Vesikupp

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kollane vesikupp
Jelena Polenova, "Vesikupud"
Matilda Smith, Nuphar polysepala (1920)

Vesikupp (Nuphar) on vesiroosilaadsete seltsi vesiroosiliste sugukonda kuuluv veetaimede perekond. Eestis on levinud kollane vesikupp (Nuphar lutea), Kagu-Eestis leidub ka väikest vesikuppu (Nuphar pumila).


Veeroosid kollased kui väiksed kroonid,
mis päädelt pillanud on näkineitsid,
kes koidu tulekul end vette peitsid,
kus nende riik ja valitsusetroonid.


Kuid mudahauast pulbitsevad üles
veepärlid puhkedes kui õilmenupud.
Mu surnud pruut sääl hõljub lauka süles,
pääs rohupärg ja kaenlas vesikupud.


Õhtu vete hella tuppe
kiiskab kõvu vesikuppe,
latsutavad väädikerad
kollavöödilise maona,
rodu rinna pääle laskub,
sisse väänleb, soontes raskub,
iminapad otsa ees on,
aga õied salakesi,
suured õied koldse vaona
leebelt vastu huulte liha,
unustuse joogivesi,
nii et suu nüüd Lethe sees on.
Ahenevad silmaterad,
kustub valu, mälu, iha.
Tühjaks jääb mu elu esi.


Järv ega vastu ma sulle küll saa
kuid minu elu on sinus kui saar
saar mille sarapuis ragistab põder
kodudest põgenev kodutust põdev
kaldale pääseb kõrkjaisse sumab
suurmaa ning silmapiir silmades kumab
säälgi on sama säälgi on eha
vesi aga lohutab lõhutud keha
leevendab higise rinna ja lõua
käib üle jõu enam üle ei jõua
sarvist siis haarabki vesi ja uppudes
silmad veel ekslevad kollastes kuppudes

  • Paul-Eerik Rummo, "Ega vastu küll saa" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 187

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel