Doris Lessing

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Doris Lessing 2006. aastal

Doris Lessing (kodanikunimega Doris May Tayler; 22. oktoober 1919 Kermānshāh, Iraan – 17. november 2013 London) oli Iraanis sündinud ja Rodeesias kasvanud inglise kirjanik. 2007. aastal sai ta Nobeli kirjandusauhinna.

Eesti keeles on ilmunud terve rida Doris Lessingu teoseid:

  • "Imerohi ei ole müüdav". Tõlkinud Valda Raud, Loomingu Raamatukogu 5/1957
  • "Ellujäänu mälestused". Tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Krista Kaer, LR 47–49/1983; 2. trükk, Tallinn: Varrak, 2006
  • "Viies laps". Tõlkinud Asta Blumenfeld, Tallinn: Eesti Raamat, 1995
  • "Kuldne märkmeraamat". Tõlkinud Krista Kaer, Tallinn: Varrak, 2000
  • "Hea naabri päevik" (1. osa). Raamatusari "Eesti Naise raamat". Tõlkinud Krista Kaer, Tallinn: Varrak, 2003
  • "Kui vanad suudaksid". Tõlkinud Krista Kaer, Tallinn: Varrak, 2004
  • "Kassid" (kogumik). Tõlkinud Krista Kaer, Tallinn: Varrak, 2006
  • "Kõige ilusam unelm". Tõlkinud Krista Kaer, Tallinn: Varrak, 2006
  • "Shikasta". Tõlkinud Krista Kaer, Tallinn: Varrak, 2010
  • "Vanglad, milles me vabatahtlikult elame". Tõlkinud Krista Kaer, Tallinn: SA Kultuurileht, 2018


"Vanglad, milles me vabatahtlikult elame"[muuda]

Loomingu Raamatukogu nr 22/2018.

  • Alati, kui tundub, et kõik kulgeb üsna sujuvalt - ja ma räägin inimeste asjadest üldiselt -, kerkiks järsku otsekui esile midagi kohutavalt primitiivset ja inimesed pöörduvad tagasi barbaarse käitumise juurde. (lk 8)
  • Meie vasak käsi ei tea - ega tahagi teada, mida teeb meie parem käsi. (lk 10)
  • Kõik, kes on vähegi ajalooga tegelnud, teavad, et ühe sajandi kirglikud ja olulised veendumused näivad järgmisel sajandil tavaliselt absurdsed ja kummalised. Pole olemas ühtki ajastut, mida järgmised põlvkonnad tajuksid samamoodi kui tollal elanud inimesed. Igal ajastul mõjutavad meie elamusi tugevasti massiemotsioonid ja sotsiaalsed olud ning nende mõju alt on meil peaaegu võimatu ennast eraldada. Sageli näivad just massiemotsioonid kõige üllamad, paremad ja ilusamad. Ja ometi küsitakse aasta, viie aasta, kümnendi või viie kümnendi pärast: "Kuidas ometi nad seda uskuda võisid?" (lk 10)
  • Minu meelest osutavad romaanikirjanikud kaaskodanikele palju kasulikke teeneid, kuid üks väärtuslikemaid on ilmselt see, et nad võimaldavad meil näha ennast nii, nagu näevad meid teised.
Muidugi umbusaldatakse totalitaarsetes ühiskondades kirjanikke just sellel põhjusel. Üheski kommunistlikus riigis pole see funktsioon, see kriitiline pilk, lubatud. (lk 11)
  • Sõja üleelanud inimesed teavad, et sõja lähenemisel tekib esialgu varjatud, teadvustamata vaimustus, otsekui taotaks mingit kuuldamatut trummi... õhus on kohutav, lubamatu ja pöörane erutus. Seejärel muutub vaimustus nii tugevaks, et seda ei saa enam tähelepanuta ega märkamata jätta - siis valdab see kõiki. (lk 13)
  • See sõna "veri". Juhid kasutavad seda alati, et meid üles kihutada.
"Vabadusepüüd tuleb aeg-ajalt patriootide ja türannide verega kosutada. See on tema looduslik väetis." Seda ütles Thomas Jefferson.
"Meie sõdurite valatud veri innustab meid rahuajal."
"Ainult vere läbi saame uuesti sündida!"
"Tee kuulsusrikkasse tulevikku viib läbi vere."
"Meie märtrite veri tiivustab meid - me ei unusta kunagi verd, mis meie kõigi pärast valati."
Pole vist liialdus öelda, et kui lausutakse sõna "veri", annab see märku, et mõistus hakkab lahkuma. (lk 15)
  • Kui mõelda, et peaaegu alati on kõige innukamad verd appi võtma just juhid, kes väidavad end olevat progressi ja valgustuse ja muu sellise esiridades, siis on võimalik vähemasti nautida asja irooniat. Nojah, mõnikord peab mõtlema, et asja iroonia ongi ainus lohutus, mida inimkonna ajaloo üle mõtisklemine pakub... (lk 16)
  • Mängureeglite kohaselt ei piisanud lihtsalt sõnadest: "See ja see ei mõtle nagu meie, kuigi meil on ilmselgelt õigus." Tingimata tuli lisada, et see ja see on paheline, kõlvatu, seksuaalselt väärdunud ja nii edasi. (lk 18)
  • ... pärast meid elavad inimesed imestavad, et ühest küljest oleme oma käitumise kohta kokku kuhjanud järjest rohkem informatsiooni, teisest küljest aga ei ole me isegi püüdnud seda rakendada oma elu parandamiseks. (lk 20)
  • Me unustame - ja noored inimesed lihtsalt ei tea seda, sest nad ei loe ajalugu -, et meil on seljataga enam-vähem kaks tuhat aastat kõige vägivaldsemat režiimi, mille kõrval Hitleri ja Stalini režiim on väetid lapsukesed. Ma ei taha öelda, et tänapäeva türannid ei ole kiriku käest õppinud, mõni on teinud seda koguni teadlikult. /---/ Nüüd käitub kirik armastusväärselt ja tegeleb sageli tööga, mida on raske eristada sotsiaalhooldusest või heategevusest, /---/ pealegi on kirik lõputult jagunenud, ning isegi kui mõni sekt on totalitaarne, ei ole kirikul siiski võimalik valitseda kogu ühiskonda - nagu see toimus veel äsja - ega olla käitumis- ja mõtlemisnormide ainus määraja.
Aga kaks tuhat aastat elas Euroopa kristliku kiriku hirmuvalitsuse all, mis ei lubanud mingit teisitimõtlemist, ei lasknud ligi mingeid välismõjusid, tappis, juuris välja, kiusas taga, põletas ja piinas kõhklematult Jumala nimel. Seda ajalugu ei tule meeles pidada mitte selleks, et hoida elus vanade hirmuaegade mälestust,vaid selleks, et tunda ära nüüdisaegset hirmuvalitsust, sest needsamad mõttemallid on meis ikka veel alles. Olekski imelik, kui see nii ei oleks. (lk 23-24)
  • Ühiskond, milles me elame, on vähemal või suuremal määral loputanud meie kõigi aju. Me märkame seda, kui reisime mõnele teisele maale ning vaatame korraks oma maad võõraste silmadega. Me ei saa sinna midagi parata, ja tuleb lihtsalt meeles pidada, et niimoodi see on. Me kõik osaleme suurtes lohutavates illusioonides ja poolillusioonides, mida igal ühiskonnal läheb vaja selleks, et säilitada oma eneseusaldust. Neid illusioone on raske uurida ning jääb üle üksnes loota, et mõni teisest kultuurist pärit heatahtlik sõber aitab meil oma kultuuri vaadata kiretu pilguga. (lk 29)
  • Nüüd oleme jõudnud niikaugele, et poliitiline liider mitte üksnes ei kasuta oskuslikult põliseid pööblit üleskihutavaid võtteid - vaadake Shakespeare'i "Julius Caesarit", vaid ta palkab ka asjatundjad, et need teeksid seda veelgi mõjusamalt. Vastukaaluks aga on avatud ühiskonnas võimalik uurida seda, kuidas neid trikke meie mõjutamiseks kasutatakse. Kui me muidugi tahame seda teha ega lülita televiisorit selle asemel "Dallasele" või millelegi muule.
Ma tahan öelda, et informatsiooni, mida meile meie kui indiviidide, gruppide, rahvahulga või märatseva massi kohta jagatakse, kasutavad teadlikult ja sihikindlalt ära eksperdid, keda praegu peaaegu kõik maailma valitsused palkavad rahvast töötlema. Üha sagedamini võime täheldada, kuidas valitsused kasutavad ära ajuloputuse uurimise tulemusi, aga me näeme seda muidugi ainult siis, kui tahame näha ja oleme otsustanud manipuleerimise ohvriks langemist vältida.
Samal ajal on huvitav, et inimesed, kes enda meelest on headuse eest võitlejad ja parimate kavatsustega tegutsejad, põlgavad selliseid vahendeid. Ma ei taha öelda, et nad peaksid neid kasutama, aga tihti keeldutakse neid isegi uurimast, muutudes seetõttu nende abil manipuleeritavaks. (lk 33)
  • Meelelahutustööstuse valitsus... Seda seost mõistab hästi iga autoritaarne režiim. Tuletagem meelde Hitleri suuri massimeeleavaldusi, kui miljonid inimesed aeti hüsteeriasse, või Nõukogude Liidu hiiglaslikke demonstratsioone, kus ilusad lapsed, neiud, tants, lilled ja laul olid kõrvuti hirmu ja ähvardustega. (lk 34)
  • Võimalus näha televiisorist õhtust õhtusse, päevast päeva, aastast aastasse kõiki maailmas asetleidvaid jubedusi on võtnud meilt tunded täpselt nii nagu neilt sõdureilt, keda on sihilikult jõhkraks treenitud. Keegi pole seadnud endale eesmärki muuta meid jõhkraks, teha meid kalgiks, kuid just sääraseks me muutume üha rohkem. (lk 35)
  • Ajuloputuse ja manipuleerimise uurijad on avastanud, et kõige vähem lasevad end mõjutada inimesed, kes oskavad naerda. (lk 37)
  • Kõige raskem asi maailmas on säilitada mingi grupi liikmena oma individuaalne dissidentlik arvamus. (lk 39)

