Elisaveta Bagrjana

Elisaveta Bagrjana.

Elisaveta Bagrjana (29. aprill 1893, Sofia, Bulgaaria - 23. märts 1991, Sofia) oli bulgaaria luuletaja.

"Muistne flööt"

Tsitaadid väljaandest: Elisaveta Bagrjana, "Muistne flööt", tlk Helvi Jürisson, 1977.

Sellest talvest, nii valgest kui ime,
eluaeg mul ei unune midagi.
Valev muinasjutt, polnud tal nime,
polnud kirjagi pandud tast ridagi.

Võõras linn — mis mind temaga sidus?
Võõrad majad, küll lihtsad, küll uhkemad,
piki tänavaid õhtuses vidus
kahkjaskollased laternad puhkevad.

Oksteornament müüride najal,
valgus varjusid liidab ja lahutab.
Mõni samm alles käidud on rajal,
mis meid uneta jätnud ja rahuta...

Päevi koguneb valgeid ja musti,
samast saatusest kõik on nad märgitud.
Oma eilset ei leia me kustki
ning me homsete tiivad on kärbitud.

Aga ükskord kesk jõuluöö rahu
siia kaugetelt radadelt lendavad
meie ohked, mis hinge ei mahu —
möödund päevi nad kannavad endaga.

Vana kirikut linnas nad teavad,
selle särasse lähevad varjule,
hingepalvet seal hardunult peavad
meie kustunud nooruse varjule.

• "Lumi", lk 10

Kuis küll oli me noorusaeg kaduma kärmas —
juba mõlemil vanadus käes.
Minu kiharad, vaata, ju peagi on härmas,
pilk sul hell on, kuid tuld seal ei näe.

Just sel päeval, hulk aastaid on tagasi sinna,
tulid, võtsid mu, siia mind tõid,
siia linna, ei kauge meil olnudki minna,
aga tee peal, näe, kartmagi lõid.

Olin ähmis, ei astuda mõistnud ma enam,
pikas seelikus takerdus jalg
pärast rääkida teati, nii särav ja kena
pole iialgi olnud mu palg.

Ja kui tulime kirikust, meeles on seegi,
võõras vanamemm peatas meid teel,
pakkus allikavett meile kruusist, kust keegi
enne meid polnud rüübanud veel.

Vett on voolanud palju, küll sogast, küll selget,
elu voolas ja voolasid veed.
Meie päevadki polnud kõik ühtmoodi helged,
aga mured — eks ühte seo need.

Nüüd me jutud on vaiksed, nüüd mõistame paljut,
aga hinge üks lootus meil poeb:
meie akna all käharpea tütrepoeg valjult
oma esimest raamatut loeb.

• "Hõbepulmad", lk 13

Kes sa oled, et mu teel nüüd käid sa,
et su tulles katkes unenägu,
et on naeru unustand mu huuled?
On see lumm, et silme ette jäid sa,
et ikoonidki on sinu nägu,
et su häält ka läbi une kuulen:
vallutajapilguga mind vaatad,
ent kui paitus on su hääle hellus,
Kuuma rahutust sa tõid mu ellu —
ütle, oled Kristus sa või Saatan?

Aga usaldav on minu süda,
laulab õitsvas aias nagu lind,
lauldes oma kalliks kutsub sind,
Ning kui Jeesusele Magdaleena
sosistan siis, suurest rõõmust väsind:
"Vii ja juhi mind — siin on mu käsi!"

• "Armastus", lk 14

Sellel betooni, masinate ja raadiote sajandil,
peadpööritavate purustuste ja pööraste otsingute ajal,
mil kaos varjutab homse me eest,

sellel maal, Ida ja Lääne lävepakul
sõdadest ja vaesusest vintsutatul,
kus elu keerleb vaid maalapi ja leivakröömi ümber,

mis kasu, mu vennad, meie iluluule on toonud?
Kas me pole kui kodutud penid, kellel kuu poole koonud?

Ja me suremegi äraneetuina kord ühel ööl.
Ja kui varane kukelaul äratab külad ja linnad,
pühib automaatne luud meid siit maapinnalt. ..
Kuid on siis meil selles süüd, et sündisime täna, mitte
                                         eile ega homme,
mitte Lääne reklaamitulede sinas,
mitte troopika eksootilises vinas sealpool Vähi pöörijoont,
vaid siin, kus lippe on ristunud kes-teab-mis karva,
kus homseid tuuli eal ära ei arva?

On siis meil selles süüd, et me balkani veres
slaavi sentimentaalsuse valgeid
ja primitiivsete tatari hõimude punaseid aatomeid
                                               ringleb?
Näe: meile viirastuvad miljonitonnised Atlandi aurikud
ja ookeanide vetemassid.
                         Imetleme
New Yorgi sajakorruselisi pilvelõhkujaid,
unistame, pea kohal laulvad õhutrassid,
tantsime mootorite rütmimuusika saatel,
raadios vestluspartneri oskame leida
ja uinume rahustava "ОК-ga",
mis tuleb kuskilt Austraalia kandist...

Kuid huultel on meil veel metsikute jahiretkede maik
ja metsmee aroom,
veel on me hingedes lämbeil heinakuuöödel paik
ja me südametühjuses tuikab kaotatud armastuse valu,
kui läbiraputatuna mägiteel,
suured juulikuu tähed eel,
kesk tirtsude sirinat ja jaaniusside tuld,
ümber lõhnamas rohud ja muld,
jõuame kohavate Balkani mägimetsade alla,
astume varisenud varbtarast üle
ja oma väsimuse isakodu vaikusse kallame
ning me mured leiavad ema sooja süle...

Ning seepärast ütlen: poleks surm mulle piin,
kui mina — naine ja luuletajanna —
suudan maailma niivõrdki kuulama panna
kui see pisike puuris kanaarilind siin
minu kohal all restorani lae,
siis kui džäss-bändil on vaheaeg!...

• "SOS", lk 16-17

...
Kuid ei! — Ma tulen siiski, mingu ilm või hukka,
ma tulen esimese lumega,
et sind — elusat või surnut — emmata!
Ja raudsed väravad ma rebin lahti
ja üle leegitseva läve hüppan.
Ning oma vere leegis ma ei väsi
siis süütamast su söestund hingetahti
ja soojendamast sinu valgeid käsi...

Kord, nii et sina aimata ei tea,
ma tulen kiivana ja väsinuna
ja igaveseks murtuna ja üksikuna...
Ma tulen, oma elu nimel vannun!
Ja tulgu surm ja saagu täis mu ring,
saan näha,
           kas oled tavaline naine
või on sul Magdaleena ja Maria hing!

• "Pagendatu", lk 19

Taevagloobus näitab oma esimest veerandit,
horisondil süttinud tähed juba seniidis on.
Minu ees tõuseb tiibja uduna Orion,
minu pea kohal pilgub Põhjakroon...
...
Ma ei tea, kuhu tema on ankru heitnud sel ööl.
Ma ei tea, kas kusagil kõrguses üle maa ja vee,
välgumadude ja raadiolainete praginas
meie mõtted teineteise juurde leiavad tee.

Ma ei tea, milliseid kuristikke mõõdab ta pilgulood,
kuhu salapüüdluste magnet teda minema sunnib,
võib-olla ta seisab oma kaptenisillal sel tunnil
ja tardunult vaatab, kuidas mässavad vood,
mis valmis on neelama maa, tähed ja taeva
ja meresõitja ja laeva.

Võib olla, et kajutis istudes kummargil päi
ta kirjutab mulle, et oma üksindust täita,
võib-olla ta käsklustekõmas ja masinatüminas mõttesse
                                                     jäi
ja õrnimaid hellitussõnu
nüüd sosistab mulle,
mind kutsudes täheks, mis teed talle näitab!...
...
Ja näe:
pöördus taevaekraan.
Ao kuldroosa lehvik
pühkis tähtedetolmu
üle silmapiiri hõbese läve,
                           kus
üks tuli jäi tuikama vaid,
see heledaist heledaim —
meremeeste täht.

Oo, vaiksesse lahte teed talle juhata,

et seal pärast äikest ja torme ta võiks
minu piiritult andunud embuses puhata!...

• "Maris Stella", lk 20-22

Kuu paistis kui tundmatu jaama hiiglaslik ajanäitaja.
Taevas sinerdas perrooni klaasise kuplina.
Kohage, metsad mu ümber, tumedad ja müstilised,
Tuigake, tähed mu kohal, kauged ja imelised!
Tahan sellest jaamast mööduva viimase rongi ootel
kiiruga läbi sirvida oma aastate sõiduplaani
peenelt täiskirjutatud leheküljed.
...
See tee oli eksimistest ja pettekujutelmist
auklik ja kivine.
Kuid ma pole ei variser ega jesuiit,
et ütleksin "armastan", kui ei armasta
ja "ei armasta", kui armastan.
Sestap käingi nüüd kuutõbisena ringi, saamata tõelusest агц
ja inimesed vahivad mind kui taltsutatud karu...

Ah sind, minu tobedat, isemeelset pead,
küllap sinagi nõtrud ja painduma pead
nagu päevalill põuas!...
...

Olin kui väljade tuul,
kuigi südames kandsin Traakia päikest.
Elasin kui avastamata aarete ihalev otsija,
kui legendaarsete lindude hull-innukas püüdja.
Kogu elu ma ootasin leegist sündinud
ja tuhahunnikuks saanud unelmate kohal,
et sealt lendaks välja armastuse loitlev fööniks.
Ootasin, et elu vanakraami riiuleilt
säraks mulle vastu
üheainsa südame tõeline teemant...

Kord ühel ööl nägin und: taevast laskus tulilind
ning ma tõstsin tema poole särava näo,
ent samal hetkel üks musta maskiga mees takistas mind
ja ma järgnesin talle kui magnetiseeritu.

Minu noorus elu kandel põhja vajus,
mu unelm kui valgel laubal joosknud filmilint hajus.
Naeran ja nutan oma õnneootusest mõeldes
ja sellest, mida tõi tõelus!
...
Kas minu osaks siin ilmas
on vaid väljatõmmatud antennina vabiseda
omaenese agoonilistest pulsilöökidest?
Oo, seda neetud unustamatut haiglakoridoride lõhna,
mis mürgina lahustus mu veres!
See lävi, see raske uks,
millest sisenesime kahekesi
ja millest väljus vaid üks...

Olen üle elanud nii palju suremisi,
et hakkan juba uskuma iseenese surematusse!...
...
Ja siiski — elu on armas ja ahvatav
isegi siis, kui sind rataste vahele kisti.
Inimene eksib surmani,
käies oma mahapandud teed
ja igaüks siin taeva all kannab oma risti.
...
Signaal. Tee lahti on. Sõit peale hakkabl
Sa käänakutel heida läbi akna
kõik mälestuste tühjad kllud-kolud.
Jää hüvasti, mu ema, kodumaal...
Ja nägemiseni!
Ehk rikkamana naasen kunagi.
Kõik sulle annan siis, kas palju see või vähe,
ja lausun: "Õnnista! Ja andesta!"

Ja minu südamesse päike looja läheb...

• "Elu, mille poeemiks saamist tahaksin", lk 23-30

Käi ringi, käi ringi, kord ladusalt, laugelt,
kord tulises ajus, kord leebelt ja raugelt,

kord Lõuna poolt Põhja, kord Lääne poolt Itta,
jääb torme ja päikest su päevaderitta,

jääb maha sust saatusi seal ja siin,
jääb rõõmu, jääb naeru... jääb hingepiin,

käi ringi me saatuseratas, sest peatust
eal olla ei tohi, nii elu on seatud,

veel oleme noored, veel hinges on janu,
veel kuulume sulle, su tänase manu,

ei seisu, ei puhkust, sest puhkus on hauas,
kuid hauas me puhata saame veel kaua!

• "Ratas", lk 31

Fakiirina arm korraks
muistset flööti puhus vaid
ja mõtetest ja süümest sündinud
mürkmaod teelt kaotas —
nad tema kätes
lillepärjaks said
ja selle ta
su jalge ette laotas.
...
Kui linnulaul, mis õitsvast põõsast kajab,
on see,
kui lõvi möiratus, mis jalule kõik ajab,
on see,
kui imeliselt voogav vilepill
all kõrge jalaka,
kui meie pärishääl, me mida kordki elus
ei pruugi salata —
on armastus!

• "Muistne flööt", lk 39-40

Tüütu on elada igavesti siin,
kui haige oodata ime koputust uksele,
vaadata aknast ikka sedasama mäekinku
ja postimaja igaveseks seisma jäänud kella,
ikka sedasama taevatükki
nendesamade korstnate ja kivikatuste koha]
päeval ja ööl...
Ammugi tean kõiki tänavaid, maju ja müüre,
mind aga tunnevad kõik koerad.
Aastad on siin nagu kinni needitud
ja aastaaegu arvan ära
valgete või punaste, märgade või kuivade
katuste järgi...
...
Tahan näha, kuidas aastaajad veeretavad salve
minu mõtete raskunud vilju.
Olgu mu saatus sünge või helge, hea või halb,
aga imelisi sõnu on ta kirjutanud mu peopessa!
...
Taas ajas mind liikvele rännuiha roosk,
taas sihvatasid mu pea kohal tema kolm haru:
mälestus, piin ja igatsus.

Kuid seekord mu sammud ei viinud mind
linnade keerisesse ega kaldapealsete virvarri,
ei üürgavaile väljakuile ega pimedatesse katedraalidesse,
kust vihisevad välja kuulid või raketid...

Mind tõmbas rada, mis viib valgetesse mägedesse,
kus rakettide asemel puhkevad sädemeiks meteoriidid,
kus mürskude asemel
välgud löövad maasse.
See on katedraal,
mis hommikul ja õhtul õhetab
päikese tulevärgis,
kus kumendab gletšerite rüvetamata marmor
ja hulkurite ning mõttetarkade peade kohal
viravad igavesed tähelühtrid.
...
Tumedalt mühasid Sliveni mäekurus kevadel villaveskid,
see oli kui noore vere kohin
mu südames.
Kevadise tuulena, mis langetab tellinguid ja tarasid,
sööstis armastuseiiling paiskama maha
mõistuse ja tavade sajandivanuseid ehitisi.
Elu sogane jõgi tuli
ja kandis minema villaveskid ja minu kodu...

Kõik läheb mööda.
Mõistus valgustab aegamööda hinge
nagu päike mäekülge.
Öösiti kuulan jääpankade praksatusi
ja rüsijää tüminat,
kuulan tulvavett, mis mässulise rahvahulgana mühades
tassib kaasa kuivanud oksi
ja murendab rahne...
Aga hommikul laotub üle maa
raske piimjas aur,
mis on kui viirukisuits pärast liturgiat,
kui maa eostamise hingus.
Püha emadus!

Lumi sulab nagu mu südamepiingi,
räästaste tilkumine just nagu reastaks
kristallpuhtaid sõnu —
sõnu tervekssaamisest...
Istun onni ees päikesepaistel
ja mõtlen:
praegu on all orus Traakias
mandlipuu roosiliste pungade puhkemise aeg...
...
On kallistusi,
mis kuumemad hõõguvast liivast
meie suvise mere ääres.
Ja sõnu,
millest võib saada päikesepiste,
otsekui lõõskavast päikesest
tulikuumaks köetud Traakias...
Minu elus on suvesid,
mis on punerdavaiks küpsetanud
minu tunnetuse viljad.
Tulgu niitjad, laulgu ja lõigaku!
Kui pekstakse reht,
jätkub varblastele
ja nägureilegi...
...
Nüüd vaid lamada selili sooja maa peal,
tunda üliküpsete rohtude lõhna,
kuulata kellaheli kaugetelt karjamaadelt
kahetsemata, valu tundmata, soovideta —
see ongi võib-olla
puudutada käega taevast,
lugeda tähtede tarkuseraamatut!
...
Mälestused on stalaktiidid ja stalakmiidid,
mis tekkinud meie hingede maa-alustes koobastes,
tilk-tilgalt nõrgunud
elu veesoonest.
Ja saabub päev
mil tulevikuunistus on kevadiste vetega
minema voolanud,
suvepäikeses küpsenud
olevikupõim
aga on salve pandud.

Siis hakkab pöörlema mineviku heliplaat,
siis võtate võimust teie, mälestused!

Mälu süütab oma kaevurilambi
ja tungib alla koopasse.
Mõistuse valguse käes löövad helendama
muundunud, otsekui elustunud
stalaktiidid ja stalakmiidid.
Kuid ei, mu sõber, need on siiski vaid kivistised,
mitte elav vesi —
nende looja!
...
Mu elu lendas kui pöörane suuskur
üle kuristike, mäetippude, hangede ja järsakute.
Purunesid suusad, külmusid käed,
punased, soojad veretilgad mu lõhkiselt laubalt
niisutasid valget lund.

Kõik läheb mööda.

Minu juuksed lähevad valgeks
ja lumiseks mäed.
Kas mõtled
seda silevalget lina vaadates,
milliseid lõhesid ta on tasandanud,
milliseid kuristikke täitnud
ja kaljunukke ümardanud?

Tema alla jäid
kevadised veed, lilled ja linnud,
suvised karjad ja karjamaad,
sügisene kuld...
Tema alla on maetud
püüdlused ja saavutused,
surmaeelsed kisendused
ja ohvrid.

Nagu marmorjumalanna vaikib valge stiihia.

Aga sina võtad välja käsipeegli
ja näed —
oma kunagise näo negatiivi...

• "Aastaajad", lk 41-49