Laager

• [Kapten Forrester:] "Olgu siis, minu filosoofia on niisugune, et see, mida inimene päevast päeva mõtleb ja plaanitseb, selle ta nii־öelda kõigele vaatamata ka saab. Rohkemal või vähemal määral, aga kätte ta selle saab. Juhul kui ta ei ole üks nendest, kellele selles maailmas midagi osaks ei saa. Niisuguseid on. Olen elanud liiga palju kaevandustes ja ehitanud liiga palju laagreid, et seda mitte teada."
  • Willa Cather, "Kadunud daam". Tõlkinud Aive Raudkivi. LR 5/6 1997, lk 35

• Piki neid künkaid tõmbasid roomlased oma limes'i. Sellest ajast, kui nad siin küngastel keltide päikesealtarid ära olid põletanud, oli nii palju võitlusi peetud, et nad võisid juba arvata, et kogu maailm, mida on võimalik vallutada, on lõplikult taraga piiratud ja põlluks tehtud. Aga seal all asuva linna vapil ei ole kotkast ega risti, vaid sellel helgib keldi päikeseratas, sama päike, mis muudab küpseks Marnetite õunad. Siin olid laagris leegionid ja koos nendega kogu maailma jumalad, linna- ja maajumalad, juutide jumal ja kristlaste jumal, Astarte ja Isis, Mithras ja Orpheus.
  • Anna Seghers, "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982, lk 6

• On aasta 50 enne Kristuse sündi. Roomlased on vallutanud Gallia....Kogu maa? Ei! Külajagu võitmatuid gallialasi osutab ikka veel vastupanu. Ja Rooma leegionäride elu Rumbarumi, Aquariumi, Canelicorumi ja Tilleorumi kindlustatud laagrites ei ole kerge...
• Nous sommes en 50 avant Jésus-Christ. Toute la Gaule est occupée par les Romains... Toute ? Non ! Car un village peuplé d'irréductibles Gaulois résiste à l'envahisseur. Et la vie n'est pas facile pour les garnisons de légionnaires romains des camps retranchés de Babaorum, Aquarium, Laudanum et Petibonum...
  • Esimese Asterixi koomiksi "Astérix le Gaulois" algusread, 1961

• Juuli lõpus saadeti Konrad koos naisega Hamburgi. Finkenwerderi laagris Nessprielis pidid nad üht barakituba veel kahe perekonnaga jagama. Nad jaotasid toa villaste tekkidega kolmeks kambrikeseks. Kord saatsid nad ka foto: laitmatult riietatud Konrad, tema kõrval Šarlotte hõbehallide, kunstipäraselt tupeeritud juustega, nende taga valgeks lubjatud paljas sein, paremat kätt välivoodi, vasakul kapp nagu tavaliselt kasarmutes, sellel kuhjas kohvreid ja igasuguseid keedunõusid. (lk 27)
• Nad elasid toas villastest tekkidest seintega, mille taga kärarikkalt ning piinliku täpsusega tajutavalt kulges võõraste inimeste perekonnaelu, inimeste, kellele nad kodanlikust perekonnast pärinevate haritlastena alla vaatasid kui tavalisele lihtrahvale. Ometi ei suutnud nad kõigi nende kuude jooksul seda ülbet tagasihoidlikkust säilitada — puudus igasugune vaikus, igasugune võimalus omaette olemiseks. Teised tundsid juba lõhnast ara, mida nad elektripliidil praadisid, ja kuulsid, millest nad kõnelesid, olles niiviisi nende arglike, tagasihoitud õrnuseavalduste nähtamatuteks, kuid alalisteks tunnistajateks.

Nad esitasid laagriülemale kaebuse. Laagriülem vastas, nad oleksid ometi pidanud arvestama, et tee Föderaalvabariiki (kas ta julges öelda: tee vabadusse?) nõuab neilt ka ohvreid. Nad muutusid kergestiärrituvaks ning riiakaks; läbi villaste seinte tülitsesid nad selle "rämpsuga", tülitsesid ka omavahel pisiasjade pärast, mida varem lahendati lihtsalt käeliigutuse või suudlusega. Ükskord, raevu- ja meeleheitehoos, Konrad koguni lõi oma naist. Elu barakis hävitas nende armastuse. Nad oleksid lasknud end lahutada, kui see poleks olnud võrdne kaotuse ja allaandmisega. (lk 28)

• Brigitte Reimann, "Õde-vennad", tlk Rita Tasa, 1966

• "Koolivaheaeg algab kuu lõpul, nagu Gervais mulle ütles," tähendas Valentin pärast hetkelist mõtlemist.

"Koolivaheaeg?"

"Nojah, kool lõpeb ära!"

"Oo!" ohkas Milie jahmunult, "aga siis hakkavad Gilles ja Flora päriselt logelema!"

"On olemas laagrid..."

"Suvelaagrid? Et nad seal mõne haiguse saaksid?"

• Colette Vivier, "Väike teater", tlk Aita Kurfeldt, 1978, lk 56

• Lapsed seisid maja ees rivis. Aga see oli uutmoodi, et Madise paariline Reedik ei seisnud mitte tema kõrval, vaid tema taga. Niisuguses rivis hakkavadki nad laagris olema, ütles pioneerijuht Salme, keda lapsed isekeskis Emapõdraks kutsusid. "Rivis käite rivistusel," lisas kasvataja Piret. "Mängida võib ikka ühekaupa ja omaette."

Krässus peaga poiss pandi komandöriks. Janek oli ta nimi. Tal oli selge hääl. Ta jagas käsklusi: "Joondu! Valvel!", siis läks rääkis midagi pioneerijuhile, tuli tagasi ja ütles: "Vabalt!" Teised lapsed pidid vahepeal koos hüüdma: "Kõik, mis kästi, teeme hästi!" Seda hõikasid nad mitu korda ja see oli naljakas. Reedik teadis edasi ka: "Kõik, mis kästi, teeme hästi, risti-rästi, nagu kästi," aga nii pikalt nad ei õppinud.

Siis küsis pioneerijuht Salme, kes hakkab lippuriks.

Kasvataja Piret ütles: "See, kes kõige sirgemini seisab." Kõik lapsed venisid äkki pikemaks, nagu oleks keegi neid tukast tirinud. Kasvataja Piret lükkas Madise ettepoole ja ütles: "See poiss oli kogu aeg sirge. Lipukandjal ei sobi end lötakile lasta."

• Mare Müürsepp, "Lehmaga mere ääres", 1987, lk 11

• Sõna Gulag on õieti akronüüm, lühend sõnadest Glavnoje Upravlenije Lagerei ehk Laagrite Peavalitsus. Ajapikku hakkas sõna "Gulag" lisaks vangilaagrite administratsioonile tähistama ka nõukogude orjatöösüsteemi kõigis selle avaldumisvormides: töölaagrid, trahvilaagrid, kurjategijate ja poliitvangide laagrid, naistelaagrid, lastelaagrid, transiitlaagrid. Veelgi üldisemas mõttes hakkas Gulag tähistama Nõukogude Liidu repressiivsüsteemi tervet protseduuride jada, mida vangid kutsusid "hakklihamasinaks": arreteerimist. ülekuulamist, sõitu kütmata loomavaguneis, sunnitööd, perekondade purustamist, pagulasaastaid, varajast ja tarbetut surma. (lk 11)
• Öeldes "on osa Nõukogude Liidu ajaloost", mõtlen ma midagi väga konkreetset: Gulag ei kerkinud kusagilt merelainetest täies elujõus üles, vaid oli ümbritseva ühiskonna standardite peegeldus. Kui vangilaagrid olid räpased, kui valvurid olid jõhkrad, kui töörühmad olid lohakad, siis oli see nii osalt seepärast, et räpasust, jõhkrust ja lohakust esines rohkesti ka teistes Nõukogude elu sfäärides. Kui elu laagrites oli kohutav, talumatu, ebainimlik, kui suremus oli kõrge — siis sedagi ei saa pidada üllatavaks. Teatud perioodidel oligi elu Nõukogude Liidus kohutav, talumatu ja ebainimlik, ning suremus oli väljaspool sama kõrge kui laagriteski. (lk 21)
  • Anne Applebaum, "Gulag", tlk Aldo Randmaa, 2005

• Mööda koridori minnes oli Gwen paari jala kaugusel uksest seisma jäänud, miski oli teda selleks sundinud. Tal olid plaadid kaenlas.

Kuulda endast halvustavalt räägitavat - viimati oli see juhtunud temaga, kui ta lapsena laagris oli. Tollal kümneaastane tüdruk, oli ta vihaselt telki tormanud: Ma kuulsin teid. Ma kuulsin, mida te rääkisite. Ning teised tüdrukud olid vaadanud teda, tundes piinlikkust, kuid samas kaastunnet tema vastu. Ning mis oli sellele vihapurskele järgnenud? Veel viha, ehkki teisel kujul. Ta oli olnud pahane iseendale, et oli üldse suud pruukinud, ning olukorrale, mis oli õhutanud teda rääkima. Pärast seda kombetut nördimuspuhangut oli järgnenud pikk, sünge randa minek.

• Elizabeth Hay, "Hilised õhtud eetris", tlk Urve Hanko, 2009, lk 116

• Kui me võtame arvesse, et inimene on kogu aeg laagris elanud, siis on naiivne arvata, et kui ta laagri väravast lahkub, on ta vaba. Kuid 1990. aastatel olime me naiivsed ja arvasime nii. Me olime tegelikult isegi kuritegelikud romantikud. Ja selle tulemusena me osutusime kaotajateks. Sest kuidas saab inimene olla vaba, kui ta ei tea, mis on vabadus. Ta läks välja ja hakkas seal taaslooma seda, mida ta tundis. Ta lõi laagrit, võib-olla veidi teistsugust, aga ikkagi laagrit. Kui me vaatame kasvõi Venemaad, siis see avanes ja sealsamas ka mõne aja pärast sulgus, hakates kõikjal nägema oma vaenlasi. Praegugi kuuleme jälle sedasama vana sõnavara.
• Sviatlana Aliaksijevič, intervjuu: Aija Sakova, kohtumisõhtu Svetlana Aleksijevitš Kirjanike Majas Svetlana Aleksijevitš: Oma ajast lahti rebimiseks peab olema väga tugev. Aija Sakova blogipostitus kohtumisest, millel ta Aleksijevitšit küsitles, 18. november 2020