"Ellujäänu mälestused"[muuda]

Doris Lessing, "Ellujäänu mälestused". Tõlkinud Krista Kaer, 2. trükk, 2006.

  • Me kõik mäletame seda aega. Minu jaoks oli see samasugune kui teistelegi. Ja ometi räägime üksteisele ikka ja jälle nende ühiselt läbi elatud sündmuste iseärasustest, otsekui ütleksime selle üha korduva kõnelemise ja kuulamisega: "Tähendab, teiegi meelest oli see niiviisi? See siis kinnitab, et jah, kõik oli tõepoolest nii, pidi nii olema, see ei olnud pelgalt minu kujutluse vili." Me oleme kas ühel meelel või läheme vaidlema nagu inimesed, kes on reisil imepäraseid olevusi näinud: "Kas te seda suurt sinist kala nägite? Ah soo, teie nägite hoopis kollast!" Kuid meri, millel me sõitsime, oli üks ja seesama ning ka see lõpueelne pikaleveninud rahutus ja pinevus oli ühesugune kõigile, kõikjal: nii meie suurlinnade eri osades – tänavatel, tornelamute kvartalis, hotellis – kui ka tervete linnade, rahvaste ja mandrite ulatuses... (lk 7)
  • Inimesed võrdlevad oma tähelepanekuid, otsekui soovides või lootes leida kinnitust millelegi, mida need sündmused ise ei olnud lubanud - kaugel sellest, paistis, et nad olid selle täiesti välistanud. (lk 7)
  • Õnn? Just selle sõna poole olen ma elu jooksul aeg-ajalt pöördunud, seda vaadelnud, kuid ta on mu käes alati laiali valgunud. Vahest ehk siis mõte, eesmärk? Igatahes kui sellises meeleolus minevikku meenutada, siis näib seda ümbritsevat mingi ollus, mis möödunus vahetu osalemise ajal oli paistnud võõras, täiesti kõrvaline. Kas on võimalik, et tõelised mälestused sellest koosnevadki? (lk 7-8)
  • Üks, millest me nüüd teame, et see kehtis kõigi kohta, kuid mida igaüks tollal visalt säilinud vaimuoriginaalsuse tõenduseks pidas, oli see, et toimuv jõudis meie teadvusse mitteametlikke teid pidi. Kahtlastest allikatest. Uudistesaated, ajalehed ja ametlikud teadaanded olid asjad, millega me olime harjunud, mida me mingil juhul ei põlastanud – nende puudumine oleks võtnud meilt lootuse, tekitanud ärevust, sest ametlikkuse pitser peab loomulikult olemas olema, eriti veel ajal, kui miski ei lähe ootuspäraselt. Kuid ausalt öeldes sai igaüks meist mingil ajahetkel teadlikuks, et need ei olnud ametlikud allikad, kust korjusid faktid, millest moodustus hoopis teistsugune pilt kui see, mida avalikult kuulutati. Sõnaderivid vormisid sündmusi pildiks, peaaegu jutustuseks: Ja siis juhtus nii, see-ja-see ütles... kuid aina sagedamini ja sagedamini olid need sõnad, mis pillati mõne juhusliku jutuajamise käigus ja võib-olla isegi üksi olles. (lk 8-9)
  • Suhtumine võimusse, Nendesse ja Noisse, muutus üha vastuolulisemaks ning me kõik uskusime, et elame iseäranis anarhistlikus ühiskonnas. Muidugi ei olnud see nii. Igal pool olid lood samamoodi. Kuid võib-olla oleks parem sellel hiljem pikemalt peatuda ning praegu vaid ära märkida, et sõna "see" kasutusele võtmine on alati kriisi ja üldise ärevuse märgiks. Järgmisi väljendeid eraldab terve kuristik: "Kurat võtaks, miks nad küll nii asjatundmatud on!" ja "Jumal küll, asi on lausa kohutav!", just nagu "Asi on lausa kohutav!" tähendab hoopis midagi muud kui "Ka siin läheb seesama lahti", või "Kas te sellest midagi rohkem ei ole kuulnud?" (lk 9)
  • Siinkohal satun ma raskustesse, sest tegemist ei ole millegagi, mida saaksin piiritleda, täpselt ajastada... ma ei räägi muidugi riiklikest raskustest ega sündmustest, mida me tähistame selliste sõnadega nagu "nemad", "nood", "see" ja nii edasi, vaid omaenese isiklikest avastustest, mis tollal nii vajalikeks muutusid ning minult nii palju nõudsid. Ma ei saa öelda: "Äkki ühel päeval teadsin ma, et seal seina taga elatakse teatud laadi elu." Isegi mitte: "See oli tollel kevadel, kui..." Ei, teadmine sellest teisest elust, mis kulges mulle nii lähedal, minu eest varjatuna, tuli pikkamööda, kuulus just sellesse arusaamise kategooriasse, mida me tähistame väljendiga "äratundmisele jõudmine" ning mis kätkeb endas ka järkjärgulist taipamist. Selline avanemine, selline areng võib kesta nädalaid, kuid, aastaid. Muidugi on ka võimalik midagi teada" ja ise seda mitte "teada". (Niisamuti on võimalik midagi küll teada saada, kuid seejärel unustada!) Tagasi vaadates võin ma aga kindlalt öelda, et oma hingepõhjas olin ma selle teise elu või olemisvormi arenemist seina taga tajunud juba ammu enne, kui ma jõudsin äratundmisele, mis see oli, mida ma kuulsin või kuulasin. Kuid ma ei saa nimetada ei kuupäeva ega hetke. Kindlasti tuli see sisemine meelestatus enne toda teist, avalikku ärevust, mida ma - loodetavasti ei arvata, et kergemeelsusest - olen tähistanud sõnaga "see". (lk 11)


"Imerohi ei ole müüdav"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: "Imerohi ei ole müüdav ja teisi jutte", tlk Valda Raud, 1957.


"Vana pealik Mšlanga"[muuda]

"Vana pealik Mšlanga", lk 3-14.


  • Kui armsad olid need aastad, kus ta võis uidata ringi mööda põõsastikke oma isa farmis, mis, nagu muudki valgete farmid, olid suurelt jaolt kasutamata, ja ainult siin-seal lõikasid krunti väikesed ülesharitud siilud. Nende vahel olid ainult puud, kõrge harv rohi, akaatsiad, kaktused ja uhteorud, paljad seljandikud. Siin-seal mõni esile tõusnud kaljurahn, mille Aafrika palav põu oli üles paisanud muistsetel aegadel; nendesse olid uuristanud õõsi ja kriime päike ning tuul; mööda lagendikke ja põõsastikke olid nad läbi rännanud palju tuhandeid miile. Uks säärastest kivimürakatest kandis oma turjal nüüd väikest tüdrukut, kes ei vaadanud ega näinud midagi muud peale pajudega ääristatud kahvatu jõe ning kahvatult kumava lossi. Ja see tüdrukuke laulis: "Lendas ämblikuvõrk, ja peegel purunes..."
Kui ta rajas endale teed läbi maisivarte roheliste löövide, kus päikesepaistest vöödilised lehed võlvusid nagu katedraalid kõrgel pea kohal, jala all aga oli punane pankjas muld, siis võis pitsiliselt peen punatähniline nõiakold ta kujutluses manada musta kühmaka kuju, kes ennustas talle õnnetust — põhjamaine nõid, pärit põhja külmadest metsadest, seisis keset maisipõlde järsku tema ees, ja maisipõllud kahvatusid ning kadusid, jättes plikakese tamme pahklike juurte vahele, kuna sadas paksu ja tihedat lund ning puuraiuja lõke kumas punetades ning kutsuvalt puude vahelt.
Võidakse arvata, et kui valge laps heidab uudishimulikult oma pilgu päikesest üleujutatud kidurale ja metsikule maastikule, siis ta võtab selle kohe omaks, kohtleb msasapuid ja akaatsiaid nagu tuttavaid ning tunneb, et ta veri voolab vabana ja haaratuna aastaaegade rütmist.
See laps aga ei näinud ei msasapuud ega akaatsiat nõnda nagu need olid. Tema raamatud olid täis jutte võõramaa haldjatest, tema jõed voolasid aeglaselt ja rahulikult, ja ta tundis saare kui ka tamme lehtede kuju ning teadis nende väikeste olevuste nimesid, kes elasid Inglismaa ojades, sõna "veld" aga tähendas talle midagi võõrast, kuna muud siinsed sõnad ei jäänud talle meeldegi.
Vist sellepärast tunduski talle veld paljude aastate jooksul <--3//4-->

täiesti ebatõelisena; päike oli seal võõras päike, Ja tuul kõneles tundmata keelt.

Mustad inimesed farmis olid talle niisama kauged nagu need pujud ja kaljudki. Nad tundusid talle vormitu musta konnapoegade massina, mis tihenes, hõrenes ja jälle tihenes; neil nagu ei olnudki oma nägu, väid olid olemas ainult selleks, et ümmardada, öelda "Jah, baas", võtta oma palk ja minna. Nad vaheldusid koos aastaaegadega, rännates ühest farmist teise, aetuna oma arusaamatutest vajadustest, mida oli raske mõista, tulid sadade miilide tagant põhjast või idast ja liikusid mõne kuu pärast edasi — kes teab kuhu? Võib-olla isegi ülistatud Johannesburgi kullakaevandusteni välja, kus neile pidi makstama tunduvalt rohkem kui need - paar šillingit kuus ja kaks ruhimutäit maisijahu päevas, mida neegrid teenisid Aafrika siinsetes osades.
Last õpetati suhtuma neegritesse nagu millessegi endastmõistetavasse — neegrid majas tulid jooksujalu saja jardi tagant, et võtta üles raamat, mille ta maha pillas. Teda hüüti "Nkosikaas" — käskijanna, ja nii nimetasid teda isegi tema enda ealised mustad lapsed. (lk 4)

Neil harvadel kordadel, kui valged lapsed omavahel kokku said, tohtisid nad end lõbustada sellega, et mööduvale pärismaalasele igasuguseid nimesid järele hüüdsid; nad võisid talle koeri kallale ässitada, et vaadata, kuidas ta jooksma pistab; nad võisid narrida väikest neegrilast, nagu oleks ta koerakutsikas — selle vahega, et koera ei oleks nad saanud ilma süütundeta kivide ja keppidega loopida.

Veidi hiljem kerkisid tütarlapse ette teatavad küsimused. Ja kuna vastuseid nendele küsimustele ei olnud kerge leida, tuli neid tagasi tõrjuda veelgi ülbema käitumisega. (lk 4)
Mustadest inimestest, kes majas töötasid, oli isegi võimatu mõelda kui oma sõpradest, sest kui ta mõnega neist rääkis, tuli ta ema joostes ja hüüdis ärevalt: "Tule ära. Sa ei tohi pärismaalastega rääkida."
See oli vähehaaval lastesse juurutatud teadmine hädaohust, millestki ebameeldivast, mis tegi neil kergeks suure häälega inetult naerma hakata, kui mõni teenija tegi vea inglise keeles või kui ta ei saanud käsust aru — on olemas naeru, mis ongi hirmu avaldus. (lk 5)
  • Varsti pärast seda ma leidsin ühe maadeuurija vanast raamatust niisuguse lause: "Pealik Mšlanga maa." Edasi oli seal kirjutatud: "Meie sihtkohaks oli pealik Mšlanga maa, mis asub jõest põhja pool, ja meie soovisime temalt küsida luba tema territooriumil kulda otsida."
Väljend "küsida luba" tundus nii erakorralisena valgele lapsele, keda oli õpetatud suhtuma kõigisse pärismaalastesse nagu kasutatavatesse asjadesse, et see elustas uuesti küsimused, mida oli võimatu maha suruda: nad olid minu peas visalt käärima hakanud. (lk 6)
  • Kord aga tuli farmi üks neist vanadest kullaotsijatest, kes lootuses sattuda mõnele avastamata kullasoonele ikka veel liiguvad mööda Aafrikat ringi oma vasarate ja telkidega ning pannidega, millega peenendatud kaljukamakatest kulda sõelutakse. Vanadest aegadest rääkides kasutas ka tema neid sõnu: "See siin oli vana pealiku maa," ütles ta. "See ulatus sealt nendest mägedest kuni jõeni välja — sadu miile maad.»" Vana kullaotsija nimetaski meie piirkonda ainult nii: "Vana pealiku maa", ega kasutanud kunagi meie oma nimetust, mis ei sisaldanud vähematki vihjet maa õigetele peremeestele. (lk 6)
  • Varsti ma kandsin püssi juba teise mõttega — jahisaagi pärast, mitte enam enda julgustuseks. Ka koerad õppisid nüüd viisakamalt käituma. Kui ma nägin pärismaalast lähenevat, vahetasime me tervitusi, ning mu lapsepõlve kodumaastik kustus vähehaaval mu meelest, mu jalg astus kindlamalt Aafrika pinnal, mustad inimesed aga nagu oleksid tõmbunud tagasi minu elust; tundus, nagu seisaksin ma kõrval ja vaatleksin maastiku ning inimeste omavahelist tantsu, väga vana tantsu, mille samme ma ise ei suutnud ära õppida.
Kuid ma mõtlesin: see maa kuulub ka minule, ma olen siin üles kasvanud — see maa kuulub minule niisama hästi kui mustadele inimestele, ja siin jätkub ruumi meile kõigile, ilma et meil tarvitseks üksteist teedelt ja radadelt küünarnukkidega kõrvale nügida.
Mulle tundus, et on tarvis ainult vaba voli anda sellele lugupidamisele, mida ma tundsin vana pealiku Mšlangaga kõneldes, et mustad ja valged võiksid sõbralikult läbi saada, suhtuda sallivalt üksteise erinevustesse — see paistis üsna kerge olevat. (lk 7)
  • Meie majas töötas teenritena ־ alati kolm pärismaalast: kokk, toapoiss ja aednik, nad vaheldusid samuti nagu pärismaalased-põllutöölisedki — töötasid mõned kuud ja läksid siis edasi uude töökohta või tagasi oma kraali. Neid peeti "headeks" või "halbadeks" pärismaalasteks selle järgi, kuldas nad teenritena oma kohuseid täitsid, kas nad olid laisad või usinad, sõnakuulelikud või sõnakuulmatud. Kui perekond oli heas tujus, siis öeldi: "Mida sa harimata, mustadelt metsinimestelt siis ikka loodad?" Kui me olime vihased, siis ütlesime: "Neetud neegrid, ilma nendeta me elaksime palju paremini." (lk 7)
  • Oli väga vaikne, palav hommikupoolik. Meikad kudrutasid kurguhäälega ja keskpäeva tihedad, tumedad varjud vaheldusid päikesepaiste säravkollaste laikudega, ning kogu selles laias rohelises pargitaolises orus ei olnud ühtki hinge peale minu.
Kuulatasin rähni kiiret korrapärast toksimist, kui mulle tundus, et mu ristluudest tõuseb aeglaselt õlgade poole külm judin, pannes mind nagu külmavärinates vappuma, mu juuksejuurtest aga algas kihelus, mis sealt üle kogu keha levis, kattes selle kananahaga, kuigi olin kuum ja higine. Kas palavik? mõtlesin ma. Siis ma vaatasin rahutult üle õla tagasi ja mõistsin järsku, et see oli hirm. See oli kummaline, isegi alandav. See oli mingi uus hirm. Kõigi nende aastate jooksul, mis ma olin üksinda ringi kolanud, ei olnud ma silmapilkugi rahutust tundnud: algul selletõttu, et mul olid toeks püss ja koerad, ja siis sellepärast, et olin õppinud sõbraks saama pärismaalastega, kes võisid mulle vastu juhtuda.
Ma olin lugenud sellest tundest, kuidas Aafrika tohutu suurus ja vaikus tema iidse päikese all meie kujutluses järsku reaalseks muutub ja kuju võtab, kuni isegi linnud näivad ähvardavalt hüüdvat, ja puudest ning kaljudest õhkub surmavat hingust. Sa liigud ettevaatlikult, otsekui häiriksid su sammud midagi vana ja kurja, midagi sünget, suurt ja vihast, mis võib end järsku püsti ajada ja sulle seljatagant hoobi anda. Sa heidad pilgu väätidesse kasvanud puude rühmale ja kujutled loomi, kes võivad sind seal varitseda; sa vaatad rahulikult voolavat jõge, mis oma sängis astang-astangult madalamale laskub, moodustades haudu, kuhu öösel hirved jooma tulevad, kuid jõest tõusevad krokodillid ja tirivad nad pehmeid koonusid pidi veealustesse urgudesse. Hirm võttis mu üle võimust. Ma leidsin end pöörlemas nagu vurrkann selle ebamäärase ohu pärast, mis võis minu järele käe sirutada ja minust kinni haarata. Ma piidlesin kogu aeg küngaste ridu, mis teise nurga alt vaadatuna näisid iga sammuga muutuvat, nii et isegi tuttavad teetähised, nagu suur mägi, mis oli valvanud minu maailma nii kaua kui ma mäletasin, näitas mulle oma eelmägede vahel tundmatut päikesepaistelist orgu. Ma ei teadnud, kus ma olin. Ma olin ära eksinud. Mind haaras paaniline hirm. Ma sain aru, et käin kogu aeg ringiratast, silmitsedes ärevalt kord üht, kord teist puud, piiludes üles päikese poole, mis näis kalduvat juba idasse, kiirates loojangu nukker-kollast valgust. Pidi olema möödunud tunde! Ma vaatasin kella ja leidsin, et see mõttetu hirm oli kestnud ehk ainult kümme minutit.
See hirm oli nimelt mõttetu. Ma olin vähem kui kümme miili kodunt eemal; mul tarvitses ainult orgu mööda tagasi minna, et jõuda oma kodufarmi tara äärde. Eemal mäeküngaste vahel helkis ühe meie naabri maja katus, ja paaritunnise kõndimise järel oleksin ma seal olnud. See oli sedalaadi hirm, mis koera öösel värisema ja kuu peale uluma paneb. Sellel ei olnud midagi ühist minu mõtete ja tunnetega, ja rohkem kui see füüsiline hirm ise segas mind see fakt, et olin niimoodi võinud selle ohvriks langeda. Astusin ühtsoodu edasi, vähehaaval rahunedes, ja jälgisin põlastava muigega oma pinevil närve ja kartlikke pilke sinna ja tänna. Sundisin end vägisi mõtlema külale, mida ma otsisin, ja sellele, mida ma teeksin, kui ma sinna jõuan — muidugi juhul, kui ma ta kätte leian, mis oli kahtlane, kuna ma kõndisin täiesti sihitult ja küla võis asuda igal pool nendel sadadel tuhandetel aakritel põõsastikus, mis laius mu ümber. Mõeldes külast, märkasin ma, et mu hirmule on lisandunud uus tunne — üksindus. Nüüd täitis mind selline meeletu kartus inimestest lahku sattuda, et suutsin vaevalt kõndida. Ja kui ma ei oleks parajasti jõudnud väikese kõrgendiku seljale ja näinud küla enda ees, ma oleksin ümber pööranud ja koju läinud. See oli kobar pillirookatustega onne puudega piiratud lagendikul. Seal olid korralikud maisi-, kõrvitsa- ja hirsipõldude lapikesed, ja veidi eemal oli kari puude all söömas. Onnide vahel siblisid kanad, koerad magasid murul ja kitsed näkitsesid künkal, mis kerkis ühe väiksema jõeharu tagant, kuna jõgi ise hõlmas küla nagu käsivars.
Lähemale jõudes nägin, et onnide seinad olid hoolitsevalt kaunistatud kollaste, punaste ja ookerpruunide savist ilustustega ja katuste pilliroog õlepalmikutega kokku seotud.
See ei olnud üldse mitte niisugune nagu meie farmi neegriküla — räpane ja hooletusse jäetud, ajutine kodu rändajatele, kellel seal mingeid juuri ei olnud. (lk 10)
  • Pealik Mšlanga nõjatus seljaga vastu puud ja käes oli tal kõrvitsakoorest anum, millest ta oli parajasti, joonud. Kui ta mind märkas, ei liikunud ükski lihas ta näos, ja ma mõistsin, et minu tulek talle ei meeldi. Võib-olla segas teda minu oma argus, mis tuli sellest, et ma ei osanud leida selleks puhuks sobivaid viisakuse vorme. Kohata mind meie oma farmis oli teine asi, aga siia ma ei oleks tohtinud tulla. Mida ma olin siis lootnud? Ma ei saanud olla nende nagu omataoliste hulgas — see oleks olnud ennekuulmatu asi. Halb oli juba seegi, et mina, valge tüdruk, uitsin rohtlas üksi ringi, nagu seda võisid teha valged mehed, pealegi niisugusel maa-alal, kus ainult riigiametnikel oli õigus liikuda. (lk 11)
  • Hirm oli möödas ja mu üksindustunne oli muutunud kangekaelseks, külmavereliseks rahuks. Nüüd hõõgus sellest maastikust kummalist vaenulikkust, külma, kalki ja morni alistamatust, mis mind saatis murdmatuna nagu müür, tabamatuna nagu suits. See näis mulle ütlevat: sina käid siin ringi kui hävitaja. Ma astusin tühja südamega aeglaselt kodu poole — ma olin teada saanud, et nii, nagu ei ole võimalik üht maad nagu koera oma jalgade juurde käsutada, niisamuti ei ole võimalik minevikku olematuks muuta pealiskaudselt sentimentaalse naeratusega ja sõnadega: "Ma ei saa sinna midagi parata, mina ise olen samuti ohver." (lk 12)
  • Vanamees istus sõnatult, pea langetatud, käed kuivetute põlvede kohal abitult ripakil. Siis tõusis ta noormeeste abiga püsti ja jäi otse minu isa ette seisma. Ta ütles veel midagi, tehes seda väga rangelt, pöördus siis ümber ja läks koju oma külasse.
"Mida ta ütles?" küsis mu isa noormehelt, kes kohmetult naeratas ja tema pilgu eest kõrvale hoidus.
"Mida ta ütles?" nõudis mu isa edasi.
Meie kokk seisis sirgelt ja vaikides, kulm kipras. Siis ta avas suu. "Mu isa ütleb: "Kogu see maa, see maa, mida teie omaks nimetate, on tema maa ja kuulub meie rahvale.""
Seda öelnud, kadus ta põõsastikku, läks oma isale järele ja me ei näinud teda enam. (lk 13)
  • Järgmine kord, kui politseinik oma ringsõidul meil peatus, kuulis ta meilt seda lugu. Ta tähendas: "Kraalil ei ole mingit õigust seal olla, selle oleks pidanud juba ammu ümber paigutama. Ma ei tea, miks keegi selles asjas midagi teinud ei ole. Ma nimetan seda pärismaalaste piirkonna ülemale. Ma pidingi pühapäeval sinna tennist mängima minema."
Mõne aja pärast me kuulsime, et pealik Mšlanga ja tema inimesed olid viidud kakssada miili ida poole, pärismaalastele määratud maa-alale, riigimaa aga pidi varsti valgetele asustamiseks antama.
Umbes aasta pärast läksin kord veel seda küla vaatama. Sellest ei olnud midagi järele jäänud. Punase savimulla kuhilatel, kus varem olid asunud onnid, vedelesid kõdunevad õlgmähised, mille vahele sipelgad olid ehitanud oma punamullased käigud. Igal pool laiutasid kõrvitsate väädid, nii põõsastel kui ka puude alumistel okstel, nii et suured kuldsed pallid veeresid jalgade ümber ja kõikusid pea kohal — see oli tõeline kõrvitsate pidu. Põõsad olid tihedalt kasvama hakanud ja värske rohi lokkas lopsakalt.
Asuja, kellele langeb õnn osaks see soe ja rammus org endale saada, võib leida (kui ta üldse soovib seda kohta üles harida), et keset põldu on maisitaimed kasvanud viisteist jalga kõrgeks ja nende varred painduvad tõlvikute raskuse all, ning imestada, millisele aimamata lopsakuse soonele ta siin küll on sattunud. (lk 14)

"Leopardi-George"[muuda]

"Leopardi-George", lk 15-40.


  • George Chesterile anti see tiitel hulk aastaid pärast seda, kui ta hakkas farmi pidama. Ta oli juba üle keskea, kui inimesed hakkasid teda tervitama sõbraliku õlalepatsutusega ja küsimusega: "Noh, palju sul neid siis juba kirjas on?" Küsijate näod väljendasid sedalaadi lõbusat ja imetlevat heatahtlikkust, nagu seda tuleb osutada mehele, kes on mõnes asjas eriti silma paistnud, mehele, kes võib endale lubada ekstsentriline olla. George'i leopardide küttimise kirg oligi midagi enamat kui lemmikajaviide. Terve rea aastate jooksul algas kohaliku ajalehe uudiste rubriik igal reedel tema nädalalõpu jahi kirjeldusega: Farmi "Neli tuult" jahiklubi saak oli möödunud pühapäeval neli šaakalit ja üks leopard, või üks metskoer ja kaks leopardi — kuidas kunagi. Kütile pakub huvi igasugune uluk, ja igal nädalal tormasid hobused ja koerad jahiloomade jälgi ajades mööda rohtlat. Mis puutub George'isse, siis see oli tuntud lugu, et kui oli lootust tabada leopardi, tuli ajajatel jätta jänes, antiloop või šaakal ja lasta end juhtida salakavala nastulise kiskja jälile, kui palju see ka aega ja kannatust või koeri ohvriks nõudis. George'ist teati, et ta oli kord ihuüksi roninud künkale, kus rahnude ja murdunud puude kaoses ootas teda haavatud leopard; jutustati sellest, kuidas ta kord oli läinud pimeda koopa urgudesse (padrunid olid tal otsas ja taskulamp purunenud) ning seal küünistava ning sisiseva kiskja püssipäraga surnuks tagunud. Arme sellest võitlusest leidus tal üle kogu keha. Kui ta läks postkontorisse või kauplusse, jalas lühikesed püksid ja särgi varrukad üles kääritud, nägid inimesed ta ihul suuri valgeid vorpe õlast sõrmeliikmeteni ja reiest kederluuni ning pöörasid pilgu kiiresti ära. Nad võib-olla muigasid omaette, kuid keele hoidsid hammaste taga.
Ent see kõik oli juba siis, kui ta oli üks sealse piirkonna rikkamaid mehi: üks neid sitkeid kavalaid farmereid, kellel ei paistagi olevat vanust, kuna päike, raske töö ja hea toit on vorminud keha lihaste puntraks, millele aeg külge ei hakka. (lk 15)
  • Kui ta Lõuna-Rodeesiasse tagasi pöördus, ei läinud ta enam sinna, kus tal lapsena kodu oli olnud; võib-olla sellepärast, et ta isa nimi oli seal väga, tuntud, ja George ei leppinud sellega, et olla ainult oma isa poeg.
Ta käis läbi palju farme, enne kui ta viimaks valis «Neli tuult». Agent oli hästi tundnud tema isa, ja sedalaadi asjadel on rahast märksa suurem kaal, kus on koht ja aeg minevikku austada, ja nii ta pakkus George'ile farme hinnaga, mis otse haiget tegid ta ärimehe südamele. Pealegi oli George sõjakangelane. Kuid George ise ajas agendi head kavatsused segi. Viimane oli juba küllalt kaua farme müünud, et tunda ilmet, mis tuleb inimesele näkku, kui ta seisab maatükil, mis talle meeldib, maatükil, mida ta võib oma võimete kohaselt kujundada, vormida, ja muuta — see on loova inimese ilme. Georgeõi näkku seda ilmet ei tulnud.
Kui nad olid mitme kuu jooksul käinud juba paljudes piirkondades, viis agent George'i nii ilusasse farmi, et oli võimatu uskuda, et ta keeldub ka seda ostmast. Farm asus madalal kohal, oli tihedalt puudega kaetud, ja punase põllumaa rammus riba jäi kahe jõe vahele. Maja juures olid aiad, mis ulatusid mõlemal pool kuni veepiirini välja. Jõed, viljakus, puutumata puud ja mahlakas rohi karjale — niisuguseid farme ei ole Aafrikas jalaga segada. George aga seisis seal ühel künkal kahe veevälja vahel, kus need teineteisele üsna lähedale ulatusid, ja liigutas rahutult õlgu, mille tähendust agent oli viimasel ajal juba mõistma õppinud. «Ei sobi,» ütles ta rahulolematust ilmutava tooniga. Kuid agent oli nüüd juba saavutanud George'i suhtes teatava leplikkuse, mis ostjate kohtlemisel alati kasuks tuli — George'il olid ilmselt teistsugused nõuded. Need võisid olla temale, agendile, arusaamatud, kuid lõpuks ta mõistis, et George ei otsi jõukust ja mugavust, mida see farm talle tõotas. "Kui te ainult oskaksite mulle öelda, mida te tahate," ütles ta võrdlemisi kärsitult.
"See on tore farm," ütles George astuma hakates, kael jonnakalt kange. Agent haaras tal küünarnukist ja sundis ta peatuma. "Kuulge," ütles ta, "see peaks olema üks parimaid farme kogu maal."
"Ma tean,» vastas George.
"Kui te tahate, et ma teile farmi muretsen, siis te peate ise selgusele jõudma, mida te vajate."
George ütles: "Kui ma näen niisugust, mis mulle sobib, küll ma ta siis ära tunnen." (lk 16)
  • George kehitas õlgu. Agent laskis ta käsivarre vabaks ja mehed kõndisid kõrvu edasi, George'i pilk suunatud üle tihedate ־ tumedate puude jõetagustele nõlvakutele. Seal olid mäed, ahel ahela kõrval, mis särades tõusid kõrgele kargesse sinitaevasse.
Agent jälgis tema pilku ja hakkas omaette mõtisklema. Ta silmitses George'i teraselt. See mees oli nähtavasti niisugune, nagu võis oodatagi pärast lapsepõlve, mis oli täis vabadust ja päikest, ning pärast viit raske võitluse aastat. Ta oli väga kõhn ja pruun, painduvate laiade õlgadega ja kergete nõtkete liigutustega. Ta nägu oli kõhn ja nurgeline, silmad hallid ja kavalad, suu karm ja samal ajal rahulolematu. Ta meenutas agendile oma isa samades aastates. George'i isa oli jätnud kõik, mis oli talle ta vanal ja mugaval kodumaal omane ja tuttav olnud, et ehitada uut elu uute inimeste keskel. Agent ütles kobamisi: "Vahest ehk ihkate üksindust? Ehk oli seal vanas maailmas liiga palju inimesi hunnikus koos?" — just nagu oleks see olnud George'i isa, kellelt ta seda küsis. George'i ilme ei muutunud — nähtavasti ei avaldanud see idee temale mõju. Ta vaid jätkas keskendatud pilgul mägede vaatlemist. Kuid agent teadis nüüd, mis teha.
Järgmisel päeval ta sõidutas George'i farmi "Neli tuult", mis oli nüüdsama müügile antud. Selles oli viis tuhat aakrit puutumata põõsastikku, mis korrapäratult kattis küngaste aheliku madalamaid nõlvu, ahelik ise aga kulges kõrgel lagendiku suunas, kus oli veel ainult harvu farme. "Neli tuult" ei olnud muud kui alasti kaljud, jändrikud puud ja läikiva rohu väljad mägede taustal. Seal ei olnud maja, jõge, isegi mitte tarasid; keegi ei võinud seda nimetada ihaldusväärseks farmiks. George'i nägu aga selgines rahulolus, kui ta seal ringi jalutas, ta näole tekkis ilme, mida agent oli oodanud.
Kogu selle päeva uitas George mõnuldes mööda neid paljaid, kondiseid maid, just nagu uue elukohaga kodunev koer ringi nuusib, et leida siit mõnd lõhna ja sealt mõnd mälestust, kõike, millest võib lima kodutunde kesta kaitseks kõige võõra vastu. Kuid valged inimesed, kes tulevad Aafrikasse, ei võta ainult, mis seal ees on, vaid vajutavad sellele ka oma, teistelt maadelt pärineva pitseri. Sellega on seletatav suur mitmekesidus, mida võib kohata juba ühepäevase reisi kestes mistahes piirkonna farmides. Iga maja on erinev, meenutades eri maad, loodust ia kõneviisi.
Vastu õhtut, kui kollase päikese lõõm George'ile silmi pimestades otse näkku langes, jumestades metsikud kaljud, rohu ja puud loojangu nukra helgiga, peatus George järsku paigas, kus uhteorud igast suunast põõsastega piiratud lagendikule kokku jooksid. "Siin peaks olema vesi puurkaevu jaoks," ütles ta. Ning lisas, hetke pärast: "Kunagi Norfolkis nägin ma vaguni aknast üht tuuleveskit. See meeldis mulle. Nimelt kuju poolest. Midagi niisugust sobiks siia väga hästi."
Sel viisil ütles George, et kavatseb farmi osta, ning et ta on paigaga rahul. Rahutu, peaaegu hundilik ilme oli tema pikalt kondiselt näolt kadunud. (lk 18)
  • George'i ennast nähti posti-päevadel — mitte Just tihti, kuid ka mitte liiga harva — jaamas, . kus teda austavalt tervitati, mitte ainult kui oma isa poega ja sõjameest, vaid et inimesed kiitsid heaks, mida ta tegi. Sest pärast mõlemaid sõdu on järsku esile kerkinud noori mehi, kes on kuulutanud: "Ma tahan ise peremees olla" ja "Ma ei kavatse raisata oma elu selleks, et nühkida püksitagumikuga mõnd kantseleitooli." Kuigi kulunud fraasid, väljendavad need esimeste sisserändajate hulgas valitsenud vaimu. Sõdade vaheajal aga leidub teistsuguseid immigrante, kes kasutavad oma raha labidana, millega endale magamiseks sooja urgu kaevata. Niisuguste inimeste pärast, kes on muutnud ettevõtliku maa laisaks maaks, ja sellepärast, et seda maad mäletatakse teistsugusena, ei leia rahutud noored mehed endale põhjust olevat vabandada, et nad endale rinnaga teed murravad. Ja paistab, et neile vaadatakse teataval määral kui lipule või koguni südametunnistusele. Kui inimesed kuulsid, et George on ostnud "Neli tuult", palja, tuulise, kaljuse rohtlariba mäe küljel, tähendasid nad: "Head õnne talle." Täpselt samuti lausuvad nad siis, kui mõni rändur tagasi jõudes ütleb: "Nyasa järve kaldal on üks mees, kes on seal elanud kakskümmend aastat ihuüksi", või: "Olen kuulnud, et Suures Orus olevat üks mees ära metsistunud — kui valge inimene lähedale tuleb, põgeneb ta põõsastesse." See ei ole halvustamine, vaid pigemini tunnustus millelegi, mis elab neis enestes ja millele nad kolmanda isiku kaudu tunnustust avaldavad. (lk 19)
  • George'i esimeseks mureks oli, kas ta pärismaalaste hulgast küllaldaselt tööjõudu leiab; aga kuna ta oli juba ette arvestanud, et tal tulevad murerohked päevad, ja kuna ta teadis, millest kinni haarata, püsis ta kindlalt kohal, ehitas maja, puuris kaevu ja õppis oma maad tundma. Mõned pärismaalased tulid, kuid need olid juhuslikud töölised, mitte sedasorti rahvas, nagu George ootas. Ta oli võib-olla rohkem mures, kui ta seda endale tunnistas. Oli nii kerge endale tööandjana halba nime saada. Mõni õiglaselt vallandatud poiss võib farmi piirimaal, kus kulgeb pärismaalaste rännutee, viha pärast niimoodi puu maha raiuda, et tüve murdekoha lõikest annab välja lugeda: see on halb farm halva peremehega. Samuti võib neegrikülas leiduda mõni pärismaalane, kes teisi hirmutab ja türanniseerib, nii et need vabandusi otsides vähehaaval teistesse farmidesse lähevad, kuna farmer ise ei saagi/ teada, milles oli viga. Leidub terve tosin põhjuseid, miks korralik farmer, kes oma aja ja kommete vaatekohalt on pärismaalaste vastu täiesti õiglane, võib saada halva kuulsuse, ilma et ta selle põhjust ise teaks. (lk 19)
  • Sellega oli kokku lepitud, ja George teadis, et tema tööjõumured on möödas. Smoke'i suguvõsa täidab peagi tema neegriküla. Selgituseks olgu öeldud, et Aafrika päriselanikud mõistavad inimestevahelisi suhteid teisiti kui valged. Pärismaalane võib rännata tuhandeid miile võõrais paigus, ja ometi leiab ta igas külas oma suguharu liikmeid ja teda võetakse rõõmuga vastu. (lk 20-21)
  • (See sündis kahekümnendate aastate algul, kui heade peremeeste ja nende teenijate vahel olid võimalikud soojemad suhted: siis oli viisakusel ruumi, sest kibestumine ei olnud sõbralikkust veel välja tõrjunud.) (lk 21)
  • Kord Smoke soovitas: "Ehk tooks Baas endale naise Inglismaalt?" Ja selle põhjal mõistis George, et külas on arutatud seda, miks temal on tualettlaual tütarlapse foto — vana Smoke'i poeg oli George'i majas kokaks.
See tütarlaps oli olnud sõja ajal nädalapäevad tema pruut, kuid nad tühistasid kihluse pärast üht neid põhjalikke praktilisi nõupidamisi, mis võivad teatud laadi armastuse nagu udu laiali ajada. See oli Londoni neiu, kes armastas sealset elu ega ihanud midagi muud. Kogu see lugu ei jätnud nende vahele mingit kibestumist vähemalt teineteise suhtes mitte. Ainult et George tundis enda vastu kergelt häirivat viha. Ta oli lõppude lõpuks mees, kes armastas, et iga asi oleks omal kohal. Õieti oli just kihlumine see, mida ta endale andestada ei suutnud: ta oli olnud ajutiselt arust ära — seda oli vastik meelde tuletada. Kuid tütarlast meenutas ta mõnikord meeldiva ihalduse tundega. Neiu oli abiellunud ja elas elu, mille taolist George'i arvates ükski terve mõistusega inimene endale ei valiks. Miks George hoidis tema pilti — see oli väga kunstlik ja poseeritud, — seda ta endalt ei küsinud. Sest nii mõnestki teisest naisest oli ta omal ägedal, püsimatul viisil hoolinud isegi rohkem. (lk 22)
  • Ümbruskonnas räägiti, et George'il olnud Inglismaal õnnetu armastus. Sellega sobis sama hästi kui iga teise põhjusega seletada George'i rõõmsameelset, kuid järjekindlat eraldumist, sest on inimesi, kelle kohta sõna "üksindus" kuidagi tarvitada ei saa. (lk 22)
  • Inimesi pani imestama ainult see, et ta elas palju suurejoonelisemalt kui ta vajas või kui seda temast arvata oleks osanud. Paari aastaga kasvas tubade arv majas kolmelt suurelt toalt tervele tosinale. See oli kõige uhkem maja paljude miilide ulatuses. Selle ümber kõrvalhooned, aidad, pesukojad ja linnuõued; ka rajas George aia ja tasus korralikult kahele aednikule, et need selle heas korras hoiaksid. Ühes kohas ta oli kaljumürakate vahelt mulla välja kühveldanud ja ehitanud sinna loodusliku ujumisbasseini, kus bambused õõtsusid rohelise lehestiku ja sinise taeva laikude peegelduse kohal. Siin ujus George igal hommikul päikesetõusu ajal, nii suvel kui talvel, samuti õhtul, kui ta oli lõpetanud oma päevatöö. Ta ehitas rea talle, mis mahutasid tosin hobust, kuld tegelikult ta pidas ainult kahte — üht neist kasutas vana Smoke (kelle jalad olid nüüd liiga nõrgad, et palju kõndida), teisel ratsutas George ise. George'i hobune ei olnud ilus, kuld väga erk ja taibukas mära, kelle leidmiseks George oli nädalate kaupa hoolega oksjonitel käinud ja kuulutusi jälginud — ta vajas hobust sõitmiseks, mitte uhkeldamiseks. George ratsutas tema seljas farmis ringi, lastes tal päev läbi tublisti pingutada, õhtul talli pannes aga patsutas hobust, nagu oleks tal kahju, et ei saa looma endaga majja kaasa võtta. Ujumast tagasi tulnud, istus George kiiresti kustuva loojangu kumasse, vaatas alla metsikusse kaunisse orgu ja jõi pidulikult viina karahvinide ja sifoonidega kuhjatud pähklipuust laua ääres. Siin ei· olnud juttugi poissmehe pudelist ja klaasist tinakandikul. Ka lõunasöögi serveerisid talle kombekohaselt kaks livrees teenrit, kellega ta lobises või ka vaikis, nagu tal kunagi tuju oli. Pärast sööki toodi talle kohvi, ja kui ta oli umbes pool tundi põllumajanduslikke ajakirju lugenud, heitis voodisse. Igal õhtul kell üheksa ta juba magas, ning tõusis enne päeva.
See oli tema elu. Niisugune oli see aastaid, elu täis väsitavat kehalist tööd, kaksteist tundi päevas higistamist ja pingutamist palavas päikeses, kuid seejuures avarust ja mugavust, mis tundus nõudvat midagi muud. Ühe sõnaga — see nõudis naist. Kuid ei ole kerge küsida mehelt, kes niimoodi elab, kas tal midagi puudub, kui tal üldse midagi puudub.
Seda küsida oleks tähendanud tungida tema hinge siis, kui ta tundide kaupa ratsutas päikese käes künkaseljandikel, kus rohi heledate kangastena tema ümber lainetas. See oleks tähendanud mõista, mis tegi temast säärase aktiivse eraku. (lk 23)
  • Ta oli saanud väga rikkaks, mis meeldis kõigile. Muidu peeti teda natuke hulluks, kuna ta ei lubanud puutuda ühtki metslooma oma farmi krundil. Kui mõni pärismaalane tabati ulukitele püüniseid seadmast, peksis George ta esiteks ise läbi ja viis siis politseisse. Ta leidis, et trahv, mida tal pärismaalaste peksmise eest maksta tuli, ei ole mahavisatud raha. Tema farm oli sama hea kui looduskaitseala, ja oma karja tuli tal leopardide ohu pärast tegelikult pihttaras hoida. Aga kui ta vahetevahel kaotaski mõne looma, võis ta seda endale lubada. (lk 24)
  • Pühapäeviti armastas George korraldada ujumispidusid. Neil päevil oli ta maja kõigile avatud ja igaüks oli teretulnud. Ta oli hea võõrustaja; maja oli ilus ja tema teenrid äratasid igas perenaises kadedust — võib-olla just seda oli inimestel talle raske andestada, seda tema teenrite laitmatust. Nad ei lahkunud temast kunagi, et "koju" minna, nagu seda tegid teiste teenrid; nende kodu oli siinsamas farmis vana Smoke'i silma all, ja siinse farmi neegriküla oli korralik pärismaalaste küla, mitte rida viltuvajunud hurtsikuid, millest keegi ei hooli, kuna keegi ei ela neis küllalt kaua, et neist hoolida. Et poissmehel olid nii hästi väljaõpetatud teenrid, see oli väljakutseks ümbruskonna naistele, ja kui nad teda ta täiusliku majapidamise pärast narrisid, ei olnud nende toon teravuseta. Nad armastasid öelda: "Oh teid neetud vanapoissi küll!" Ja ta vastas rahuliku lahkusega: "Jah, ma pean tõesti naisevõtmisele mõtlema."
Võib-olla ta tundis tõepoolest, et ta peaks abielluma. Ta teadis, et tema uue elujärgu, nimelt külaskäimise ja külaliste vastuvõtmise eesmärgiks arvati olevat leida endale mõrsjat. Ja tütarlapsed olid sellega muidugi väga nõus. Ta oli kahtlemata hiilgav partii, see aga, et temast ainult sellepärast hooliti, oli tema oma süü. Mõnikord ta silmitses naisi, kes lesisid poolalasti basseini ääres bambuste all — lesisid seal nimelt tema pärast ja kindla eesmärgiga, ja tema silmad tõmbusid kissi kaugeltki mitte heameelest. See ei olnud isegi kena, sest kui mees ei luba endale läheneda sümpaatia ja lahkusega, siis on veel ainult üks lähenemisviis. Kõigel sellel aga ei olnud muud tagajärge, kui et ta asetas nimetatud foto väga silmapaistvale kohale oma voodi kõrval, ja kui tütarlapsed sellele tähelepanu juhtisid, vastas ta, langetades laud viisil, mis oli muidugi pööraselt võluv: "Jah, Betty, see oli alles naine." (lk 24-25)
  • Kord arvati juba, et ta on lõppude lõpuks "õnge võetud". Üheks tema piirimeheks oli keegi keskealine daam kahe täiskasvanud tütrega. Daam ei olnud õieti abielus ega ka vaba, sest ta abikaasa ei suutnud nähtavasti otsustada, kas naisest lahutada lasta või mitte, ja tütred, mõlemad kahekümne ringis, olid kiitsakad poisilikud neiud, kes ratsutasid, jõid viskit ja olid harjunud mehi kohtlema nii nagu neile meeldis. Kummastki oleks saanud hea naine George'i taolisele mehele, ja inimesed ütlesid: ega nemad juba milleski võlgu ei jää. Kuid neist räägiti ka edaspidi mitmuses, sest George flirtis mõlemaga, ja nad olid haruldaselt sarnased. Mis puutub emasse, siis tema pidas farmi, kuna ta mees oli ühe naisega linnas liiga hõivatud, et seda teha. Ema jõi veidi rohkem kui tarvis, 1a teda kuuldi resigneerunult kaebavat: "Jeesus, miks on mul küll tütred! Poegade juures peetakse seda loomulikuks,, et nad halvasti käituvad." Ta armastas kurta seda George’ile, kes ainult naeratas ja talle uue klaasitäie pakkus. "Taevas aidaku teid, kui te ühega nendest abiellute," oli tal kombeks süngelt öelda. "Antagu mulle andeks, et ma seda ütlen, aga nad ei oska midagi muud kui ennast lõbustada." "Nende eas, mrs. Whately, tundub see küllaltki mõistlik." Nii taganes George isalikult sallivasse hoiakusse, millest aga siiski võis välja lugeda, et ta tunneks tigedat kahjurõõmu, kui tütarlaste plaanid nurja läheksid.
Tuppa tulles otsis George tavaliselt mrs. Whately üles ja istus tundide kaupa tema kõrval, ilmselt nautides daami seltskonda, ja mrs. Whately'le näis see meeldivat. Rääkis ainult daam, kuna George sirutas end tema kõrval, pilk mõtlikult klaasil, mida ta kergelt kallutas pöidla ja ühe sõrme vahel, ning ümises vahetevahel rahulolevalt. Daam rääkis peamiselt oma mehest, kelle ta oli muutnud passivast aktivaks, sest kogu ruum jäi vaikseks, et kuulda tema lustakaid, norivaid lugusid oma mehest. "Viimasel laupäeval tuli ta koju," nii alustas daam tavaliselt, vaadates oma suurte imestunud silmadega George'ile otsa, "ja kas te teate, mis ta ütles? Mu jumal, ütles ta, ma ei tea, mis ma küll teeksin ilma sinuta, tüdruk. Kui ma ei pääseks mõnikord linnast välja värsket õhku hingama, läheksin küll vist hulluks. Mina aga olin oodanud teda just selleks, et saan tema peale oma pahameele välja valada. Mis niisuguse mehega küll peale hakata?" "Ja teie lepite sellega, et olla nädalalõpu sanatoorium?" küsis George. "Aga loomulikult, mr. Chester!" hüüdis mrs. Whately, tehes uskumatult rumala, imestunud näo, "ma arvan, et lõppude lõpuks on ta siiski minu mees." (lk 25-26)
  • Tüdruk oli Smoke'i tütar (või tütretütar, George seda ei teadnud), ja nende kokkulepe —- George'i suhtumine sellesse vahekorda ei lubanud tarvitada ühtki teist väljendit — oli tekkinud küllaltki loomulikult. Mõlema mehe vahel oli sellest juttu olnud üksainus kord, varsti pärast seda. kui tüdruk oli end ühel õhtul ujumast tulevale George'ile teerajal ette seadnud. Smoke oli siis tähendanud ilma etteheitva toonita, kuid küllaltki karmilt, et tema inimeste seas vaadatakse viltu segaverelistele lastele. George oli vastanud, samuti sõbralikult, et ta annab oma sõna. et last ei tule. Vanamees oli siis pool-ohkamisi vastanud, et küllap valged vist oskavad neid asju seada. Sellega lõppes nende jutt. Tüdruk tuli kaks või kolm korda nädalas, siis kui George talle Järele saatis. Ta jõudis pärale tavaliselt siis, kui George oli söömise lõpetanud, ja lahkus päikesetõusu ajal, taskus peotäis peenikest raha. George hoidis taskurätikute all kuue- ja kolmepenniste tagavara, sest ta oli märganud, et tüdruk eelistab ühele suuremale rahale palju väikesi münte. Selline tähelepanek näitas, mil määral George tüdrukust hoolis, tema vajadusi ja loomust arvestas. Talle meeldis tüdrukut väikeste asjadega rõõmustada. Näiteks hiljuti, kui ta linnas käis ja kahvrite kauplusest oma teenritele põlli ostis, ei unustanud ta võtta ka sellist värvi pearätti, mis tüdrukule eriti meeldis. Ja kord, kui tüdruk haige oli, viis George ta ise haiglasse. Tüdruk ei kartnud George'i juurde tulla, et oma perekonna liikmetele mõnd erilist teenet paluda. Nii oli see kestnud juba viis aastat. (lk 28-29)
  • Viimaks lepiti kokku, et George tasub tütarlapse ülalpidamiskulud misjonikoolis, mis asus sealt umbes viiekümne miili kaugusel. Ta isegi ei nõustunud tüdrukuga enne lahkumist kokku saama, kuigi tütarlaps päevade viisi tagatrepi juures vahtis, õhtul enne seda, kui ta pidi ühe oma venna saatel asuma pikale teekonnale oma uude kodusse, püüdis ta isegi George'i magamistuppa tungida. Kuld George oli ukse lukku pannud. Tal ei olnud tütarlapsele midagi öelda. Teatavas mõttes ta süüdistas ennast. Ta tundis, et ta ise oli ehk tütarlapse liiga julgeks teinud — kes teab, näiteks, milliseid kujutlusi võib säärane rätiku kinkimine tekitada primitiivse naisterahva peas. Igatahes oli George vastutav selle eest, et ta oli tütarlapsele "mõtteid pähe pannud". Tüdruku ilmumine basseini juurde oli olnud väljakutse, George'i ettekavatsetud omakskuulutamine, provokatsioon, mille võimalikud tagajärjed George'i masendasid. Nad masendasid teda eriti sellepärast, et midagi taolist ei oleks juhtunud, kui George ei oleks neegritari vääralt kohelnud. (lk 29-30)
  • "Noored tüdrukud," ütles Smoke etteheitvalt, "sa ju tead küll, missugused nad on." Sellest kostis isegi midagi tõsisemat kui etteheide. Väga vanades nõrkades silmades peegeldus sügav mure. Ta ei suutnud George'ile otse silma vaadata. Ta pilk eksles siia ja sinna, üle George'i näo üles mägedele ja uuesti alla orgu, vanamehe käed aga näppisid riiete kallal.
George naeratas otsustava lõbususega. "Aga noored mehed, kas neile ei või siis üht-teist andestada?"
Smoke lõi järsku vihast põlema: "Noored mehed, väikesed poisid — nendelt võid sa küll lollusi oodata. Aga sina, baas, sina sina peaksid abielus olema, baas. Sina oleksid pidanud kasvatama oma lapsi, mitte rikkuma minu omi..." Pisarad veeresid tal mööda nägu alla. Ta kobis vaevaliselt jalule ja ütles väga väärikalt: "Ma ei taha riielda oma vana sõbra, Vana Baasi pojaga. Ma palun sind ainult järele mõtelda, Noor Baas. Need tütarlapsed — mis nendest saab? Selle teise saatsid sa misjonikooli, aga kauaks ta sinna jääb? Ta on harjunud sinu rahaga ja... ta on harjunud oma tahtmist tegema. Ta läheb linna ja seal saab temast üks neist kergetest naisterahvastest. Ükski viisakas mees ei taha teda. Ta võtab endale linnas abikaasa, ja siis uue, ja siis jälle uue. Ja nüüd siis see teine tütarlaps..." Seda ta ütles juba nurisedes, kaebavalt, pateetiliselt. Ta väärikus ei suutnud ta murekoormale vastu panna. "Ja nüüd see tüdruk, nüüd tema! Sina, Noor Baas, et sina pidid selle naise võtma..." Muldvana, tudiseva hernehirmutisena tuikus ta mööda teerada minema. (lk 31-32)
  • "Aga baas, ma kardan." Tütarlaps hakkas uuesti nutma.
"Mida sa kardad?"
Tütarlaps, kelle silmamunad välkusid läbi okste tungiva ereda kuuvalguse kiirtes, suunas pilgu küla poole. Sinna oli terve miil põõsastikku, küngastega kummalgi pool jalgrada, millele suured kaljud kogu tee ulatuses sügavaid varje heitsid. Kusagil ulus koer kuu peale, ja põõsastest kostis kõiki öö suminaid, lindude, putukate ja loomade hääli, millele oli raske nimegi anda: siin kees määratult muutlik ja julm elu. Vaadates küla poole, mis oli selles ebatõelises, peegelduvas valguses madalaks vajunud, puude ja kaljude taustaga ühte sulanud, ilma et ainuski tuluke küla olemasolule oleks vihjanud, tundis George nagu alati sellistel puhkudel — see oli sama tunne, mis teda paljude aastate eest siia oli toonud. Talle näis, nagu voolaks ta seda vaadates aeglaselt laiali, sulaks ühte põõsaste ja kuupaistega. Temale oli hirm tundmatu. Ta ei suutnud seda mõista. Selles suhtes oli ta halastamatu, ja see halastamatus oli temas sügaval peidus. Sel tüdrukul aga, kes oli üles kasvanud põõsastes ja rägastikes, ei olnud õigust hirmu pärast väriseda. See oli enam-vähem kõik, mida George tundis. (lk 34)
  • Möödus tunde, enne kui George uinus. See oli esimene öö paljude aastate jooksul, kus tal oli magamisega raskusi. Ta oli ikka veel vihane, seda küll, kuid ta tundis end ebamugavalt vana Smoke'iga sassiläinud vahekorra pärast, sellepärast, et ta oli vanameest reetnud. Kuid kõigi nende tunnete taga oli veel midagi muud — uuesti tundis ta, et on olemas mingi vastuolu, mingi ebakõla, ja see avaldus temas ägeda ärritusena — just nagu oleks vaiksesse vette kallatud mingit käärimapanevat kemikaali. Ta oli talumatult rahutu ja ta liikmed tõmblesid. Paistis, nagu oleks väljaspool teda midagi suurt ja väljakutsuvat, mis talle ütles: "Aga kuidas mõtled sa minust lahti saada?" Ainult sellele väljakutsele selga pöörates suutis ta viimaks magama jääda. (lk 35)

"Imerohi ei ole müüdav"[muuda]

"Imerohi ei ole müüdav", lk 41-47.


  • Gideon, kes seda pealt nägi, vangutas imestavalt pead ja ütles: "Ah, missus, nad mõlemad on lapsed, kuid üks neist kasvab isandaks ja teisest saab teener." Mrs. Farquar naeratas ja ütles nukralt: "Jah, Gideon, mina mõtlesin sedasama." Ta ohkas. "See on jumala tahtmine," ütles Gideon, kes oli käinud misjonikoolis. Farquarid olid väga usklikud inimesed, ja selline ühine tunne jumala suhtes lähendas teenrit ja pererahvast veelgi enam. (lk 42)
  • Teddy oli umbes kuue aastane, kui talle kingiti tõukeratas ja ta õppis tundma kiiruse joovastust. Päevad läbi lendas ta mööda farmi ringi, lillepeenardest risti ja rästi üle, hirmutades laiali kaagutavaid kanakarju ja ärritatud koeri ning lõpuks laia peadpööritava kaarega köögi lävele kihutades. Seal ta hüüdis: "Gideon, vaata mind!" Ja Gideon naeris ning ütles: "Väga osav sõit, Väike Kullanupp." Gideoni noorim poeg, kes oli nüüd karjapoisiks, tuli neegrikülast nimelt selleks farmi, et näha tõukeratast. Kui Teddy hakkas tema ees oma rattaga uhkeldama, kartis ta lähedale tulla. "Neegripoiss," hüüdis Teddy, "eest ära!" Ja ta kihutas ringiratast musta lapse ümber, kuni too kartma lõi ja tagasi põõsastesse põgenes.
"Miks sa teda hirmutasid?" küsis Gideon tõsiselt ja etteheitvalt.
Teddy vastas väljakutsuvalt: "Ta on ju must poiss," ja hakkas naerma. Kui aga Gideon talle siis sõna lausumata selja pööras, venis poisi nägu pikaks. (lk 42)
  • Keegi ei saa elada Aafrikas, või vähemalt selle veldides, ilma et ta kuuleks iidseid tarkust lehestikust, maapinnast ja aastaaegadest, ja isegi, mis on ehk kõige tähtsam, inimhinge kõige varjatumatest sügavustest. Need tarkused on mustanahksete pärandus põlvest põlve. (lk 44)
  • Sedalaadi olid lood, mida jutustati. Ja nagu alati, tehti seda teatava ägedusega, sest kuigi igaüks teadis, et Aafrika põõsastikud on rikkad väärtuslikest ravimitest, mis on peidetud puukoorde, üsna lihtsa välimusega lehtedesse ja juurtesse, oli võimatu pärismaalaste eneste käest nende kohta kunagi tõtt teada saada. (lk 44)
  • Kuid siiski ümus ühel hommikul Farquarite farmi võõras auto, millest astus välja linna laboratooriumi töötaja, kaasas kastid katseklaaside ja kemikaalidega.
Farquarid olid ärevalt rõõmsad ja meelitatud. Nad palusid teadlase einele ja jutustasid loo algusest lõpuni ära, vist juba sajandat korda. Väike Teddy oli ka seal, ja ta sinised silmad särasid tervisest, kinnitades loo tõepärasust. Rohuteadlane seletas, kui suurt kasu see tooks inimkonnale, kui seda uut rohtu saaks müügile lasta; Farquarid muutusid sellest veelgi rõõmsamaks: nad olid kenad, lihtsameelsed inimesed, kellele meeldis mõelda, et nende läbi sünnib midagi head. Aga kui teadlane hakkas rääkima rahast, läksid nad rahutuks. Nende tunded imeteo suhtes (sest nad pidasid seda imeteoks) olid nii tugevad, sügavad ja hardad, et neil oli vastik raha peale mõelda. Nende nägusid nähes pöördus teadlane tagasi oma esimese argumendi, nimelt inimkonna edasiviimise juurde. Ta suhtus asjasse ehk veidi pealiskaudselt: see ei olnud esimene kord, kus ta sellise ebausutava põõsa-saladuse jälgi ajas. (lk 44)
  • Pärast teadlase selgitust järgnes jälle vaikus ja siis tähendas Gideon ükskõikselt, et ta ei mäleta enam, missugune juur see oli. Ta nägu oli pahur ja vaenulik isegi Farquarite poole vaadates, keda ta tavaliselt kohtles kui oma vanu sõpru. Need hakkasid juba pahaseks saama, ja see pahameel tõrjus kõrvale süütunde, mille nendes oli tekitanud Gideoni hukkamõistev hoiak. Neile hakkas tunduma, et Gideon ei käitu mõistlikult. Kuid just samal hetkel sai neile kõigile selgeks, et neeger ei anna ilmaski järele. Võlurohi jääb sinna, kus ta on, teadmatuks ja kasutuks, jääb ainult vähestele üksikutele aafriklastele siin ja seal, kes neid saladusi teavad, jääb pärismaalastele, kes räbaldunud särkides ja lühikestes lapitud pükstes kaevavad linnavalitsusele kraave, kuid kes on sündinud arstideks, kes on mitmendat põlve ravijad, vanade nõiatohtrite pojad ja sugulased. Neile, vanadele nõiatohtritele olid inetud maskid, konditükid ja kõik muud nõiakunsti rekvisiidid ainult välisteks märkideks, mille taga on tõeline võim ja tarkus. Farquaritel võis majast aeda või karjakoplist maisipõllule minnes seesama taim viiskümmend korda päevas jala alla jääda, ilma et näd seda kunagi oleksid teada saanud. (lk 45)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel