Alusseelik

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Ühel pühapäevahommikul oli ta [Niel] presbüteri kiriku ees logelnud, kui ukse ette sõitis madal tõld. Esiistmel istus Ben Keezer, tagaistmel üksinda mustas puhvide ja rüüsidega siidkleidis naine, must kübar peas ja elevandiluust nikerdatud käepidemega päevavari käes. Kui tõld oli peatunud, kergitas ta kleiti, et välja tulla, ja torkas valgete alusseelikute vahukeerisest välja musta läikiva kingakese.
    • Willa Cather, "Kadunud daam". Tõlkinud Aive Raudkivi. LR 1997, 5/6, lk 28


  • Pistsin uuesti jooksu. Ja tema minu järel. Mööda poodidest, mille ukserulood olid alla lastud ja tummad vaateaknad täis igasugu kraami: tindipotte ja kirjapresse ja postkaarte ja nukke ja laiali laotatud kangaid ja alumiiniumist potte-panne ja tikkimistarbeid... Ja me jõudsime välja Carrer Granile, ja mina jooksin üha edasi ja tema minu järel, kiiresti-kiiresti, ning veel aastaid hiljem meeldis talle mõnikord meenutada, et päeval, kui ta Colometaga Teemandi väljakul tuttavaks sai, pistis too jooksu, ja otse trammipeatuse juures langes alusseelik korraga plauhti kõnniteele.


  • Sukad tõmmatakse jalga, kandes hoolt sukajoonte otsese jooksu eest. Lakknahast kott viiakse õue jalutama. Taftist seeliku all kahiseb petticoat. Asjade eest on makstud, nüüd tuleb neid teistele näidata.


  • Veel oli seal üks noor naine vitstest korviga, kelle sõbralikust naeratusest võis näha, et tal on õige mitu olulist hammast puudu.
Nagu selgus, oli see naisterahvas küla õmblejanna, kes oli kohale kutsutud selleks, et ta kõrvaldaks mu garderoobi mõned defektid ja kohendaks mulle parajaks perenaise poolt kiiruga kuskilt lähinaabrusest hangitud riided. Kõnealune kleit rippus üle Nedi käsivarre nagu mingi tapetud metsloom. Voodile laotatuna osutus see madala kaelusega tumebeežist satiinist pikaks kleidiks eraldi pihikuga, mis käis kinni mitmekümne pisikese riidega kaetud nööbiga, igale nööbile tikitud kuldne liilia. Kraeserv ja puhvkäised olid kaunistatud ohtra pitsiga, nagu ka šokolaadipruun sametist pealisseelik, mis samuti oli tikitud. Kõrtsmikul oli süles tohutu hunnik alusseelikuid, nii et tema turris vuntsid voogavate rõivakihtide tagant vaevu välja paistsid.
Vaatasin portveiniplekki oma hallil saržsärgil ja edevus sai minust võitu. Kui ma tõesti pean abielluma, siis ei taha ma seda teha nagu mingi moonakas.
  • Diana Gabaldon, "Võõramaalane", 1. raamat, tlk Lauri Vahtre, 2014, lk 264


  • Samal hetkel kostis vali kisa. Kõik kolm pöördusid vaatama ja nägid, et nende poole sammub raevukalt isa Quinn, hallid juuksed sassis peas, must rüü seljas voogamas nagu kättemaksuinglil. Tema käes oli valge alusseelik. Ta tõstis selle üles otsekui lihaliku patu kehastuse. "Ma leid­sin rannalt selle," raevutses ta. "Kaitsku meid jumal!" Sõdurid vaatasid preestrit hämmeldunult. "Kui ma süüdlase kätte saan, ütlen talle, et issand jumal pole sellise patuse lugupidamatuse ja vulgaarsusega küll sugugi rahul. See vedeles rannal, otse seal mängivate laste silme ees. Kuhu see maailm küll läheb, kui inimesed rahuldavad oma ihasid nii avalikult?" Isa Quinn pööras leegitseva pilgu Kittyle. Ja kas ma võin küsida, mida teete teie minu ukse all, preili Kitty? Te olete ilmselt minu kiriku enda omaga segi ajanud."
Kitty kahvatas. "Isa Quinn, ma pean teiega millestki rääkima. See on delikaatne asi, mis puudutab ühte teie kiriku liiget. Kas me saame rääkida nelja silma all või tulen tagasi, kui te olete..." Ta kõhkles ja heitis pilgu alusseelikule. "Kui te olete leidnud selle alusseeliku omaniku?"
Preester kägardas alusseeliku kokku ja pistis kaenla alla. "Mul on praegu aega küll. Tulge minuga kaasa. Teile head päeva." Ta noogutas sõduritele, kes vaatasid, kuidas preester ja Kitty kadusid kirikusse, ega teadnud, mida sellest stseenist arvata.
"Ainult Iirimaal," lausus üks pead vangutades.
"Nad on siin kõik segased," ütles teine ja torkas sigareti huulte vahele.
Kitty läks isa Quinni kannul mööda vahekäiku käärkambrisse. Preester pani ukse kinni ja võttis Kitty käest kingakarbi. "Olete julge tüdruk, preili Kitty."
"Ma arvasin, et nad võtavad mu kinni," tunnistas Kitty ja tundis korraga, et jalad lähevad nõrgaks. Ta vajus toolile.
"Mina arvasin ka. Kartsin, et teiega on lõpp." Ta heitis pilgu alus­seelikule. "Pean selle proua O'Dwyerile tagasi andma või ta hakkab arvama, et mõni kajakas on selle ära näpanud. Mul on siiski vaja min­git head mõtet, et selgitada, kuidas see minu kätte sattus!" Ta viskas alusseeliku lauale.
Kitty vaatas rabatult preestrile otsa. "Te mõtlesite selle loo välja, et sõdurite mõtteid kõrvale juhtida?"
"Muidugi mõtlesin. Nägin, et te olete hädas, ja see oli esimene asi, mis mulle pähe tuli. Jumalik inspiratsioon," lausus ta risti ette lüües. "Jumal olgu tänatud." Ta võttis püssi ja laskemoona välja ning andis karbi Kittyle tagasi. "Viige see kingakarp koju, lihtsalt igaks juhuks."