Krematoorium

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Instinktiivselt hoian oma keha seda sirgemalt, mida lähemal seisan SS-ohvitserile, et ta ei märkaks peidus koormat. Nüüd seisab ta minu ees: pikk, sale ja elegantne, munder laitmatu ja säravpuhas – hoolitsetud härra, hoopis erinev meiesugustest haletsusväärsetest kujudest, kes me ilmselt nägime välja magamata ja üsna kasimatud. Ta seisab seal sundimatus poosis, toetades vasaku käega paremat küünarnukki, parem käsi tõstetud, ja teeb nimetissõrmega nappe viipeid – kord vasakule, kord paremale, märksa sagedamini vasakule... /---/
Nimetissõrmemängu sisu saime teada õhtul: see oli esimene valik! Esimene otsus, kas olla või mitte olla. Valdavale enamusele meie tapist, ligi 90%-le, tähendas see surmaotsust. Otsus viidi täide tunni-paari jooksul. See, kes saadeti vasakule (meie poolt vaadates), marssis jaamaperroonilt otse krematooriumihoonesse, kus ta – nagu mulle rääkisid need, kes seal töötasid – võis paljudes Euroopa keeltes lugeda silte, mis nimetasid maja "saunaks". Siis suruti kõigile vasakule saadetuile pihku tükk seepi. Sellest, mis edasi sai, ei pea ma rääkima, sest ilmunud on autentsed kirjeldused. Meie, tookordsete kohaletoimetatute vähemus, saime seda teada sama päeva õhtul. Küsisin kaaslastelt, kes olid laagris olnud pikka aega, kuhu võidi saata minu ametivend ja sõber P. "Kas ta saadeti teisele poole?" "Jah," vastasin. "Näed, ta on seal," öeldi mulle. Kus? Käsi näitas paarisaja meetri kaugusel olevat korstnat, millest tõusis avara, halli Poola taeva poole kohutav katkendlik mitme meetri kõrgune tuleleek, et lahustuda sünkjaks suitsupilveks. Mis seal on? "Sinu sõber hõljub seal taeva poole," vastati toorelt. Ma ei saanud ikka veel aru. (lk 24–25)
  • Viktor E. Frankl, "... ja siiski tahta elada. Psühholoog kogeb omal nahal koonduslaagrit". Tõlkinud Piret Metspalu. Tartu: Johannes Esto Ühing 2002


  • Tuli aga ette, et krematoorium oli tööga üle koormatud. Suremiste rütm on asi, mida on õige raske kooskõlastada krematooriumi läbilaskevõimega, olgu selle meeskond kui suur tahes. Niisugustel puhkudel töötas krematoorium täie tootlikkusega ja läbi paksu suitsu keeriste käisid krematooriumi korstnast välja kõrged rusked leegid. Suitsuga taevasse lendama, nii kõlas üks laagrites levinud kõnekäänd. Hoia end Scharführer’i eest, ta on elajas; kui sa temaga vahele jääd, siis oled küps suitsuga taevasse lendama. (lk 34)
  • Kolme või nelja päeva pärast toovad ameeriklased siia karjakaupa Weimari elanikke — laagrit vaatama. Nad näitavad neile karantiinlaagri barakke, mille haisu sees invaliidide suremine ikka veel edasi käib. Nad näitavad neile krematooriumi, näitavad blokki, kus eseslastest arstid kinnipeetavate kallal katseid sooritasid, nad näitavad neile proua Ilse Kochi inimnahast lambivarje, neid hurmavaid pärgamenteeritud lambivarje, millel on ilusasti näha tätoveeringute sinised jooned inimnahal. Kevadtualettides Weimari naised ja professori- ja vürtspoodnikuprillidega Weimari mehed hakkavad siis nutma ja halama, et nemad ei teadnud, et nemad ei ole selle eest vastutavad. Pean ütlema, et see vaatemäng ajas mul südame läikima: ma läksin minema, et end kuskile üksildasse nurka peita, ma põgenesin ja surusin puude kevadkohina all näo kevadise rohu sisse. (lk 137)


  • Ka Nõukogude Liidus küüditati inimesi laagritesse niihästi selle pärast, kes nad olid, kui ka selle pärast, mida nad olid teinud. Ent koonduslaagreid on õige mitut tüüpi: eks mõelnud tolle nähtuse välja ju inglased Buuri sõja aegu? Natside laagrite ja Gulagi vahel on üks suur erinevus: fašistlikule süsteemile iseloomulikud gaasikamber ja krematoorium Venemaal puudusid. Küllap muutis arhailisus, tehniline mahajäämus nõukogude vangilaagrid pisut inimlikumaks. Siberis ja Kaug-Põhjas ei ole krematooriumi vaja, sest tundras piisab laipadest vabanemiseks sellest, kui nad auku ajada. Kui keegi seal praegu kaevama asuks, võiks ta vahest leida kümneid tuhandeid säilinud surnukehi. (lk 212)
    • Jorge Semprún, "Kunstiga unustuse vastu", vestelnud Marie-Laure Delorme ja Guy Herzlich. Prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff. Vikerkaar 8/9 2001


  • [Karl] Fritsch oli tulnud mõttele kasutada mahalaskmise asemel mürki, mida oli Auschwitzi varutud fumigatsiooniks, ning ta oli püüdnud kindlaks määrata õiget surmavat annust. Aga kui gaasiga tapmine oli kord juba aset leidnud, hakkas Höss selles nägema lahendust juudiprobleemile. Detsembris [1941] tapeti Zyklon B-ga uus rühm nõukogude vange Auschwitzi krematooriumi surnukambris. Höss vaatas laibad üle ja kuulas laagriarstide seletusi. Talle kinnitati, et ohvrite lämbumisele ei eelnenud suuri piinu. Ta järeldas, et surm gaasi läbi on veretu ja säästab tema mehed suurest psühholoogilisest koormast. (lk 129)
    • Raul Hilberg, "Auschwitz ja lõpplahendus". Vikerkaar 8/9 2001, tõlkinud Kaisa Kaer
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel