Nähtamatus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Õhku lõhestas vali kärin: kaks koletisteraamatut olid kolmandast kinni haaranud ja tõmbasid seda lõhki.
"Jätke järele! Jätke järele!" karjus müüja, torkas jalutuskepi läbi trellide ja lahutas raamatud üksteisest. "Ma ei osta neid enam kunagi sisse, mitte kunagi! See on olnud täielik hullumaja! Ma mõtlesin, et olen kõige hullema ära näinud, kui me ostsime kakssada "Nähtamatut nähtamatuseraamatut" - see maksis terve varanduse ja me ei leidnudki neid üles..."
  • J. K. Rowling, "Harry Potter ja Azkabani vang". Tõlkinud Krista ja Kaisa Kaer. Varrak 2000, lk 48


  • Nähtamatutel öökullidel oli laagris kõvasti lööki. Kõik tahtsid neid patsutada ja Piia polnud kade. Ega öökull pole kutsikas, kes hammustab ja loike teeb. Nähtamatu öökull on suur haruldus. Piial oli väga vedanud. (lk 42)


  • Ning äkki — külm talvepäike tuli parajasti pilve tagant välja — lõi "tühi koht" virvendama ja lainetama! Pöörlevad värvilaigud tihenesid ning nendest ilmus nähtavale kummaline olevus.
Tal olid suured kurvad silmad ja naeruhimuline suu. Võiks koguni öelda, et tema suu ulatus ühest kõrvast teiseni, aga see poleks tõsi, sest kõrvu sel olendil polnudki. Ta sarnanes koguka padjaga, mille küljes kasvasid tillukesed käed-jalad. Olevus oli üleni meresinine, ainult juuksetutt keset lagipead helkis roosakalt. Kõhul ilutses tal kaks kena piltidega taskut ning käes hoidis ta üsna veidrat teravatipulist nokkmütsi.
"Mina olen Une-Mati. Ma tahaksin sinuga mängida," ütles kummaline olevus.
Mati vaatas Une-Matile otsa, vajus potsti kelgule ning jäi magama.
Tups üritas uriseda, haigutas siis mõnusasti, heitis lumele pikali, pani pea käppadele ja uinus.
Une-Mati ohkas sügavalt ning läks koledasti tujust ära.
Oma tööd tegi ta küll hoolega — tõi igal õhtul inimestele puhkust ja kosutavat und, kuid teda ennast vaevas üksildus. Une-Mati igatses leida head sõpra ja mängukaaslast.
Aga kuidas sai ta lastega mängida, kui need teda ei näinud?! Ei näinud sellepärast, et Une-Mati müts oli VÕLUMÜTS! Müts tegi Une-Mati nähtamatuks. Võttis ta aga mütsi peast, siis jäid kõik, kes Une-Matit nägid, otsekohe magama. (lk 8)
  • Tupsi silmad ja nina läksid omavahel riidu.
Silmad ütlesid: "Siin pole mitte kedagi!"
Nina aga ütles: "On küll!"
Ja nüüd ei mõistnud Tups muud teha, kui sõbralikult saba liputada ja samal ajal hoiatavalt lõriseda. (lk 13)
  • "Istu vagusi!" tõreles Mati. "Mis sa selle tühja pingi peale urised!"
"Tühi pink!" Une-Mati tundis, kuidas need kaks lihtsat sõna talle haiget tegid. See oli imelik valu: justkui oleks ta klaasikilluga näppu lõiganud, aga näpp ei olnud käe otsas, vaid hoopis rinnas. Une-Mati süda valutas, justkui süda oleks sõrm, milles istub kaks teravat klaasikildu. (lk 13)
  • Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979


  • Trühvlikasvatajale ning tema emisele, kes kõnnivad maa-alusel trühvliaial, on olukord küllap halenaljakas ja kurb. Siin tunneb too ilus terve emis kõige iharama kuldi lõhna, kellega ta on elus kokku puutunud, ainult et millegipärast näib too olevat maa all. See ajab emise marru ja ta tõngub meeleheitlikult, kuid välja ilmub kõigest kummaline muhklik, laiguline seen. Seejärel tunneb emis vaid mõne sammu kaugusel järgmise üliisase kuldi lõhna - too on samuti maa alla maetud - ja asub tööle, üritab teda meeleheitlikult välja kaevata. Küllap ajab olukord ta ihast ja pettumusest hulluks. Lõpuks korjab trühvlikasvataja seened kokku, paneb kotti ja veab emise tagasi koju, ehkki tolle selja taga väreleb kogu aed kenade kultide vängest aromaatsest jõõrast, kes kõik tema järele õhkavad, kuid on nähtamatud! (lk 190)

Luule[muuda]

mets on ära tallatud väikese musträsta jalajälgedest
ma ei tea kuidas ta siia sai sest
üks hiiglasuur kass valvab seda metsa
ja pistab nahka igaühe keda kohtab
...
aga üks väike vapper musträstas
kondab siin ikka veel ringi
ei tea kas ta on nähtamatu
et kass teda kätte ei saa
aga mets on igal juhul ühe väikese vapra
musträsta jalajälgi täis

  • Joanna Ellmann, "*mets on ära tallatud väikese musträsta jalajälgedest...", rmt: "Olemise maa", 2017, lk 31