Kadri Jaanits

Kadri Jaanits (sündinud 19. augustil 1976) on eesti tõlkija.

Kõned ja kirjutised

Mele Pesti on artiklis tõlkijatöö perspektiividest masintõlke ajastul tõdenud: "Tõlkijad on alati pidanud leppima maailmaga, kus nende panust väärtustatakse selle tegeliku kaaluga võrreldes uskumatult vähe."
Kui ma kahe aasta eest rääkisin siin samas majas, kuidas rasked ajad toovad esile inimese vajaduse lugude ja nende vabastava toime järele, ei osanud ma arvata, et peagi on maailm veelgi enam liigestest lahti ja ei mina ega ükski teine tõlkija saa seda kahjuks paika panna, aga me saame teha midagi, mida oleme alati teinud: vahendada eesti keelde seda, mida maailm on süstinud kirjanduse vereringesse.
Kahe maa ja rahva vahelised suhted rajanevad suures osas erinevuste mõistmisel ja nendega leppimisel või, mis veelgi parem, väärtustamisel. Aga kõigepealt on vaja tahet teineteist jätkuvalt tundma õppida ja läbi käia, kui seda pole, võivad isegi nii lähedased rahvad nagu eestlased ja soomlased kaugeks jääda. Kahjuks on viimastel aastakümnetel mõnel tasandil nii ka läinud. Omal ajal oli Soome eestlastele aken vabadusse, praegu võistleb Soome paljude teiste keelte ja kultuuridega, seda eriti nooremate põlvkondade jaoks. Ent naabrid oleme endiselt ning mõistmist ja ühtehoidmist on praegu vaja rohkem kui kunagi varem. Siin saabki ulatada oma abikäe raamat ja selle tõlkija, sest kuidas oleks võimalik naabrit mõista ilma tema keelt ja kultuuri tundmata.
Usun, et Soome ja soome kirjandus on eestlasele endiselt oluline. Me täiendame üksteist, oleme koos rohkemat kui eraldi ja mis võib-olla kõige tähtsam – isiklikul tasandil ei ole huvi naabri vastu kuhugi kadunud. Eestit ja Soomet on nimetatud ühe puu eri harudeks ja tasub ju teada, mis naaberoksal toimub.
Kuid ostmine ei võrdu ju lugemisega ning kuigi tõlkekirjanduse müügiarvud näitavad langustrendi, ei maksa unustada raamatukogusid. Olen ka ise innukas laenaja ja võin öelda, et kui kohalikku raamatukokku saabub Tommi Kinnuse värske romaan, tekib sellele kindlasti järjekord ning Mia Kankimäe "Naised, kellest ma öösiti mõtlen" on mul siiani lugemata, sest kahe aasta jooksul pole õnnestunud tabada hetke, mil see poleks välja laenutatud. Soome kirjandusel on seega kõigest hoolimata Eestis lugejaid ja nemad on tegelikult ära teeninud kõige suurema tänu. Samavõrd tahan tänada raamatukogusid ja raamatukoguhoidjaid – nemad hoiavad nüüdiskultuuri kättesaadavana ka seal, kuhu see muidu ei ulatuks.
Teadsin juba väikese tüdrukuna, et kui suureks saan, tahan istuda laua taga ja kirjutada. Mida just, polnudki nii oluline. Tõlkimisest ega sellest, et selline amet üldse olemas on, ei teadnud ma muidugi midagi – raamatul oli lapse jaoks ainult pealkiri ja heal juhul autor. Praeguseks olen rüganud keelekaevanduses ligi kakskümmend aastat ja väike tüdruk minus on rahul ega pane sugugi pahaks, et tõlkija töö jääb autori varju, sageli anonüümseks. Tal, see tähendab minul, on hea meel, et saan tegeleda keelega, kõigega, mis selle ümber koondub, kirjutada, ilma et peaksin ise lugusid välja mõtlema. Olen tänulik neile, kelle sulest ja südamest need lood tulevad.
Liiatigi – Soome sild on eestlasi ja soomlasi vaimselt ühendanud ajast, mil Lydia Koidula seda kujundlikku mõistet esimest korda kasutas. On uhke tunne olla üks ehitajatest, eriti täna, mil tunnen end – nagu üks mu sõber auhinnast kuuldes tabavalt ütles – soome keelest tõlkimise valitseva maailmameistrina. See on küllap nagu iga teise loomingulise tööga, kui töö on ühtlasi kutsumus ja täitunud unistus, teeb see ka õnnelikuks, on pigem eluviis kui vahend raha teenimiseks. Olen tänulik ka universumile, selle eest, et saan anda oma panuse, et üks unistus on täitunud.
Mõistagi tuleb ikka ette hetki, mil tahaks kõigele käega lüüa, hetki, mil tahaks lihtsat teksti, neutraalset ja selget keelt, ilma pideva nuputamiseta, kuidas kogu autori isikupära ja teksti rikkust kõige paremini edasi anda. Kuid eriti armsaks saavad millegipärast ometi just need keerulised ja rasked – raamatud, millega oled vaeva näinud, sest ilma raskusteta poleks ka arengut ja õppimist, võimalust üha uuesti aru saada, kui vähe sa ikka veel mõistad. Võimalus, mille eest oskan jällegi üksnes tänulik olla. Ma ei tea, kas tõlkija peab olema andekas, aga kindlasti on vaja õppimisvõimet ja kohusetunnet, valmidust kahelda ja visadust uurida, oskust küsida, kui ise ei tea. Ja muidugi keelevaistu – arvan, et sellestki ei ole ma päris ilma jäänud.
- Kadri Jaanits, "Laureaadi kõne Soome riikliku tõlkeauhinna saamise puhul 24. mail 2022", Sirp, 27.05.2022

