Viimase nädala jooksul oli ta teadnud, mis ta tegema hakkab - ta oli otsuse teinud. Ta ei talu seda armetut õudust, mis oli teised hulluks ajanud või tapnud. Lõpp pidi tulema ruttu ja keegi ei tohi ehmuda, nähes või teades, kuidas see tuli. Londoni rahvarohkeil, viletsail tänavail on üürimaju, kus ühes, kui pisut plaane teha, võib lõpetada oma elu nii, et keegi temast enam kunagi midagi ei kuuleks. Mõned kuud tagasi oli ta juhuslikult pealt kuulnud vestlust, kuidas seda võis teha - ja teha ruttu. Ta võis jätta eksiteele viiva kirja. Ta oli välja mõelnud, missugune see oleks - see räägiks julguse kaotanud viletsast seiklejast, kes oleks Austraaliaspankrotti läinud ja alandatud, lõpetamas elu kodust nii kaugel. Siis maetaks teda kerjusehauda. Mis tähtsust oli sellel, kus üks mees lebas, kui ta magas - magas - magas? Kindlasti see, kellel on kuul peas, magab küllalt sügavalt igal pool. (lk 7)
