Perroon
Ilme
Luule
[muuda]Kuu paistis kui tundmatu jaama hiiglaslik ajanäitaja.
Taevas sinerdas perrooni klaasise kuplina.
Kohage, metsad mu ümber, tumedad ja müstilised,
Tuigake, tähed mu kohal, kauged ja imelised!
Tahan sellest jaamast mööduva viimase rongi ootel
kiiruga läbi sirvida oma aastate sõiduplaani
peenelt täiskirjutatud leheküljed.
- Elisaveta Bagrjana, "Elu, mille poeemiks saamist tahaksin", rmt: Elisaveta Bagrjana, "Muistne flööt", tlk Helvi Jürisson, 1977, lk 23