Ta imestas, et laokilolek ei teinud närviliseks, vaid lubas vöö lõdvemaks lasta. Võib-olla ta sisemus vajaski seda lõtvust, meelelisi seinu, mis olid kõike näinud, kaasa hingates neile, kes siin olid vihanud, armastanud ja meeleheites end puruks peksnud.
Jumal teab, kas purukski peksnud, sest seinad olid hellusest lapiliseks kulunud. Päike, niiskus ja tolm olid oma töö küll teinud, kuid olemuse jätnud puutumata. See oli seinte süda, mis öösiti vaikselt hingas nagu nahkhiir, pea alaspidi.
Ene Mihkelson, "Roheline tänav", Vikerkaar 10/1988, lk 4-5
