Mine sisu juurde

Kaktus

Allikas: Vikitsitaadid
Elizabeth Twining, värvitahvel teosele Illustrations of the natural orders of plants with groups and descriptions (1868)
Hermione von Preuschen, "Tääkliilia ja kaktused" (u 1890)
Helen Adelaide Wood, Opuntia spinosissima N.L. Brittoni ja J.N. Rose'i teosest The Cactaceae: descriptions and illustrations of plants of the cactus family (1919)
Georg Scholz, "Kaktused ja semaforid" (1923)
Stella Bowen, Jardin Exotique (u 1938)

Kaktuselised ehk kaktused (Cactaceae) on nelgilaadsete seltsi kuuluv vormirikas taimesugukond. Peaaegu kõik kaktused on lihaktaimed, kes on suutelised ellu jääma väga veevaestel aladel. Maailmas on teada üle 1500 kaktuseliigi (100-130 perekonda). Paljud kaktuseliigid on üsna vähenõudlikud toataimed, kes võivad samas pakkuda rohkelt teravaid elamusi.


Proosa[muuda]




  • 1787. aastal tõi kapten Arthur Phillip — vastavalt kolonistide tavalisele harjumusele uuele maale taimi või loomi kaasa tuua — Austraaliasse mitu kaktuseliiki, kavatsedes neil kasvatada košenilltäisid värvi saamiseks. Mõned kaktused — viigikaktused — pääsesid tema aiast välja ja 1925. aastaks võis leida ligi 20 metsikult kasvavat liiki. Sel uuel maal ei olnud neil looduslikke vaenlasi ja nad levisid tohutult, võttes lõpuks enda alla 24 000 000 hektarit. Umbes pool sellest maast oli nii tihedalt kaktustega kaetud, et seda ei saanud kasutada.
1920. aastal saadeti Austraalia entomolooge Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse, et nad uuriksid viigikaktuste vaenlasi nende kodumaal. Pärast mitme putukaliigi katsetamist toodi 1930. aastal Austraaliasse 3 miljardit ühe Argentiinas elava liblika muna. Seitsme aasta pärast olid hävinud viimased viigikaktuse tihnikud ja varem asustamiskõlbmatud alad muutusid nüüd haritavaks ja karjatatavaks.
Kogu operatsioon maksis vähem kui kaks penni hektari kohta. Seevastu varajasemad ebaõnnestunud keemilise tõrje katsed olid maksnud umbes kakskümmend viis naela hektari kohta.


  • Seitsmekümnendal leheküljel hakkas Lal oletusi tegema, missugused organismid suudaksid Kuu tingimustes kohaneda. Kas leiduks taimi, mis võiksid Kuu pinna katta? Vesi ja süsihappegaas peaksid käepärast olema, temperatuuri äärmuslikku kõikumist tuleks taluda. Samblikud, arvas Govinda, võiksid kõne alla tulla. Ka mõned kaktuste perekonna liikmed. Sobilik taim, sambliku ja kaktuse ristsugutis, oleks inimese silmale kindlasti veider vaadata. Aga eks eluvormide hulk ole juba praegugi kujuteldamatult kirev.
    • Saul Bellow, "Mr. Sammleri planeet", tlk Enn Soosaar, LR 8-11 1973, lk 89


  • Kaktus on vana tusane äranõiutud haldjas, kes on kükakile surutud ja karedasse karva kasvanud. Võiks öelda, et oma moonutatud kätes, mis kramplikult kokku pigistatud, hoiab ta viiehellerilist, mille on talle kinkinud mõni kaastundlik tütarlaps. Kord aastas avaneb tema pihk, ja ennäe, selle küüraka pöialpoisi peopesal lööb särama õis.
    • Vítězslav Nezval, "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele", tlk Leo Metsar, 1983, lk 70


  • Ühel ööl aastas puhkevad Bahamal öökuninganna õied, teevad läbi kogu oma suguelu ja kaovad hommikuks. Mitu päeva varem moodustuvad kaktustel suured tüsedad pungad. Siis, ühel ööl vänge vanillilõhna peale ärgates tead, mis on juhtunud.Terve kuuvalge aed puhkeb tohutu suurtesse jalalaiustesse õitesse. Sajad surulased sööstavad ühelt õielt teisele. Õhk on täis koerte haukumist, surulaste valju tiivavihinat, mis kõlab nii, nagu lehitseks keegi paksu raamatut,ja õite meeliküllastavat vanillinektarit, mis koidu ajal kaob, jättes kaktused veel üheks aastaks rahuldatult maha.
  • Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 76


  • Kaktustes on midagi jonnakat. Päike tahab neid maadligi vajutada, kõrbetuul tahab neid maadligi vajutada, kuivus tahab, öökülm. Sellegipoolest trügivad nad ülespoole. Ajavad end turri, kapselduvad paksu kooriku taha. Ja ei tagane millimeetritki.

Luule[muuda]

Kui tulise unelma lahti sa lööd oma õie
mu tuuletu tagatoa hallis ja umbunud õhus.
Sa äkitselt leekima lahvatad, tardumust lõhud,
su värv on kui elu, täis küllust, ja õnneöö oie.

Sa kortsjalt ja kiduralt elasid astelde vihas,
su elamisasemeks oli mu aknalaud ahas.
Kuid all sinu tolmuse, paksu ja ogaja naha
nii mahlakaks muutus su ühtaina paisuv liha.

Nüüd, kägaraks käprunud taim, endast välja sa tungid,
sa elukitsikust viivukski enam ei talu.
Sa pakatad priiusse vanglast, kus pitsitab valu.
Su ihu loob ulmadest õisi, mis kevadet pungil.


Ehk siis jälle ürgab raadio,
et on juubel, järjekordne aktus
lipukõnede ja pärgadega,
einevõtmiste nii kuivade kui märgadega.
(Kuulajale kõhtu kasvab kaktus!)

  • August Alle, "Grotesk", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 72-74


nii armas oli meil kahel
ja kaktused kasvasid toas
sa hülgasid minu, Rahel
nüüd abinõu leian noas

  • Juhan Viiding, "Haraldi kiri, kes tegi harakiri, Rahelile", rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding, "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 67


- Kas su kodus on valgust ja sooja, et
luuderohi potis ei kängu?

- On küll. Ja seal õitseb ka kaktus.

  • Mari Vallisoo, * "Sügis eeskojas", kogus "Mälestusi maailmast" (2015), lk 173


Kuivand kaktus tolmund lillelaual.
Lauahõbe sahtlis tuhmiks läind.
See kalender - aega ta ei näita,
vaid kui palju aega mööda läind.

  • Mari Vallisoo, "Ammu olnud" kogus "Rändlinnud kõrvaltoas" (1983), lk 18


olla üheaegselt klaver ja klaverdaja
uinun tärkavaid tähti lugedes
üks kaks....
olla üheaegselt kaktus ja Eestimaa
nõelav armastus
mis eraldab mind Euroopast

  • Kristiina Ehin, "* olla üheaegselt sündinu ja sünnitaja" kogus "Kevad Astrahanis" (2000), lk 16


Kaarel kõnnib, kaenlas kaktus.
Koolimajas algab aktus.

Kas ka sina meeles pead
oma õpetajat head?

  • Ilmar Trull, "Õied õpetajale" kogus "Kaelkirjak ja tähed" (2010)