Mine sisu juurde

Kraav

Allikas: Vikitsitaadid
Laurits Andersen Ring, "Kraavikaevajad" (1885)

Kraav on kitsas inimtekkeline süvend (sageli vooluveekogu) maapinnas. Eestlastel on nendega üldiselt lähedane isiklik suhe ning kraavidel on ka eriline roll Eesti kirjanduses.


Proosa[muuda]

  • "Tulen, kurat," algas ta, "parajasti Kiire juurest pidust, täis ise nagu pinal, ja mõtlen, et: kust, kurat, saaks ühe suitsu. Näen, eespool, kraavis, läheb üks mees ja suitsetab."
"Kraavis, mees?"
"Kraavis, kraavis jah. Noh, kurat, egas ma’s sulle valetama ei hakka, Imelik. Sa oled ju mõistlik mees. Tulen jah, ja näen, et mees läheb kraavis."
"Ja suitsetab?"
"Ja suitsetab, jah. Noh, mõtlen, vahest annab mulle kah, vaja minna ruttu järele ja küsida. Saan järele - Lible, kurivaim. Teretan kõik ja, ja annan jõudu ja... Ja küsin, et mispärast ta kraavis käib, et kas tema jaoks tee peal ruumi ei ole. "Miks ta ruumi ei ole," vastab tema, ja ise kah täis niisama kui minagi. "Miks ta ruumi ei ole jah, ruumi on igal pool, aga kraavis on hea käia. Võta aga kraaviservast kinni ja mine nagu täismees kunagi, ei kukkumist karta ega kedagi." "Õigus jah," ütlen mina ja ronin kah kraavi, "täis me mõlemad oleme - lähme ühes!"
"Ja siis läksite mõlemad kraavis?"
"Kraavis ikke. Pagana tore on kraavis käia, kui sa teaks. Lible läheb ees nagu mõni suur soomuslaev, kurat, ja mina, pisike miinipaat järel."
  • Oskar Luts, "Kevade". Eesti Päevalehe raamat 2006, 168


  • "Kas siis tõesti pidin mina selleks kraavi eest pool raha maksma, et sina võiks minu karjamaale vett paisutada?" küsib Andres.
"Ma paisutan vett oma heinamuale, mitte sinu karjamuale," seletab Pearu.
"Tule ometi ise vaata, mis lepiku all sünnib," kutsub Andres.
"Kas sa tulid, kui su hobused mu kapsa ära radjasid?" sähvab Pearu.
"Mis siis see seia puutub?" küsib Andres.
"Aga mis siis see minusse puutub, et sinu karjamua vett täis on?" küsib Pearu vastu.
"Sina paisutad seda vett."
"Mina paisutan vett ainult oma heinamuale."
"Mina nõuan, et sa oma tammi maha võtad."
"Sina nõuad?" osatas Pearu. "Kes oled sina? Oled sa mõni vallatalitaja või kohtumees? Kes võib nõuda, et mina oma kruavis ei tohi vett paisutada?"
"Omas kraavis," kordab Andres. "Aga see põle ju ainult sinu kraav, mina maksin poole hinda. Madis võib tunnistada."
"Aga kruav on minu mua peal, seda tead ilma Madisetagi."
"Ah siis selleks oligi sul vaja kraavi täiesti oma maa peale saada?" küsib Andres.
"Ega ma loll ole, et ma oma raha eest hakkan teise mua peale kruavi kaevama," vastab Pearu pilkava muigega.


Švejk vaatas ringi. Kõik istusid kraavi kohal rahulikult edasi ja ainult untrid olid kuidagi ehmunult tardunud ja liikumatud.
Švejk tundis olukorra tõsidust. Ta kargas püsti, nagu ta oli, püksid rebadel, rihm kaelas, kasutas veel viimasel silmapilgul paberitükki ja möirgas:
"Einstellen! Auf! Habtacht! Rechtsschaut!" (sks k Jätta! Püsti! Valvel! Paremale vaat!)
Ning andis au. (lk 561)


  • Nõiad ei hoolinud iialgi elementaarsest liiklusohutusest. Niipalju kui Lancre’i teedel liiklust oli, käis see ringiga ümber nende, või kui see võimalikuks ei osutunud, siis lihtsalt ootas, kuni nad eest ära läksid. Vanaema Weatherwax oli selle kindla teadmisega üles kasvanud; ainus põhjus, miks ta selle kindla teadmisega ei surnud, oli see, et Magrat, kelle refleksid olid märksa kiiremad, tiris ta kraavi.
See oli huvitav kraav. Seal elasid vingerdavad korgitseritaolised olevused, kes põlvnesid otseliinis olevustest, kes omakorda pärinesid ürgsest loomissupist. Igaüks, kes arvab, et kraavivesi on igav, oleks võinud veeta selles kraavis õpetliku pooltunni koos võimsamat sorti mikroskoobiga. Lisaks olid kraavivees veel nõgesed, ja nüüd ka Vanaema Weatherwax.
Raevust segasena rabeles ta taimede vahelt ülespoole ja tõusis kraavist nagu Venus Anadyomene, ainult et vanem ja palju vetikasem.
  • Terry Pratchett, "Õed nõiduses", tlk Piret Purru ja Aet Varik, Varrak 2001, lk 160


  • Krematoorium ei suutnud laipu piisavalt kiiresti põletada, nii et kui olime kaevanud pikad kraavid, vedasime ja lohistasime surnukehad nende servadele ning viskasime need sinna sisse. Te ilmselt ei usu seda, aga SS sundis vangide orkestrit muusikat mängima samal ajal, kui me laipu lohistasime – ja seepärast loodan, et nad põlevad põrgus polkamuusika mürtsumise saatel. Kui kaevikud täis said, valasid SS-lased kehade peale bensiini ja süütasid need põlema. Hiljem pidime need mullaga katma – justkui võiks midagi sellist ära peita. (John Bookeri kiri Julietile)


Luule[muuda]

Puhkuseks piskuks vaid maanteekraav,
varju ei vähimat.
Valutas südames lahtine haav,
leinates lähimat.


Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel