Sarapuu

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Harilik sarapuu (Corylus avellana) on kaseliste sugukonda sarapuu perekonda kuuluv heitlehine põõsas. Sarapuu vili on söödav sarapuupähkel.


Magazi mari mäelä,
Lebäzi lindu kezälä,
Näie unda hirmezat,
Tõista unda armezat:
Viznapuu vie veereh,
Kuzlapuu koa lävel,
Sarapuu sanna takah.
   Tulli üles hummogul,
Inne varra valge'et.
Imäkene, helläkene,
Mõista sie uni minosta:
Viznapuu vie veereh,
Kuzlapuu koa lävel,
Sarapuu sanna takah.
Viznapuul viina' veerüze'
Kuzlapuul kozja' tuleva',
Sarapuul saja' saawa'.


  • Ja uurija meelest oli, nagu oleks Marigi haruldaselt vaikne. Vaikne, tõsine ja mõtetes. Iseäranis tähtaja viimasel päeval. Seda seletas Tõnu nii kindlasti enda kasuks — just nõnda oli ta tema seesmist murdumist ja muhenemist mõelnud —, et ta pärast õhtusööki pidulikul ootel piibuga „leentooli“ istus. Sel istmel — sarapuuvitstest punutud, põhi vilditükiga pehmendatud, ta enese talvine töö — tavatses ta muidu ainult pühapäeviti istuda.


  • Lõpetasime hommikueine erutatud meeleolus. Fredriksoni vennapoeg oli sellest sündmusest niivõrd vaimustatud, et pani oma kõige suurema põlle ette ja hakkas minutitki kaotamata "Mereorkestrit" punaseks võõpama. Ta võõpas kõigest väest, terve jõelaev sai punaseks ja maapind sai punaseks, suur osa sarapuupõõsast sinnajuurde ning midagi nii punast, nagu Nuhkloom ise, polnud ma eladeski näinud.


Järv ega vastu ma sulle küll saa
kuid minu elu on sinus kui saar
saar mille sarapuis ragistab põder
kodudest põgenev kodutust põdev
kaldale pääseb kõrkjaisse sumab
suurmaa ning silmapiir silmades kumab
säälgi on sama säälgi on eha
vesi aga lohutab lõhutud keha
leevendab higise rinna ja lõua
käib üle jõu enam üle ei jõua
sarvist siis haarabki vesi ja uppudes
silmad veel ekslevad kollastes kuppudes

  • Paul-Eerik Rummo, "Ega vastu küll saa" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 187


Isa moondus linnuks, tõusis õhku.
Ema heljuma jäi järvele.
Järsku lähenes ja oli õhtu.
Varjud tulid mulle järele.
    
Läbi kõrge lainetava udu,
juuksed lahti, jooksin, rinnus nuuks.
Tuuleladvast hüüti: kus su kodu?
Samas sain ma nooreks sarapuuks.

  • Doris Kareva, "Viinakuu viimasel päeval" kogus "Salateadvus" (1983)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel