Põgenik

Proosa

• "Tere, Kolmapäev! Ole hea ja näita mulle teed Pühapäevamaale!" Kolmapäeval oli aga kibekiire tegemine. Ta püüdis parajasti üht väikest vasikat, kes karjakoplist minema oli lipsanud ning nüüd omapead ringi hullata tahtis.

"Tule aita see väike vissi karja juurde ajada," sõnas Kolmapäev, "siis on mul aega sinuga juttu vesta." Koos saidki nad väikese põgeniku kätte. Kolmapäev kiitis Jussikese väledust ja ütles:

"Pühapäevamaale on veel nelja päeva tee, aga mine Neljapäeva juurde, tema tunneb seda teed paremini." (lk 13)

• Silvi Väljal, "Jussikese seitse sõpra", 1999

• Siiski tegi tema, Juhan, tookord õieti, kui kandis oma kompsud künna ja kadus, just enne kasakate kohalejõudmist, vallakirjutaja aga, vääriti, jäi paigale ja hooples: "Tõmban särgigi rinna eest lahti, las lasevad, sunnikud!" Tõmbaski, ja sunnikud lasksid, ja jälle oli üks tubli mees vähem. Aga Juhan oli vastanud: "Ei hakka mina oma elunatukest neile väljapigistamiseks jätma, lähen sinna, kus ainult halli kurge näeb." Läkski. Hallide kurgede juures oli vaikne olla. Ta keetis libedast lutsukalast leent, ja vahel olid ööd juba nii vilud, et leem hangus süldiks. Magas küna põhjas heintel ja ei tundnud kääride kriginat peas, nagu seda oli paari viimase aasta kestel pahatihti juhtunud. (lk 12-13)
  • Leida Kibuvits, "Soomustüdruk", 1986