Kaktus

Kaktuselised ehk kaktused (Cactaceae) on nelgilaadsete seltsi kuuluv vormirikas taimesugukond. Peaaegu kõik kaktused on lihaktaimed, kes on suutelised ellu jääma väga veevaestel aladel. Maailmas on teada üle 1500 kaktuseliigi (100-130 perekonda). Paljud kaktuseliigid on üsna vähenõudlikud toataimed, kes võivad samas pakkuda rohkelt teravaid elamusi.

Proosa

Kaktusi on merisiilikute, kurkide ja kõrvitsate, küünlajalgade, anumate, nelinurksete preestrimütside ja ussipesade sarnaseid; nad võivad olla kaetud soomuste, näsade, karvatuttide, küünte, soolatüügaste, tääkide, türgi mõõkade ja taevatähtedega; on maadligi ja pikaks veninuid, ogalisi nagu odameeste malev, lõikavaid nagu mõõkadega vehkiv eskadron, on tünnakaid, puukujulisi ja kortsusnäolisi, löövetega kaetuid, habetunuid, tusaseid, süngeid, karuseid nagu kännustik, punutuid nagu korv, kasvajate, elajate ja sõjariistade sarnaseid; kaktused on kõige mehisemad kõigist seemneid külvama kutsutud ja seatud taimedest, mis loodi kolmandal päeval ("Küll ma olen loll," ütles seejärel looja, imestades isegi selle üle, mida ta loonud oli). Te võite neid armastada, ainult et ilma neid sündsusetult katsumata, suudlemata või rinnale surumata; nad ei talu mingit intiimsust ega muud sihukest frivoolsust; nad on kõvad nagu kivid, hambuni relvastatud, täis otsustavust mitte alla anda: käi eemale, kahvanägu, või ma tulistan! Väike kaktuste kollektsioon näeb välja nagu sõjakate gnoomide leer. Raiuge säärasel sõjamehel pea või käsi otsast: temast kasvab uus mõõgaga vehkiv ja pistodaga ähvardav sõdalane. Elu on võitlus.
- Karel Čapek, "Aedniku aasta", peatükk "Kaktusekasvatajaist", tlk Lembit Remmelgas, Loomingu Raamatukogu 40/41 1964, lk 83

Rõdule tõstetud väike üksik kaktus on majaperemehe tuulduma pandud nina. (lk 25)
Kaktusel on okkad sellepärast, et eeslid teda ära ei sööks. (lk 48)
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974

Teed palistas viigikaktustest tara, mis nägi välja, nagu oleksid rohelised taldrikud kavalasti üksteise otsa tasakaalu seatud ja erepunaseid viljamügaraid täis kleebitud.
Gerald Durrell, "Minu pere ja muud loomad", tlk Piret Saluri ja Rein Saluri, 2007, lk 31

1787. aastal tõi kapten Arthur Phillip — vastavalt kolonistide tavalisele harjumusele uuele maale taimi või loomi kaasa tuua — Austraaliasse mitu kaktuseliiki, kavatsedes neil kasvatada košenilltäisid värvi saamiseks. Mõned kaktused — viigikaktused — pääsesid tema aiast välja ja 1925. aastaks võis leida ligi 20 metsikult kasvavat liiki. Sel uuel maal ei olnud neil looduslikke vaenlasi ja nad levisid tohutult, võttes lõpuks enda alla 24 000 000 hektarit. Umbes pool sellest maast oli nii tihedalt kaktustega kaetud, et seda ei saanud kasutada.

1920. aastal saadeti Austraalia entomolooge Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse, et nad uuriksid viigikaktuste vaenlasi nende kodumaal. Pärast mitme putukaliigi katsetamist toodi 1930. aastal Austraaliasse 3 miljardit ühe Argentiinas elava liblika muna. Seitsme aasta pärast olid hävinud viimased viigikaktuse tihnikud ja varem asustamiskõlbmatud alad muutusid nüüd haritavaks ja karjatatavaks.

Kogu operatsioon maksis vähem kui kaks penni hektari kohta. Seevastu varajasemad ebaõnnestunud keemilise tõrje katsed olid maksnud umbes kakskümmend viis naela hektari kohta.

Rachel Carson, "Hääletu kevad", tlk Ain Raitviir, 1968, lk 78

Seitsmekümnendal leheküljel hakkas Lal oletusi tegema, missugused organismid suudaksid Kuu tingimustes kohaneda. Kas leiduks taimi, mis võiksid Kuu pinna katta? Vesi ja süsihappegaas peaksid käepärast olema, temperatuuri äärmuslikku kõikumist tuleks taluda. Samblikud, arvas Govinda, võiksid kõne alla tulla. Ka mõned kaktuste perekonna liikmed. Sobilik taim, sambliku ja kaktuse ristsugutis, oleks inimese silmale kindlasti veider vaadata. Aga eks eluvormide hulk ole juba praegugi kujuteldamatult kirev.
- Saul Bellow, "Mr. Sammleri planeet", tlk Enn Soosaar, LR 8-11 1973, lk 89

Kaktus on vana tusane äranõiutud haldjas, kes on kükakile surutud ja karedasse karva kasvanud. Võiks öelda, et oma moonutatud kätes, mis kramplikult kokku pigistatud, hoiab ta viiehellerilist, mille on talle kinkinud mõni kaastundlik tütarlaps. Kord aastas avaneb tema pihk, ja ennäe, selle küüraka pöialpoisi peopesal lööb särama õis.
- Vítězslav Nezval, "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele", tlk Leo Metsar, 1983, lk 70

Ühel ööl aastas puhkevad Bahamal öökuninganna õied, teevad läbi kogu oma suguelu ja kaovad hommikuks. Mitu päeva varem moodustuvad kaktustel suured tüsedad pungad. Siis, ühel ööl vänge vanillilõhna peale ärgates tead, mis on juhtunud.Terve kuuvalge aed puhkeb tohutu suurtesse jalalaiustesse õitesse. Sajad surulased sööstavad ühelt õielt teisele. Õhk on täis koerte haukumist, surulaste valju tiivavihinat, mis kõlab nii, nagu lehitseks keegi paksu raamatut,ja õite meeliküllastavat vanillinektarit, mis koidu ajal kaob, jättes kaktused veel üheks aastaks rahuldatult maha.
Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 76

Kaktustes on midagi jonnakat. Päike tahab neid maadligi vajutada, kõrbetuul tahab neid maadligi vajutada, kuivus tahab, öökülm. Sellegipoolest trügivad nad ülespoole. Ajavad end turri, kapselduvad paksu kooriku taha. Ja ei tagane millimeetritki.
- Peter Høeg, "Preili Smilla lumetaju", tlk Arvo Alas, 1997, lk 54

Luule

Kui tulise unelma lahti sa lööd oma õie
mu tuuletu tagatoa hallis ja umbunud õhus.
Sa äkitselt leekima lahvatad, tardumust lõhud,
su värv on kui elu, täis küllust, ja õnneöö oie.

Sa kortsjalt ja kiduralt elasid astelde vihas,
su elamisasemeks oli mu aknalaud ahas.
Kuid all sinu tolmuse, paksu ja ogaja naha
nii mahlakaks muutus su ühtaina paisuv liha.

Nüüd, kägaraks käprunud taim, endast välja sa tungid,
sa elukitsikust viivukski enam ei talu.
Sa pakatad priiusse vanglast, kus pitsitab valu.
Su ihu loob ulmadest õisi, mis kevadet pungil.

Kaarlo Sarkia, "Õitsev kaktus", tlk Ly Seppel ja Andres Ehin, rmt: antoloogia "Kaarsild", 1997, lk 72

Ehk siis jälle ürgab raadio,
et on juubel, järjekordne aktus
lipukõnede ja pärgadega,
einevõtmiste nii kuivade kui märgadega.
(Kuulajale kõhtu kasvab kaktus!)

August Alle, "Grotesk", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 72-74

nii armas oli meil kahel
ja kaktused kasvasid toas
sa hülgasid minu, Rahel
nüüd abinõu leian noas

Juhan Viiding, "Haraldi kiri, kes tegi harakiri, Rahelile", rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding, "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 67

- Kas su kodus on valgust ja sooja, et
luuderohi potis ei kängu?

- On küll. Ja seal õitseb ka kaktus.

Mari Vallisoo, * "Sügis eeskojas", kogus "Mälestusi maailmast" (2015), lk 173

Kuivand kaktus tolmund lillelaual.
Lauahõbe sahtlis tuhmiks läind.
See kalender - aega ta ei näita,
vaid kui palju aega mööda läind.

Mari Vallisoo, "Ammu olnud" kogus "Rändlinnud kõrvaltoas" (1983), lk 18

olla üheaegselt klaver ja klaverdaja
uinun tärkavaid tähti lugedes
üks kaks....
olla üheaegselt kaktus ja Eestimaa
nõelav armastus
mis eraldab mind Euroopast

Kristiina Ehin, "* olla üheaegselt sündinu ja sünnitaja" kogus "Kevad Astrahanis" (2000), lk 16

Kaarel kõnnib, kaenlas kaktus.
Koolimajas algab aktus.

Kas ka sina meeles pead
oma õpetajat head?

Ilmar Trull, "Õied õpetajale" kogus "Kaelkirjak ja tähed" (2010)