Orion (tähtkuju)

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Orion

Orion on müütilise vanakreeka küti järgi nimetatud tähtkuju, mille kõige populaarsem osa on tema vöö. Ühtlasi on see vöö teadaolevalt ainus vöö maailmas, mida paljud inimesed on pidanud rehaks.

Proosa[muuda]

  • Mära astus omapead mööda tuttavat teed ja Matti silmitses aina taevavõlvi, kus üha rohkem tähti nähtavale ilmus. Ehatähest läks ta silm rändama, libises sealt tuttava Suure Vankri juurde, peatus Põhjanaelal, vahtis Sõela ja Väinämöise vikatit. Aga iga kord, kui mõni täht vallale pääses ja alla hakkas liuguma, hüüdis Matti "ühüh!" ning ergutas mära ohjaotstega jooksule...
    • Juhani Aho, "Raudtee", tlk Gustav Suits, 1957, lk 31-32; Väinämöise vikat — Orioni Vöö ehk Reha rahvapärane nimetus Soomes.


  • Farmer pöörab pilgu pikkamisi igasse ilmakaarde. Kõigepealt itta, sest idast tuleb vihm, kui üldse tuleb, ja Neitsi tähtkujus paistab selgelt Spiika. Siis tervitab ta Lõunaristi, reisimeestele ustavat ja armsat suure ilma uksehoidjat, ning kõrgemal Linnutee helendavat viirgu. Kentauri Alfat ja Beetat. Edelas siravad taevas suur Siirius ja mõtlik Kanoopus ja läänes Ngongi mäeküngaste häguse, peaaegu katkematu piirjoone kohal kiirgab teemantehe: Riigel, Betelgeuse ja Bellatriks. Põhja pöördub ta kõige lõpuks, sest põhja läheme me viimaks, ja libistab pilgu üle Suure Vankri enese, ainult et nüüd on sellel taevase perspektiivi tõttu rattad ülespidi, ja see tõesti kaelamurdev trikk teeb põhjamaalasest pagulase südame rõõmsaks.


  • Üksnes oma silmaga vaadeldes võib Orioni tähtkujus avastada väikese tuhmi pleki ning kahtlemata võib selle pleki vaatlemisele üles ehitada muljetavaldava kosmoloogilise teooria. Ent ükskõik kui mahukas ja leidlik poleks selline teoretiseerimine, ei suudaks see iialgi meile anda sedavõrd palju teadmisi galaktikate ja galaktikaväliste udukogude kohta, kui suudaks vahetu tutvumine hea teleskoobi, fotoaparaadi ja spektroskoobi abil.
    • Aldous Huxley, "Philosophia perennis", tlk Hillar Künnapas, 2020, lk 11


  • Kord, kui nad vaatlesid taevasi täheparvi, kõnelesid Siiriusest ja Orioni ümbritsevast valgest udust, pöördus prints Heldmut Taputilgakese poole ja märkas, et neiu oli temaga ühepikkune ja Taputilgakese huuled olid nii lähedal, et prints tundis võitmatut soovi neid suudelda.
    • Lilli Promet, "Taputilgake", rmt: "Lamav tiiger", 1964, lk 124


  • Aeg läks lennates. Kuud vahetusid. Kord säras taevas Orion nagu hõbeehe, kord paistsid Suure Vankri tuttavad jooned. Need polnud küll jooned, kuid jooned tõmbas inimene. Ja oh imet! Need tundusid olevat taevas nagu nöör pärlite vahel. Ükskord oli täiskuu, teinekord oli selle küljest hammustatud. Mõnikord ei ilmunudki tähed nähtavale. Ainult pilved - kas loorjad või paksud ja rasked kui öö - rändasid taevas. Ja kellad käisid lakkamatult edasi. Mitte kunagi tagasi. (lk 13)
  • Molla nõjatus käsivartega rõdu rinnatisele ja vaatas sinna, kuhu Volle näitas. Volle laotas taeva Molla silme ette. Universumis on palju maailmu. Molla arvates oli Volle tark. Molla vaatas piki Volle sõrme - seal oli hõõguvpunane Marss.
"Aga Orion," ütles Volle peaaegu pühalikult, "see on kaunis." Sõna "kaunis" kõlas Volle suus naljakalt. Orioni tähtkuju oli kahtlemata kõige kaunim. Orioni keskel oli Reha. Kevaditi see aina sillerdas, aga nüüd polnud tähtkuju üldse näha.
Molla vaatas kuud. See oli jahe ja suursugune. See oli hõbeprees taeva rinnal.
"Orioni lähedal on Kaksikute tähtkuju. Sellesse kuulub kaks suurt kinnistähte: Castor ja Pollux."
Vollet kurvastas, et praegu pole kevad. Ta oleks Mollale Orioni ja Kaksikuid näidanud ning proovinud nägemisväljale saada Castori kaht tähte, mis asuvad teineteise lähedal ja pöörlevad teineteise ümber. (lk 74-75)



  • Jah, mõtleb Jon, praegu on hästi. Ülal taevas majast vasakul metsa kohal seisab Orioni vöö. See pole hetkel küll udu tõttu nähtav, aga on olemas. Muidu on kõik muutunud. On neljanda novembri öö, ja siin me nüüd istume teineteise seltsis. Niimoodi ma seda tahtsingi, sellest olengi unistanud. Praegu võin vait olla, sellest pole miskit. Kogu aeg ei peagi rääkima. (lk 132)
  • Jon vahib taevasse. — Veel natuke, ütleb ta. - Udu hakkab hajuma, nüüd näeme tähti.
- Mida me seal tähtede peal näeme? küsib Magnhild ülalt trepilt. Ta hääl on nüüd rahulik, ta on end kõigest tühjendanud.
- Kas sa näed Orioni vööd? küsib Jon ja vaatab talle otsa. Ta osutab käega. Naine otsib mõnda aega ja noogutab. Jonna kallutab pea tahapoole ja vahib helendavate punktide kogumit.
- Näib, nagu asetseksid need joone peal, on ju nii? Aga nii see ei ole, nad seisavad üksteise taga kolmnurgas. Umbes nii nagu meie praegu, ütleb ta. - Vöö koosneb kolmest tähest. Alnitak, kaheksasaja valgusaasta kaugusel. Mintaka, üheksasaja valgusaasta kaugusel. Alnilam, tuhande kolmesaja valgusaasta kaugusel Maast. Vahemaa loob vaid illusiooni. Nagu asetseksid nad koos. (lk 174)


  • Müütilist laulu hiigelsuurest härjast, kelle sarvede vahel sai pääsuke pääva lenda, aasta ratsul jo ajada, kurg sai lenda kuude kaupa selle härja selga müöda on võrreldud Mithra suure härja ja Orioni tähtkujuga taevas.


  • Tüdruk läks tagasi hotelli mööda iiveldamaajavatest lõhnadest mürgitatud jurtaslummidest, läbi punava öise pimeduse ja kurva pakasevaikuse. Kõik Orioni tähed särasid otse tema pea kohal ja lumine kuu tõusis betoonmüüri tagant aeglaselt taevasse. Palju hiljem ilmus idataevasse kurt koidukuma, mis valgustas madal rippuvaid pilvi. Mõni üksik lumehelves langes tüdruku palavikulisele näole.


  • Me lamasime hetke selles pinevas, elusas vaikuses. Tavaliselt viskasime me öösiti nalja või jutustasime teineteisele lugusid. Lakke meie peade kohal olid maalitud tähed ning kui me lobisemisest väsisime, hakkasime neid näpuga näitama. "Orion," võisin ma silmadega tema sõrme teekonda jälgides öelda. "Plejaadid."


  • "Te ei teinud seda meelega?" nõudis Charles.
"Oh, kullake, muidugi mitte," sõnas proua Misse kärmesti. "See oli üksnes väga mõistetav viga. Proua Misukesel on väga keeruline kehalise olendi moodi mõelda. Ta ei teeks teile meelega halba, sa tead seda. Ja see on tõesti väga meeldiv väike planeet ning lapik olla on üsnagi lõbus. Meie jaoks on seal käimine alati nauditav."
"Kus me siis nüüd oleme?" nõudis Charles Wallace. "Ja miks?"
"Orioni vöös. Meil on siin üks sõber ja me tahame, et te heidaksite pilgu oma planeedile."


  • Viimase paari aastaga on tuppa dekoratiivsete elementidena lisandunud vaid minu üleelusuurused ise tehtud seinakalendrid või siis plaanid, mida mul on üks iga aastaaja jaoks, kõik värvikoodidega eristatavaid märkmeid täis... ja mu fotod galaktikatest. Olen parimad neist välja printinud ja raamida lasknud. Kõige ilusam on Orioni udukogu. Tegin selle pildi observatooriumis, kasutades professor Viromonteselt laenatud ekvatoriaalse monteeringuga teleskoopi, ja seejärel töötlesin purpurset kuma fototöötlusprogrammis.
    • Jenn Bennett, "Tähtedest võlutud", tlk Liis Konovalov, 2021, lk 44

Luule[muuda]

Magab linn, kõik kodanikud sängis nohisevad koos.
Liikvel pole ühtki peni, viimne trammgi nüüd depoos.
Kõige kohal öine taevas sügavmust kui samet on.
Upakil on seal Suur Vanker, kõrgel vilgub Orion.


Taevagloobus näitab oma esimest veerandit,
horisondil süttinud tähed juba seniidis on.
Minu ees tõuseb tiibja uduna Orion,
minu pea kohal pilgub Põhjakroon...


Veel oota, kuni kokku kogun
kõik su helendavad pilgud — nüüd viibi, hetk! -

ning oma palitule nad sätin õitekimbuks.
Säält kevadeni valgust minu teele
kui täht, mis pärit Orionist, pillub
suur helevalge krüsanteem.

  • Livia Viitol, "Melanhoolne", rmt: "Ebavere mäel", 2018, lk 18


Sääsed pistavad ja linnud laulmas okstel,
õhk on nõnda mahe, rahus hingab öö,
siis me metsa kohal hõljub nagu kaunis joonis,
kolm erksat tähte Orioni vöös.

  • Lauri Pilter, "Kevade on tulnud", rmt: "Laikmaa välu", 2021, lk 25

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg