Jõhkrus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • "Ma olen rõõmus, et teie mu sugulane ei ole. Ma ei kutsu teid enam ilmaski tädiks, niikaua kuni ma elan. Kui ma suureks saan, ei tule ma teid iialgi vaatama, ja kui keegi minult küsib, kas ma teid armastan ja kuidas te mind kohtlesite, vastan ma, et juba paljas mõte teist tekitab minus vastikustunde ja et te kohtlesite mind väga julmalt."
"Kuidas sa julged seda ütelda, Jane Eyre?"
"Kuidas ma julgen, missis Reed? Kuidas julgen? Sellepärast, et see on tõsi! Teie arvate, et minul ei olegi tundeid ja et minule pole põrmugi armastust või sõbralikkust vaja. Aga mina ei suuda nõnda elada, ja teil ei ole kaastunnet. Ma ei saa seda eluilmaski unustada, kuidas te mind tõukasite — karmilt ja jõhkralt punasesse tuppa tagasi tõukasite ja ukse lukku keerasite, surmatunnini pean seda meeles!"


  • Dr. Kenn, kelle südametunnistus oli täiesti puhas, tahtnuks oma otsusele kindlaks jääda — mitte järele anda üldsuse arvamusele, mis sedapuhku oli põlastusväärne ja vastik; kuid viimaks tuli tal siiski arvestada vastutust, mis lasus temal kui hingekarjasel patu vastu võitlemisel, olgu see patt või ainult näiline — ja selle näilise määrab alati ümbritseva meelelaadi keskmine tase. Kus meelelaad on labane ja jõhker, kasvab alati selle näilise osakaal.
    • George Eliot, "Veski Flossi jõel", "Seitsmes raamat. Lõplik pääsemine", 5. peatükk. Tõlkinud Valda Raud. Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 458


  • Ajaloolised uuringud toovad tõepoolest päevavalgele vägivallategusid, mis on aset leidnud kõigi poliitiliste formatsioonide algusfaasis, isegi nende formatsioonide algusfaasis, mis on hiljem kandnud kõige paremat vilja. Ühtsus sünnib alati jõhkralt; Põhja- ja Lõuna-Prantsusmaa ühinemine oli peaaegu sajandi pikkuse hävitustöö ja terrori tulemus. Prantsusmaa kuningas, kes on, kui ma söandan nii öelda, ilmaliku vormija ideaalesindaja; Prantsusmaa kuningas, kes rajas kõige täiuslikuma rahvusliku ühtsuse, mis iial olnud; seesama Prantsusmaa kuningas kaotas oma hea maine, kui teda asuti liiga üksikasjalikult uurima; rahvus, mille ta oli vorminud, põlgas ta ära, ja tänapäeval teavad ainult haritud inimesed, kes ta oli ja mis ta tegi.


  • Ja oh imet: janust kokku kukkumas, märkasin ühe akna taga käeulatuses ilusat jääpurikat. Avasin akna ja murdsin purika lahti, kuid otsekohe ilmus mu ette üks pikk ja turjakas kuju, kes seal väljas ringi tiirutas, ja lõi jääpurika mul jõhkralt käest. "Warum?" küsisin oma kehvas saksa keeles. "Hier ist kein Warum" (siin ei küsita, miks), vastas tema ja tõukas mu sisse tagasi.
    • Primo Levi, "Kas see on inimene", tlk Maarja Kaplinski, 2004, lk 22


  • Tänase päeva elasin trammides. Varssavi tramm on endiselt eksistentsi sümboliks ja destillatsioonikolviks. Selle olemuseks on räpasus ja lohakus. See on määratud inimestes valla päästma vastastikust viha. Kõige malbemgi kristlane muutub Varssavi trammis puhtaks bioloogiaks ja kurjuseks. Trammi psühholoogiline põhimõte on mütologiseeritud, pime tung ettepoole trügida ja paaniline hirm, et õiges peatuses ei pääse välja. Trammikultuuri iseloomustab erakordselt rafineeritud ligimesesallimatus ning ammendamatu sõimusõnade leksikon. Selle positiivseks kangelaseks, selle folkloori uhkuseks on kõige ropuma suuga ja kõige jõhkram küünarnukkide kasutaja. See, mis toimus täna trassil Mokotów - Krakowskie Przedmieście konduktori, reisijate, pampudesse mässitud imikute ja isegi portfelli peidetud koerakese vahel, nõuab suuremat kirjandust kui see, mida mina suudan pakkuda.
  • Leopold Tyrmand, "Päevaraamat 1954", 12. jaanuar; tlk Hendrik Lindepuu, 2021, lk 65



  • ... õige maailma asukad teevad kõik, et vale maailma asukatest võimalikult vähe teada. Vaestele, ekspluateeritutele ja rõhututele aga meeldib oma isandate eluga kursis olla, nende ajalehefotosid imetleda, nende armulugudest vaimustuda, nende juures ka nõrku külgi avastada. Lõppude lõpuks on see ainus vastutasu, mida välja pigistada iseenda isiku igapäevase jõhkra ärakasutamise eest.
    • Fay Weldon, "Naissaatana elu ja armastus". Tõlkinud Faina Laksberg. Varrak 2009, lk 92


  • Sõja ajal, nagu teavad kõik, kes on selle läbi elanud või rääkinud sõduritega, kui nad lubavad endal mäletada tõde ja pole seda asendanud sentimentaalsete ettekujutustega, millega me kõik varjame end õuduste eest, milleks me võimelised oleme... sõja ajal me langeme liigina tagasi minevikku ja meil lubatakse olla jõhkrad ja julmad. Sel ja muidugi ka teistel põhjustel naudivad paljud inimesed sõda. See aga on üks sõjaga seonduvaid tõsiasju, millest sageli ei räägita. (lk 12-13)
  • Võimalus näha televiisorist õhtust õhtusse, päevast päeva, aastast aastasse kõiki maailmas asetleidvaid jubedusi on võtnud meilt tunded täpselt nii nagu neilt sõdureilt, keda on sihilikult jõhkraks treenitud. Keegi pole seadnud endale eesmärki muuta meid jõhkraks, teha meid kalgiks, kuid just sääraseks me muutume üha rohkem.
Selles ei ole süüdi mõni küüniline manipuleerimise asjatundja, kes kasutab ettekavatsetult oma psühholoogiaalaseid teadmisi, vaid meie tehnika, peaaegu juhuslikult.
  • Doris Lessing, "Vanglad, milles me vabatahtlikult elame", tlk Krista Kaer, LR nr 22/2018


  • Sõnad suus võivad tallata nagu jalad rohtu, mõtlesin. Mõtlesin viimasele jalutuskäigule jõe ääres Edgari, Kurti ja Georgiga. Georgi süljepritsmetele minu põskedel, tema sõrmedele minu lõua all.
Kuulsin ennast Georgile ütlemas: Sa oled puust.
See lause ei olnud minult. Puiduga ei olnud sel lausel mingit pistmist. Olin seda tihti teistelt kuulnud, kui keegi oli nende vastu jõhker olnud. See ei olnud ka nende lause. Kui keegi nende vastu jõhker oli, tuli see nendele meelde, sest ka nemad olid seda sageli teistelt kuulnud, kelle vastu keegi oli jõhker olnud. Kui sel lausel oleks kunagi puiduga pistmist olnud, oleks olnud tähtis, kellelt see pärineb. Aga sellel oli ainult jõhkrusega tegemist. Kui jõhkrus oli kadunud, oli ka lause kadunud.