Mine sisu juurde

Willa Cather

Allikas: Vikitsitaadid
Willa Cather (1936)

Willa Cather (7. detsember 1873 – 24. aprill 1947) oli Ameerika Ühendriikide kirjanik.

Eesti keeles on ilmunud kaks tema romaani:

  • "Kadunud daam". Tõlkinud Aive Raudkivi. Tallinn: Perioodika, 1997
  • "Minu Antonia". Tõlkinud Riina Jesmin. Tallinn: Perioodika, 2000

"Kadunud daam"[muuda]

Willa Cather, "Kadunud daam". Tõlkinud Aive Raudkivi. LR 1997, 5/6.


  • Oma kiharaid ei vaevunud ta [proua Forrester] kunagi soengusse tagasi sättima; ta oli koduriietes veetlev ja ta teadis seda. Räägiti, et ta olevat tormanud hommikumantlis, hari käes, pikad mustad juuksed õlgadel säbrutamas, uksele, tervitama Colorado ja Utah’ osariikide presidenti Cyrus Dalzelli, ja et see tähtis mees olnud sellest väga meelitatud. Tema ja kõigi nende imetlevate keskealiste meeste silmis, kes seda maja külastasid, oli kõik, mida proua Forrester ka ei teinud, "daamilik" sellepärast, et seda tegi tema. Nad ei oleks osanud kujutleda teda üheski rõivastuses või olukorras, milles ta poleks olnud võluv. (lk 11)
  • Kodu ei olnud koht, kuhu poiss meeleldi oleks läinud: see oli hapra konstruktsiooniga, nagu munakoorest tehtud maja, mis asus preeria serval, tähtsusetute inimeste elupaigas. (lk 20)
  • Ühel pühapäevahommikul oli ta [Niel] presbüteri kiriku ees logelnud, kui ukse ette sõitis madal tõld. Esiistmel istus Ben Keezer, tagaistmel üksinda mustas puhvide ja rüüsidega siidkleidis naine, must kübar peas ja elevandiluust nikerdatud käepidemega päevavari käes. Kui tõld oli peatunud, kergitas ta kleiti, et välja tulla, ja torkas valgete alusseelikute vahukeerisest välja musta läikiva kingakese. (lk 28)
  • Tema [kapten Forresteri] kohmaka väärikuse taga olid varjul iseloom ja südametunnistus, millega polnud kunagi mängitud. Ta oli kindel nagu kalju. Tema lihava, jämedate sõrmedega käe puudutus oli rahustanud maha metsiku hobuse, hüsteerilise naise ja ühe verd himustanud iiri töömehe; see oli midagi niisugust, mille vastu nad ei saanud. Selles oli olnud tema juhtimissaladus. Tema psüühilises terviklikkuses ei olnud mingeid ootusi, mingeid taotlusi, see oli nii lihtne, et rahustas maha ka hullunud olevused. (lk 32)
  • Abikaasal olid juveelide suhtes vanamoelised vaated: mees pidi ostma oma naisele juveele tunnustuseks millegi niisuguse eest, mida ta oma tänumeeles välja ei suutnud öelda. Need pidid olema hinnalised; need pidid näitama, et mees jaksab neid osta ja et naine on väärt neid kandma. (lk 34)
  • [Kapten Forrester:] "Olgu siis, minu filosoofia on niisugune, et see, mida inimene päevast päeva mõtleb ja plaanitseb, selle ta nii־öelda kõigele vaatamata ka saab. Rohkemal või vähemal määral, aga kätte ta selle saab. Juhul kui ta ei ole üks nendest, kellele selles maailmas midagi osaks ei saa. Niisuguseid on. Olen elanud liiga palju kaevandustes ja ehitanud liiga palju laagreid, et seda mitte teada." (lk 35)
  • "Vaata, isegi oja on jääs! Mina arvasin, et voolav vesi ei külmu kunagi ära. Kui kaua see püsib?"
"Mitte enam kaua. Kuu aja pärast hakkab soo ja seejärel aas juba rohetama. Kevaditi on siin armas. Ja homme saate te välja minna, pilved jäävad juba hõredamaks. Vaadake, noorkuu!"
Naine pööras ümber. "Oi, ma vaatasin üle vale õla!"
"Ei. Te vaatasite üle minu õla."
Naine ohkas ja võttis noormehe käsivarre. "Kulla poiss, sinu õlad ei ole küllalt laiad." (lk 50)
  • Ta [kohtunik Pommeroy] oli toonud nad Läände kaasa, mitte et ta neid eriti lugenud oleks, aga noil päevil seisid need raamatud iga härrasmehe raamatukogus nagu punane vein keldris. (lk 51)
  • Soo kohal kõrguva järsaku all leidis ta metsroosipuhma, mille kumavad pungad olid kohe avanemas. Juba avanenud pungade õielehtedel kumas see roosidele omane põletav värv, mis keskpäevaks on alati kadunud, toon, mille on seganud päikesevalgus ja hommik ja niiskus, toon, mis on nii terav, et ei saa kesta... ning on määratud hääbuma nagu ekstaas. Niel võttis noa välja ja hakkas lõikama tugevaid punaseokkalisi varsi.
Ta teeb kimbu ühele kaunile daamile; hommiku palgelt korjatud kimbu... neid, alles pooleldi ärkvel, oma täiuslikus ilus kaitsetuid roose. /---/
Kummardudes lilli aknalauale asetama, kuulis ta seest naisterahva pehmet naeru — see kõlas kärsitult ja leebelt, narrivalt ja innukalt. Seejärel teine naer, hoopis teistsugune, mehe oma. Ning see oli tuim ja laisk — vaibudes mingiks haigutustaoliseks häälitsuseks.
Niel leidis end taas mäejalamil, puusilla peal, nägu lõkendav, meelekohad tukslemas, vihast pimestunud. Käes oli tal ikka veel kipitust tekitav metsrooside punt. Need viskas ta üle traataia mudalompi, mille kari oli ojakaldasse sisse sõtkunud. /---/ See oli päev, mis nägi tema eksistentsi õieks olnud imetluse ja ustavuse lõppu. Kunagi enam ei suuda ta seda taastada. See oli läinud nagu lillede hommikuvärskus.
"Mädanevad liiliad," pomises ta, "mädanevad liiliad lehkavad palju halvemini kui umbrohi". (lk 54-55: "Mädanevad liiliad..." on viimane rida Shakespeare'i 94. sonetist, Harald Rajametsa eesti tõlkes on liilia asemel roos)
  • [Kohtunik Pommeroy:] "Just seda oli aumees kohustatud tegema, proua Forrester. Olukorras, kus viis direktorit olid oma kohustustest taganenud, sai tema oma nime kas kaotada või päästa. Hoiustajad olid toonud oma raha panka sellepärast, et selle presidendiks oli kapten Forrester. Nende meeste silmis, kellel ei olnud mingit kapitali peale nende oma turja ja kahe käe, tähendas Forresteri nimi turvalisust. Ta oli püüdnud seda ka direktoritele selgitada, et need hoiused on väärt rohkem kui nende hind: see oli raha, mis oli säästetud selleks, et osta endale kodu või saada hoolitsust haiguspäevil või poega kooli saata. Ja need noormehed, need nutikad poisid, kellest nende lähem ümbruskond on heal arvamusel, istusid niisama, vaatasid oma nina ette põrandale ja lasid teie abikaasal ennast nii paljaks teha, et ta oma elukindlustusegi panti andis!" (lk 58)
  • Vana Lääne olid rajanud unistajad, õilsameelsed ja oma suurejoonelisuses ebapraktilised seiklejad; see uhke vennaskond oli tugev rünnakul, kuid nõrk kaitses, nad oskasid küll vallutada, ent mitte käes hoida. Nüüd oli kogu see hiiglaslik territoorium, mille nemad olid kätte võitnud, jäämas Ivy Petersi taoliste meeste meelevalda, kes polnud kunagi ilmutanud söakust, kunagi millegagi riskinud. Nemad olid neelamas alla seda miraaži, hajutamas laiali värsket hommikut, juurimas välja vabaduse lehvivat vaimu ja suurmaaomanike jõukat ja muretut elu. Nemad olid hävitamas pioneeride avarusi, värve ja kuninglikku hoolimatust, ning jagamas neid tulusateks tükkideks, nii nagu tikuvabrik teeb pilbasteks ürgmetsa. (lk 67)
  • "Kas sa härra Forresteri juba nägid?"
"Jaa! Pidin tema päikesekella vaatama."
Naine nõjatus küünarnukile ja tasandas häält: "Niel, kas sina saad sellest aru? Ta ei ole lapsik, nagu mõned ütlevad, aga ta võib tundide kaupa istuda ja seda jälgida. Kuidas saab inimesele meeldida aja silmanähtava kadumise jälgimine? Kõik on harjunud nägema, et kellad käivad ringi, aga miks ta tahab näha, kuidas vari kivi peal edasi ronib?" (lk 70)
  • "Sellepärast ma pärastlõunati siia tulen — siit ei ole maja näha. Ma ei jõua seda niimoodi korras pidada, nagu peaks, ma ei ole nii tugev. Muidugi, Ben aitab mind: tema pühib ja klopib vaipu ja peseb aknaid, aga maja sedasi eriti ei pea." Proua Forrester tõusis korraga istukile ja kinnitas kübaranõelaga oma valge kübara tugevamini pähe. "Me sõitsime selleks Chicagosse välja, Niel, et pähklipuust mööblit osta, siinkandis ei olnud nii suurt ja rasket, kui me tahtsime. Oleksin ma seda teadnud, et ühel heal päeval pean mina hakkama seda nihutama, oleksin ma kergemaga leppinud!" (lk 71)
  • Proua Forrester võttis tal käsivarrest kinni ja tõmbas noormehe raja peale. "Kulla poiss, sina ei tea ju äriasjadest midagi. Selle koha pealt sinu pea ei lõika — ja see on üks asi, mille pärast ma sind armastan. Ma ei imetle inimesi, kes petavad indiaanlasi. Kindlasti mitte!" Naine raputas ägedalt pead.
"Proua Forrester, lurjused ei ole ainsad, kes läbi löövad."
"Ometi löövad nad läbi kiiremini kui teised," pomises naine hajameelselt. (lk 78)
  • Niel ohkas, mõeldes selle peale, kui palju tööd pidi naine olema teinud, et kaheksale inimesele niisugust õhtusööki valmistada — ja ometi oleks tükk loomaliha kartulitega neile rohkem meeltmööda olnud! Õigupoolest ei meeldinud neile seda sorti toit üldse. Miks oli ta seda teinud? Mis tunne võib tal olla täna õhtul surmväsinult voodisse vajuda, pärast seda, kui need juhmid poisid on öelnud head ööd ja oma kollaste kingadega mäest alla kõndinud?
Naine ise ei söönud midagi, ta kasutas kogu elujõudu selleks, et oma särtsuga neid raskepäraseid noori mehi vestlusesse haarata. Niel tundis, et peab teda aitama või vähemalt üritama. Meelekindla energiaga pöördus ta järgemööda nende poole; ta käis välja pesapalli, poliitika, skandaalid ja kaerasaagi. Talle reageeriti ühesilbiliste vastuste ja hüüatustega. Peagi mõistis ta, et nad ei tahtnudki kuulda tema viisakaid tähelepanekuid, nad tahtsid pardipraadi juurde saada, ja et neid selle juures rahule jäetaks. (lk 101)