Intervjuud

Tõlgin seda, mida kirjastused pakuvad, ja pakutakse enamasti häid raamatuid. Kirjastuste kompetents on näiteks läti ja leedu kirjandusega võrreldes soome teoste puhul suurem: lisaks tõlkijatele on veel inimesi, kes oskavad keelt ja tunnevad kultuuri. Mõnikord olen siiski ka ära öelnud, kui tundub, et raamat pole võib-olla see, mida on soome keelest oluline tõlkida, või kui minu ajakava ei klapi kirjastaja omaga. Mul on tõeliselt vedanud, sest tõlkimist on jätkunud piisavalt, et mu väikest töövõimet pidevalt tegevuses hoida.
Soome keelest ja kultuurist tõlkimisel on kõige eksitavam petlik lähedus. Sõnavaras on ju tõesti palju sarnast, samuti kultuuris, ainult et sageli peitub sama väliskuju taga hoopis teistsugune tähendus. Ka lauseehitusel tuleb silm peal hoida, et tulemus oleks eesti keeles sama loomulik nagu originaaltekst, ning mitte lasta end meelitada võimalusest, et saaks ju kasutada ka soome lausekonstruktsiooni või sõnajärge.
[Katja] Kettu tekstid panevad tõlkija loomingulisuse ja visaduse proovile küll. Tema keel on omalaadne ja mahlakas. Nii "Keevitajas" kui ka "Ämmaemandas" mängib autor Peräpohjola murdega ja kasutab omaloodud sõnu, kuigi tegemist ei ole murderomaaniga, nagu kirjanik on ise rõhutanud. See ei ole küll päris autentne murre, aga siiski sedavõrd ehe, et lõuna (Soome) inimese petab ära ja Lapi inimest ei häiri.
Murdega silmitsi seistes vaatab tõlkijale kohe vastu igipõline probleem, millest on palju räägitud: murret ei saa justkui tõlkida mõnda oma keele murdesse, aga kirjakeel ka ei sobi. Otsustasin tookord lahendada asja nii, et kasutan küll murdelist kõnekeelt, aga mitte ühte murret ega selliseid erijooni, mis seostuvad mõne kindla Eestimaa piirkonnaga. Tegelikult ei olnudki see alguses niivõrd teadlik otsus, kuivõrd alateadliku tunnetuse küsimus. Raamatu tegelased hakkasid lihtsalt ise kõnelema nii, nagu nad seda nüüd teevad.
Ka raamatute sündmuskohad ja kultuurikontekst ei väsi üllatamast: kui kaks esimest romaani paigutusid Soome, siis "Ööliblikas" viis Mari- ja Venemaale ning "Rose on kadunud" hoopis Põhja-Ameerikasse ameerikasoomlaste, odžibveide ja nende järeltulijate findiaanlaste maale. Koos sellega kerkis esile ka uusi keelelisi ja sisulisi probleeme. Tuli uurida maride folkloori ja vangilaagrite slängi ning pead murda, kuidas anda eesti keeles edasi ameerikasoomlaste keelt ehk finglish'i. Tegelikult pakub taoline lopsakas, poeetiline keel tõlkijale ju lõputult palju võimalusi olla loominguline ja keelega mängida, otsida, katsetada ja ümber teha.
Liksomi looming kuulub kahtlemata soome nüüdiskirjanduse tippu. Talle on omane vormiline lühidus, teksti tihedus ja meisterlik läbikomponeeritus. Rosa Liksomi tekst on nagu mördita laotud müür, kus iga kivi on nii tihedalt teise vastas, et noatera ka ei mahu vahele. Katsu sa sinna midagi juurde panna – ei saa. Välja jätta ammugi mitte.
Kirjandusteose tähendus ju muutubki ajas. Kui tekstile midagi lisada ei saa, siis selle tähendusele paneb iga lugeja midagi juurde. Hea kirjandus võib ka sada või tuhat aastat pärast kirjutamist kõlada aktuaalsena. Päevakohased, paljusid kõnetavad teemad tulevad ju samamoodi ringiga tagasi nagu mood.
Kui nüüd kirjanduse ajatuse ja aktuaalsuse juurde tagasi tulla, siis "Väil" ilmus Soomes küll 2021. aasta sügisel, aga juba praegu loen ma seda teksti teistmoodi kui esimesel korral. Eesti lugejal jääb küll ära võimalus enne-ja-pärast-võrdluseks, sest tõlge ilmub juba pärast. Parimal juhul on sõdagi selleks ajaks lõppenud, ent ma arvan, et lähiaastatel on võimatu lugeda ühtki sõjapõgeniku teekonda kirjeldavat jutustust, mõtlemata sealjuures Ukrainale, naistele ja lastele, kes sõja jalust põgenedes ei tea, mis neid ees ootab ei teekonna lõpus ega siis, kui ükskord avaneb võimalus koju naasta. Ja kuigi Liksom toob esile ka lootusrikkama poole – paljude sõja ajal evakueeritud noorte jaoks oli Rootsi minek ühtlasi võimalus maailma näha –, on "Väil" ajatu meeldetuletus, et kes tahes meist võib olla sunnitud oma kodu maha jätma ja lootma võõraste abile.
Eesti-Soome kultuurisuhted on ilmselt tugevamad kui meie suhted põhjanaabritega mitmel muul tasandil. Potentsiaali oleks aga palju enamaks. On vaja tahet teineteist jätkuvalt tundma õppida ja läbi käia. Kui seda pole, võivad isegi nii lähedased rahvad nagu eestlased ja soomlased teineteisele võõraks jääda. Kui fenno- ja estofiilid välja arvata, teatakse oma põhja- ja lõunanaabritest ikkagi üsna vähe.

Soome kirjandust antakse meil õnneks siiski veel välja suhteliselt palju, koostöös tehakse filme, aga näiteks keeleoskuse ja -õpetamisega on lood järjest kehvemad. Noorematel põlvkondadel puudub ju eelmise sajandi kaheksakümnendatel omal käel õpitud soome keele oskus ja ega Soomeski pole eesti keele õppimiseks enam seda indu, mis kakskümmend-kolmkümmend aastat tagasi. Siiski ei tahaks väga nuriseda. Usun, et Soome ja soome kirjandus on eestlasele endiselt olulised ja isiklikul tasandil ei ole meie huvi naabri vastu päriselt kadunud.

Kadri Jaanits, intervjuu: Pille-Riin Larm, "Nii lähedal, nii kaugel, nii hästi tõlgitud – soome kirjandus", Sirp, 27.05.2022

Välislingid