Kohusetunne

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]


  • Eetika kaudu oleme ühenduses Jumalaga, kes ootab meilt vaba ja kohusetundlikku seisukohavõttu teiste inimeste ja meid ümbritseva maailma ja keskkonna suhtes.
    • Paavst Franciscus, jutlus Tallinnas 25. septembril 2018



  • Kuid lehmi ei võidud ometi lüpsmata jätta, ja Õie otsustas vapralt katset teha. Ott ja Ants pidid aga lüpsmise ajal lepaokstega kärbseid ja parme lehma küljest ära hirmutama, et loom rahulik püsiks.
Õie pesi käed puhtaks, sidus puhta põlle ette ja puhta rätiku pähe, nagu ema ja Linda lüpsma minnes tegid. Siis istus väike perenaine madalale lüpsijärile ja asus Küütu lüpsma. Poisid vehkisid lepaokstega kärbseid, ja lihtne, alandlik Arutalu Küüt oli nüüd nagu mõni vägev neegrikuningas, kelle kohal ta alamad palmioksi lehvitavad palavuse tõrjumiseks. (lk 47-48)
  • Muri oli toa tagant, põllukraavi kaldalt siili leidnud ja haukus selle ümber kui pöörane. Ott ja Ants jooksid siili päästma.
Kraavi kaldal kasvas paju, millel olid hallid, pehmed, nagu villased lehed. Läinud suvel oli pajupõõsas lepalinnu pesa olnud. Praegu oli pajujuurtel suur pruunikashall siil enda kerra tõmmanud. Ta sarnanes väga ema nõelapadjaga. Muri kargles siili ümber ja haukus kilades. Igakord, kui ta usaldas siili ninaga puudutada, kargas nõelakera popsudes koerale valusasti vastu nina. Sellest läks Muri aina vihasemaks ja haukumine ikka suuremaks. Kui Ants ja Ott sinna jõudsid, oli Muri nina juba verinegi.
Koer vaatas kaebavalt poistele otsa ja kui ta rääkida oleks saanud, siis oleks ta öelnud:
— Näete, noh, näete nüüd ometi, mis ta teeb! Kui mu koerauhkus ja koeraau lubaksid, ma jätaksin ta siia paika, aga üks korralik koer ei tohi kunagi kergesti taganeda.
Ja haukus ning kargles edasi, sellest hoolimata, et poisid püüdsid teda eemale meelitada.
Siis kostis aga maja poolt nagu vankrimürinat ja võõrast häält.
Muri kuulatas. Ta kõhkles veidi aega oma koerakohuse ja siilivihkamise vahel. Kuid ta oli tubli koer ja kohusetunne võitis — haukudes tormas ta maja poole, et võõra hääle omanikku eemale peletada. (lk 51-52)


  • "Mrs. Linton on praegu paranemas," selgitasin ma. "Ta ei ole enam kunagi see, mis ta oli, kuid tema elu on päästetud, ja kui te tõesti temast hoolite, siis hoiduge uuesti ta teele astumast; ei, te lahkute üldse siit maalt, ning et te seda ei kahetseks, ütlen ma teile, et Catherine Linton erineb nüüd teie vanast sõbrast Catherine Earnshaw'st, nagu see noor daam siin erineb minust. Tema välimus on kõvasti muutunud, veel rohkem aga tema iseloom, ning see inimene, kes paratamatult on sunnitud olema ta elukaaslane, hoiab tulevikus oma armastust ülal mälestusega sellest, missugune ta oli kunagi, ja inimlikkusega ning kohusetundega!"
"See on täiesti võimalik," märkis Heathcliff end rahulikuks sundides, "täiesti võimalik, et su härral pole midagi muud kui inimlikkus ja kohusetunne, millelt abi otsida. Aga kas sa arvad, et ma jätan Catherine'i tema inimlikkuse ja kohusetunde meelevalda?" (lk 148)