Ly Seppel

Ly Seppel (kodanikunimega Ly Ehin; sündinud 30. aprillil 1943 Haapsalus) on eesti luuletaja, lastekirjanik, tõlkija, õpetaja, kohtutõlk ja psühhoterapeut. Tema abikaasa oli luuletaja Andres Ehin, nende tütar on luuletaja Kristiina Ehin.

Intervjuud ja mälestused

[K]ui sa lähed mööda teed ning ühte kätt jääb korrastatud maailm ja teist kätt kaos, siis need mõlemad on surnud maailmad. [...] Ja ainult nende kahe vahel, selle kitsukese piiri peal käies oled sa päriselt elus.
Minu vanaema nuttis parsile viiva redelipulga peal ja ütles, et ta ei saa Siberisse minna, sest ei leia ähmiga oma sukki üles.
See kõik oli nii küüniline ja ebaõiglane, nii ülekohtune ja nii hirmutav, ja see ongi mu lapsepõlve põhiline emotsioon. Ja loodus ja lambatalled. Ja lemmikkoer, kes Siberisse viidud rahvast kolm päeva taga ulgus ja kurbusest suri...
Muinasjuttudes on ka ainult loomad, aga me kõik teame, et juttu on inimestest.
Ma ei tea, mida peaks tegema, et tõsta elamise kultuuri.
Meil tuleb julgeda riskida ja minna elu üle mõtiskledes sügavamale, suuta rääkida armastusest ja surmast ja elu ainukordsusest.
- Eluloointervjuu raamatus "Kaose ja korra piiril. Kasvatusest ja haridusest. Isiklikult", cit. via: Rein Veidemann, "Kaose ja korra piiril käies. Ly Seppel – 75", Postimees, 27. aprill 2018

Andresele Rapla üsnagi meeldis. Rapla jätab sind parasjagu rahule, kui sa oled keskendunud ja tahad midagi teha. Raplas oled sa vabam kui Tallinnas. Pealinnas oled sa rohkem lõa otsas: sinna peab minema, tollega kohtuma. Rapla võimaldab sul üksildusse tõmbuda ja kirjutada nii palju, kui hing igatseb.
Eelmine, see tähendab minu põlvkonna inimesed olid ju väiksena kõik talulapsed ja talus oli alati inimesi, mitu põlvkonda ümberringi, loomi ja kanapoegi ja... Aga kui minu vanemad 1949. aastal küüditamise järel niiviisi ummisjalu Lääne-Eestist põgenesid siia tööstusmaastikule, Rapla tellisetehasesse, siis heideti mind ülepea uude keskkonda – taluelust tööstusmaastikule, kus elu oli täiesti teistmoodi, talu mõttes juurteta: juhuslikud inimesed, põgenikud ümberringi.

Minu lapsepõlveaegne suurim šokk oligi eestiaegse taluelu kokkukukkumine, mis lõppes küüditamisega. Terve lapsepõlve kirjutasin ma oma vanaemale ja noorimale onule Siberisse kirju. Lisaks suured ühiskondlikud pöörded ja vapustused − kui minu põlvkond pole seda väga hästi välja kirjutanud, siis see koorem jääb järgmisele põlvele. Nii et Kristiina on möödaminnes minugi tundeid ja mõtteid sõnastanud, ajanud minu põlvkonna asja...

Eks see ole totalitaarsete ühiskondade probleem. Vabaduse puudus oli selle nimi. Inimesed olid aheldatud, seotud vastu oma tahtmist... Ja jälle ajab Kristiina minu asja edasi: mina olen sellessamas koolis, Rapla ühisgümnaasiumis, 55 aastat tagasi istunud kaks tundi kooli raamatukogus luku taga, komsomoliankeet ees. Tol ajal ma ei taibanud selle peale väga vihastada. Aga kui kolmkümmend aastat hiljem hakkas sama toimuma minu lastega, et neile öeldakse, millal tuleb kaelarätt osta ja mis päeval koos kogu klassiga pioneeriks astuda, ilma et sisulistest küsimustest keegi juttu teeks, siis see ajas mul harja punaseks küll.

Kui Kristiina tuli mult kaelaräti raha küsima, siis ütlesin, et näe, raha on siin, aga me peame sellest asjast rääkima. Pioneeriks astumine ei käi nii, et astud ja asjast midagi ei tea. See on põhimõtteline ja täiesti vabatahtlik asi. Sa võid valida, kas astud või ei. Astumine tähendab ka esimest sammu kommunistliku ilmavaate omaksvõtmise teel, aga sellest aru saamiseks oled sa veel liiga väike.

Koolikiusamise taga on alati lapse suhe oma emaga. Tuletagem meelde Anderseni "Inetu pardipoja" muinasjuttu. Mis seal jutus pardipojaga juhtub? Haudujad kanad kaagutavad pardiema ümber, et su teised lapsed on kukununnud, aga see üks laps on sul äbarik, ebaõnnestunud. Pardiema kuulab ja kuulab seda juttu, kuni lõpuks äsab sellele äbarikule, et kao mu silmist. Kiusama hakatakse neid lapsi, kelle oma ema on enne eemale lükanud, teisisõnu: reetnud. Seesugune laps muutub haavatavaks, tema pealt kaob ema kaitse. Ja need, kel on tuju ja parasjagu sadismi, võivad ennast tema arvel siis lõbustada.

Lapse tõrjutuse ja kiusamise taga on alati ema. Mõned emad ongi lollud, mõned on ebaemad või oma probleemidesse mattunud õnnetud emad, kes lihtsalt ei jaksa oma lapsest tõeliselt hoolida.

Õigete vaistudega ema tormab oma hädas olevat last kaitsma. Vaistuvigane ema ei anna end lapsele kunagi tõeliselt kätte, kui lapsel teda vaja on.
Naine on ikka ja alati pidanud venima sinna, kus ilmtingimata vaja.
Eks väheke vanaaegsed inimesed, nagu minagi, arva küll, et naise kohus on hea seista selle eest, et kodus töötav mees saaks oma tööd teha.
Õpetajad on olukorras, kus nad lihtsalt enam ei jaksa teha rohkem või paremini. Seal peab kogu aeg üle jõu korda hoidma.
[M]ina olen tahtnud kasvatada loovat last. Midagi ohtlikku on koolis, selles kaselehtede ajatamise protsessis, kus last tahetakse kogu aeg aina targemaks ja targemaks teha – lapse vaimne kasvamine ja loovus jäävad tagaplaanile.

Olen näinud, et viiendas klassis on neil kasutusel korraga mitu loovkirjutamise vihikut, kuid selleks ajaks on lapsed ise loovusest juba täiesti tühjad. Aga loovuse kasvatamine lapses nõuab hirmus palju panustamist – loovust tuleb toita, motiveerida, märgata, toetada. Loov laps ei kasva iseenesest. Kool küll justkui püüab seda teha, mõnikord tuleb see isegi välja, aga alati on tavakoolis kõige tähtsam see, et oleks intellektuaalselt ja oskuste poolest arenenud laps ning võimeline elu väljakutseid vastu võtma ja saavutama.

Jumal hoidku – muudkui saavutama! Natukene arem, loovam või tundlikum laps jääb tähelepanust ilma ja tõenäoliselt hakatakse teda tõrjuma või kiusama, nagu teatud eas lapsed kiusavad neid, kes on erinevad...

Laps on naise luksus, laps on naise vastutada. See kõlab koledasti, ma saan täiesti aru, kui koledasti see kõlab. Aga kui see nii ei oleks, siis ei vastutaks mõne lapse eest keegi, mõni olekski tuule peal. Isegi raskustes, ülekoormatud, õnnetu ema ütleb mõnikord oma lapsele: ma hoolin sinust, tulen sulle pärapõrgusse appi, kui sa oled hädas. Sa oled mulle kallis.
Asjad lähevad käest ära siis, kui vanemad on tülis ja laps peab nende vahel püüdma toime tulla, et mitte üht reeta ega teist haavata. Laps tahaks, et ema ja isa ütleksid talle: jah, me tülitseme mõnikord, aga me oleme mõlemad olemas ja hoolime sinust.
Päriselt lootusetuks läheb olukord aga siis, kui ema või mõlemad vanemad on keeranud jooma. Neid lapsi ei kaitse siis enam keegi. Isegi kui vanemad kahe joomahoo vahel ütlevad lapsele, et nad teda armastavad, ei saa laps sellest aru. Ta läheb kooli ja lasteaeda ja käitub kohutavalt. Selliseid lapsi ei olegi enamasti võimalik aidata.

Ma ei saa aru, miks meil ei ole tõhusat karskusliikumist, nagu varasematel aegadel on olnud? Kuidas saab AA-klubisse koosolekule tulla 50 km tagant, kui bussid ei käi, autot ei ole ammugi... Ma saan aru, et vaesevõitu riigi rahalised vahendid on napid, aga mina pole ka parlamendis, pole kutsutud ega seatud lahendusi välja mõtlema. Kuid mina olen see, kes inimese ära kuulab, et ütelda talle: ära anna alla!

Ma olen 30 aastat olnud kohtus tõlgiks, ja kui ma hakkasin psühhoterapeudina tööle, siis mõtlesin korraks, kas elus on veel midagi, millest ma juba kuulnud poleks või mida näinud poleks. Avastasin, et väga paljud asjad ei jõua kunagi kohtusse. Elu mustem pool võib olla ikka väga must. Aga psühhoterapeudi töö on tegelikult väga privilegeeritud tegevus. Ma saan teada, mis on elus sügavamat kui see, mis pealtpoolt välja paistab. Mõnikord saan teada sedagi, mis on inimeses ilusamat kui see, mis esmapilgul näha on.
Kooli kõige suurem häda ongi minu meelest selles, et seal öeldakse lapsele kogu aeg ette, kuidas on õige ja kuidas peab olema. Mis laps seejuures tahaks või prooviks... sellest ei jaksa keegi hoolida. Kool peaks suutma loovat last ka välja kannatada. Ma saan aru, et see pole kerge ülesanne.
Laps õpib õigesti käituma ainult siis, kui vanem inimene on tema sõber.
Me peaks kuidagimoodi välja tulema sellest raskemeelsusest, mis on lastepidamise ja -kasvatamise ja armastamise ja kooseluga ja perekonnaga seotud. Kustmaalt siis see rõõm algab?

Elu ju õpetab meile, et kui vaatame praegu mõnd last, kes tosina aasta eest tegi lollusi, oli veel täitsa jobu või ülemäära agressiivne… – nendest lastest on nüüd saanud pereinimesed, nad on aru pähe võtnud.

Peaksime suutma lubada olla oma lastel teatud eas vastutusvõimetud lapsed. Selleks me ju olemegi täiskasvanud, et saada sellega hakkama.

Lastepidamise rõõmu ja neile pühendumise helgeid külgi tuleb ka näha, ei ole nii, et lapsed toodavad kogu aeg probleeme ja kodus on raske ja koolis on raske.
Kui mõni ema raamatuid kirjutab, siis võib alati mõtelda ka nii, et kui mitu last tal siis oleks, kui ta raamatuid ei kirjutaks. Või – kui mitu raamatut tal siis oleks, kui tal lapsi poleks. Aga – lapsed kui looming! Eks kõla see huvitavalt?
- Ly Seppel, intervjuu: Jürgen Rooste, "Ehinitega kasvamise vabadust ja piire otsimas", Maaleht, 10.05.2013

Luule

Elu on voolamine
korraks kujuvõtt
Tõuse üles ja mine
vaata endaga tõtt

Elu on hoolimine
enese läbi muudest
varju otsimine
lehte läinud puudest
...
Ehmatuski ja imestus
on meie elu
sest
suur on silmade pimestus
elusast päikesest.

"Enesesisendus", rmt: "Kunas kodu saab valmis?", 2014

Kuu hiilis vaikselt
vesikuppude juurde
Järv ei teadnudki

"***Kuu hiilis vaikselt...", rmt: "Igal hommikul avan peo", 1965

Proosa

Unenäoraamat

Ly Seppel, "Unenäoraamat", 1984

[Kaarin:] "Ja seal päkapikkude kambris oli palju karpe, igaüks oli ise värvi ja kõikide peal olid lillelehed. Päkapikud tegid need karbid lahti ja nende seest tulid välja loomad: kass ja koer ja ilves ja lõvi ja tiiger ja... Ja kassil hakkas lipp käpa külge kasvama ja saba otsa kasvas toru. Ja see tiiger muutis kogu aeg värvi ja siis ta läks oma koju tagasi." (lk 8)
[Isa:] "Mina nägin unes, et üks autobuss oli nii pehme nagu sai, ja kõik onud-tädid, kes sinna bussi läksid, ehmatasid kangesti, sest neil vajusid jalad läbi bussi põranda. Ainult rattad olid sel bussil kõvad. Keegi ei teadnud, mis teha, sest selle bussiga ei saanud üldse sõita. Aga siis toodi kohale üks sai — nii kõva kui autobussid ja see sai oli seest õõnes. Pehmelt bussilt võeti rattad ära ja pandi saiale alla. Ja siis Eeva ja Kaarin sõitsid selle saiabussiga Raplasse." (lk 19)
[Kaarin:] "Ja lambikuplitest hakkas habe kasvama ja kasvas põrandani välja ja lapsed kiikusid habeme otsas. Ja põrandalauad tegid köki-möki — üks laud tegi köki ja teine tegi möki. Ja kirjutuslaudadele kasvasid sarved pähe. Ja kirjutuslauad läksid omavahel pusklema!..." (lk 31)
"Ja karud ja kanad hakkasid tegema teedevalitsust," ütles Eeva. "Nemad tegid auke oma puukuuride juurde ja aukudest voolas välja päike."

"Jah. Ja kui televiisor nägi, et lapsed tulevad, siis hakkas ta lastepilte näitama, aga kui nägi, et vanad inimesed tulevad, siis tulid kohe päevauudised. Ja vahetevahel oli televiisoris võistlus ka."

"Jah," kinnitas Eeva. "Pilvede, kukkede ja rebaste võistlus. Kõige kiiremini jooksid pilved. Aga pärast vildikad jooksid pilvedest veel kiiremini." (lk 38)

Tema kohta

Kodu turvalisus, looduse enesestmõistetavus ja luuletaja ühtsus sellega, lähedastest inimestest ammutav tugi, oma hõimu keel ja kultuur, mis kannab endas kaugetegi põlvkondade kogemust – kõik see üheskoos annab Seppeli luulele malbe, kuid visa eneseväärikuse ja sisemise kindluse.
- Karl Muru, "Eesti luule antoloogia", cit. via: Rein Veidemann, "Kaose ja korra piiril käies. Ly Seppel – 75", Postimees, 27. aprill 2018

Ly Seppel on püsivuse, kestmistahte ja -visaduse luuletaja.
- Rein Veidemann, "Kaose ja korra piiril käies. Ly Seppel – 75", Postimees, 27. aprill 2018

Välislingid