Mine sisu juurde

Melanhoolia

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Raskemeelsus)
Albrecht Dürer. Melanhoolia I. Vaselõige (1514)
Artemisia Gentileschi, "Maarja Magdalena Melanhooliana" (u 1622-1625)
Constance Marie Charpentier, "Melanhoolia" (1801)

Proosa[muuda]

  • Kui riietes pikali heita, jääb öine melanhoolia olemata.
    • Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni, LR 36/2004, lk 16


  • Joonistamine sobib ülimalt hästi naiseliku ilu arendamiseks. Mõtted, mida see sünnitab, on rahustavad ja tõsised, selle nauditava tegevuse vältel tuntav leebe ind mitte üksnes hajutab melanhoolia ja morbiidsed tundmused, vaid arendab ka otsustusvõimet ja tundepeenust, andes palge väljanägemisele kõrgema loomutooni. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")


  • Kõigis suursugustes asjades on omajagu melanhooliat.


  • Mulle meenusid ununenud noorusaastad: kuidas ma tollal armastasin selliseid hilissügise ja talve pimedaid sompus õhtuid, kui himukalt ja joovastunult ahmisin ma tollal üksinduse ja melanhoolia meeleolusid, kui ma pooled ööd mantlisse mähituna vihma ja tuulega läbi vaenuliku, raagunud looduse tormasin, juba tookord üksik, kuid täis suurt nautimisrõõmu ja täis värsse, mida ma hiljem oma kambris küünlatule valgel voodiäärel istudes üles kirjutasin! Noh, see oli möödas, see karikas oli tühjaks joodud ja teda ei täidetud mulle enam. Oli sellest kahju? Sellest ei olnud kahju. Millestki polnud kahju, mis oli möödas.


See fiktiivne lapsepõlv supelbasseinide ja apelsinipuusalude ja võluvate, kombelõtvade meelelahutustöösturitest vanematega on oma sõgestava säraga tuhmi algupärandi täielikult varjutanud. Kui ma mõtlen tagasi oma päris lapsepõlvele, ei meenu mulle sellest peaaegu mitte midagi peale asjade nukra pudipadi, tossud, mida ma kandsin aasta läbi; supermarketist ostetud värviraamatud ja koomiksid; vähe huvi pakkuvad, veel vähem ilusad. [---] Neist aastatest ei mäleta ma tõesti palju muud kui mingit valdavat meeleolu, mis täitis neist suurema osa, melanhoolset tunnet, mis seostub pühapäevaõhtuste Disney filmide vaatamisega.

  • Donna Tartt, "Salajane ajalugu", tlk Liina Viires, 2007, lk 5-6

Luule[muuda]

Kuis levib viirukit ses õhtuvidevikus!
Siin iga lillevars aroomi hõljutab
ja heli lõhnaga õhk ühte sulatab.
Mis melanhoolne valss, mis raugus hämarikus!

Siin iga lillevars aroomi hõljutab
ja viiul väriseb kui süda palavikus.
Mis melanhoolne valss, mis raugus hämarikus!
Pea kohal taevas kurb suurt puhkust tõotab.

  • Charles Baudelaire, "Õhtu harmoonia", tlk Johannes Semper, rmt: "Kurja lilled" (LR 35-36 1967), lk 39


Aukliku ja halli pilvevoodri vahelt
veeres kõlinaga telliskivist katusele
kuu kui suur ja haljas hõberubla.
Mõne meeleolu melanhoolselt kiheleva
katkikriimustuna nagu sääse kubla
vajutaksin vastu seda külma vaske.

  • August Alle, "Laul kleidist helesinisest ja roosast seelikust", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 36-44


Elu... on mäletada kurba virgumist
koidikul rongis: olla näinud
väljas ebakindlat valgust: olla tundnud
murtud kehas salvava õhu
neitsilikku ja mõrkjat melanhooliat.


Päike, tema paistab,
lilled õitsevad,
kandidaadikraadi
sõbrad kaitsevad,
hobusega sõidan,
habet kasvatan,
uusi rangiroomi
sisse rasvatan,
hingel vilu hakkab,
siis kui tõuseb tuul,
pilved põgenevad,
kohisevad puud.

  • Hando Runnel, "Melanhoolne" kogus "Mõru ning mööduja" (LR 14/1976), lk 14


vaatame välja aknast, mida kajakad
hingeõhuga niisutavad,
aknast, mis jääb vihmast purju -
lapsed, õrnemad kui moonid,
lagunemas paneelmaja melanhoolias
on mustvalged pildid ja küla, kus mehed
kartulikoti ja kortsus õuna vahel põlevad,
on mütoloogia, kõik see on mütoloogia,
isegi kui oleme seal jumalad.

  • Triin Paja, "Paneelmaja melanhoolia" kogus "Nõges" (2018), lk 74



Vikipeedias leidub artikkel