Kaarlo Sarkia

Kaarlo (Kalle) Sarkia (Kaarlo Teodor Sulin) (11. mai 1902 Kiikka, Soome – 16. november 1945 Sysmä, Soome) oli soome luuletaja.

Luule

Veed sügavad peidavad
igatsust.
Puud kiikudes heidavad
varje vette.
Ma aiman ette:
jään ilma sust.

Kui ärateed lähen
pimeneb ilm.
Vaid hõõgvel tähed
sööbivad vette:
Nii silma ette
jääb sinu silm.

Kaarlo Sarkia, "Lahkudes" ("Erottua"). Tõlkinud Joel Sang. Rmt: Kai Laitinen, "Soome kirjanduse ajalugu". Tõlkinud Piret Saluri. Vagabund, 1994, lk 327

Põhjatusse une lätte
läksin, rikkiläinud lelu.
Magan sügav vesi laugel,
silmad lahti pilukile
Põhjatähe valvand kätte.
Kõrgel-kaugel, kõrgel-kaugel
nagu teine vetekile
avaruse peegelelu.

Päeva sädemete parras
jahedana vette sujub,
langeb koost, suur kuldne varras
une varjusiidi kujub,
lõnga külge lõngaudet
liidab, mana musta lõime
elu punatoimset kudet
unustuse linikule.
Võlu piirab tunde tule
endamaksmapanuvõime.
Irdumine maisest sihist
hargneb sellest lõngavihist.

Kaarlo Sarkia, "Une kaev" (1936). Tõlkinud Ivar Grünthal. Teataja, 7. detsember 1957

Kui tulise unelma lahti sa lööd oma õie
mu tuuletu tagatoa hallis ja umbunud õhus.
Sa äkitselt leekima lahvatad, tardumust lõhud,
su värv on kui elu, täis küllust, ja õnneöö oie.

Sa kortsjalt ja kiduralt elasid astelde vihas,
su elamisasemeks oli mu aknalaud ahas.
Kuid all sinu tolmuse, paksu ja ogaja naha
nii mahlakaks muutus su ühtaina paisuv liha.

Nüüd, kägaraks käprunud taim, endast välja sa tungid,
sa elukitsikust viivukski enam ei talu.
Sa pakatad priiusse vanglast, kus pitsitab valu.
Su ihu loob ulmadest õisi, mis kevadet pungil.

Kaarlo Sarkia, "Õitsev kaktus", tlk Ly Seppel ja Andres Ehin, rmt: antoloogia "Kaarsild", 1997, lk 72

Tudu, mu laps! Siin maaema hällis
raske on käima õppida sul.
Päev kustub varjude õhtus hallis,
maaema rinnapiim mustab kui muld.

Tudu, mu laps, pärast petlikku mängu
kuu unes napsab su lendlohe tuulest.
Maa paneb püsti või lükkab su längu.
Maga nüüd hällis tähtede juures.

Tudu siin pesas. Tuuled on valvel,
uni ei peata veel aegade voogu.
Talvest saab suvi ja suvest saab talve.
Maailmakiik lisab ühtvalu hoogu.

Tudu, siis unustad tusa ja peiu.
Astuda tuleb sul unede varjus.
Läbi käid sünni ja surma ja elu,
tähtede kaitse all kiikuma harjud.

Kaarlo Sarkia, "Hällilaul", tlk Ly Seppel ja Andres Ehin, rmt: antoloogia "Kaarsild", 1997, lk 72-73

Viljalõikuselt olid just tulnud sa väsinud jalu.
Jõe pinnal sa kuud nägid välkumas vasksevööselt.
Veri kobrutas kuumalt sus, ema, lõikuskuu öösel.
Puhkas süvenev sügis nüüd metsal ja põllul ja talul.

Puhkas lõikuskuu öö nagu kaitselmus maailma kohal,
Naabervallast su manu üks mees tuli armusunnil.
Olid noor, olid väsind, kuid palavat armastust tulvil.
Seda näen nõnda selgelt, kui ise olnuksin kohal.

Uude päeva siis ärkasid. Armuöö oli möödas,
Aidaunkasse pugesid koidiku punased paelad.
Aimas varane agu, mis mure sul varsti on kaelas,
sinu küsivad pilgud ekslesid seinu mööda.

Kulus nädalaid. Külm Põhjanaela on kirkamaks tagund.
Tunda viimased õied on saanud armutut halla.
Enne jõule see mees jälle ilmus su akende alla:
tuli õdangu eel, oli enne hommikut kadund,

Tinapaberja jõe juba jähmetas õhuke jää,
rahesadudes lõksusid hilise sügise lõuad.
Muudkui askeldad, ema, kui kaua sa vaikida jõuad?
Miks küll tanuma poole täis igatsust vaatama jääd?

Sinu südame võttis see noormees endaga kaasa,
sedasama oli ta teistega ennegi teinud.
Rada sisse tallatud sai. On kuid ja nädalaid läinud.
Mehed käinud sust mööda, ei ühestki saa sulle kaasat.

Ilmaasjata ootasid. "Ega ta sind ei kosi.
Läks ja laulis..." öeldi, "uskusid kõlupäist vennast..."
Tunned selgesti nüüd: sinu kõhus laps liigutab ennast.
Nutad salaja - haiget teeb põlastav sosin.

Sinu muremeel sulas - käes päevad sul sädelevad.
Sinu hing oli südi, ei jäänud sa pikemalt kurtma.
Õudusunele olid nüüd äkki pime ja kurt sa,
halvad uned on tõrjunud eemale varane kevad...

Nägid jürikuul seina peal tumedat niiskuselaiku,
poisid puhusid pajupilli ja aasad said haljad rüüd.
Sinu kõrvades kumises ärganud looduse hüüd,
võlga Elule maksid, kui kevad su südames kaikus.

Olid õitsevast küllusest üleni vahu sees toomed
ja kui õunapuuokstelt pilvena varises lund,
siis sai lihaks ja vereks see, millest näinud sa und:
sinu lapsuke valla lõi säravad silmapooled.

Aastaaegu ja aastaid on läinud, sind pärimas muld,
elu päikesepulmast pea rändad sa kääpasse villu.
Oled kohuse täitnud. Poolkustunud silmade illu
viivuks ilmub veel Elu ja hiilatab nendesse tuld.

Kaarlo Sarkia, "Võlg Elu ees", rmt: tlk Ly Seppel ja Andres Ehin, antoloogia "Kaarsild", 1997, lk 73-74

Tema kohta

[Kriitika Maija Savutie ülevaate kohta:] On huvitav panna tähele, et otsides sõja aastate kaubaraamatute madalusest ja propaganda poolt ühtlustatud kirjandusest aktiivset inimsuspüüdu ja puhtaimat vox humana, ta leiab selle Kaarlo Sarkia kogust "Saatuse kaal". Kodanlik kriitika kippus asetama peagu nürimeelselt selle endise lemmiku teose just samal põhjusel "isamaalsuse" poolest kahtluse all olevate teoste hulka.
- Johannes Hint, "Võitlev optimism. Soome kirjandusrühma "Kiila" album 1944", Sirp ja Vasar, 24. veebruar 1945, lk 10

[August Annisti koostatud kolmeosalise "Soome antoloogia" (1930—1934) kohta:] Puuduvad Kaarlo Sarkia ja Aaro Hellaakoski, kes mõlemad kujunevad hiljem — väärtussüsteemide muutudes — soome luule olulisteks autoriteks. Sarkial oli 1934. aastaks ilmunud küll ainult kaks luulekogu, kuid Hellaakoski oli debüteerinud juba 1916 ja olnud 1920-ndail aastail õigegi viljakas, jäänud aga tulekandjate varju ja ebasoosingusse. Tema konstruktivistlikult modernne "Jääpeegel" ilmus 1928. aastal. Ent nii, nagu vaatas sellest raamatust mööda soome kaasaegne kriitika, tegi seda ka A. Annist. (lk 254)
- Sirje Olesk, "Pagulaste katse välja anda soome luule antoloogia", Keel ja Kirjandus 4/1996, lk 254-257

Kuidas on võimalik, et Helsingi ülikooli professor veel viiekümnendatel aastatel ei söandanud öelda, et Kaarlo Sarkia, kolmekümnendate aastate Soome väljapaistvamaid luuletajaid, teadvustas end murdeeas homoseksualistina, vaid keerutab: "Murdeeas oli noormees märganud oma tundeelus nii kvantitatiivset kui kvalitatiivset anomaaliat, mida ta oma sisimas ei võinud pahaks panna."
- Max Rand, "Kõrvalekaldujate avangard – homoseksualismist kultuuris", Vikerkaar 10/1989 (tsiteeritav allikas: M. Björkenheim. "Kaarlo Sarkia". PorvooHelsinki: WSOY, 1952, lk 42)

Siin taluõuel laua ääres ununevad maised kannatused ja alpused.
Kirjastaja kannab hästi hoolt kirjaniku maiste vajaduste eest. WSOY
maksab iga kuu korrapäraselt tasu. Sarkia võib kohalikku pagariärisse
sisse astuda ja valida mõne tassikoogi oma lemmikute seast.
Vähe usutav, et ta Sysmä elanikega energiliselt lävima hakkaks,
kuid üksindus võib ka võimatu võimalikuks teha.

Teda jõllitatakse alati nagu smokingis harakat üksiku
maja õuel. Aga ta ei varasta lauahõbedat ega üldse midagi.
Võib-olla loodab, et varastatakse ta ise, et seda teeb mõni tema
jaoks tahtis isik. Nii saaks ta end inimolendina teostada. Tekstide
osas on ta täiesti isemajandav, aga toidukapp on tühi.

Kui tema küünal on vaka all, purjetavad luuletused Veneetsia
kanalitel ja Normandia veiniistandustes.

Rita Dahl, "Kaarlo Sarkia" kogus "Aja süda". Tõlkinud Elo Viiding. EKSA 2020, lk 57