Pealkiri

Proosa

Mis mõte on pealkirjal? Iga uus asi ja olend tuleb ära nimetada, talle nimi panna, ta tähistada. Sama lugu on pealkirjadega.
Ma ei arva kultuuriministri kombel, et eesti keel vajab kaitset, pigem vajab ta kasutamist ja arendamist. Nende lavastuste puhul ei ole ühtegi põhjust, miks peab pealkiri olema ingliskeelne. Mõte on ju neil sees. Neid saab väga lihtsalt tõlkida. Ja üleüldse, miks neid peaks tõlkima? Miks need pealkirjad turgatasid teatrikunstnikele pähe ingliskeelsena?
Ingliskeelse pealkirja taga võib olla viitsimatus, hoolimatus, oskamatus või eestlast lummav võõrkeele kõla – aga ei pruugi olla. Põhjus võib olla ka protsessi suhtluskeeles, rahastuses, kultuuriruumis, kus töötatakse, või ka soovis esineda Eestis elavatele, kuid teist keelt kõnelevatele vaatajatele.
- Kaja Kann, "Mõned mõtted lihtsalt tulevad pähe võõrkeelsena", Sirp, 24.04.2020

Caroline klõbistas erutatult portselani ja lauahõbedaga. Ta polnud harjunud võõraksjäänud onudele teed valama.

"Loodan, et teil on siin lõbus," ütles onu Charles teetassi vastu võttes. "Ja vabandage mind, kui ma ei söö alati koos teiega. Mul on üks töö käsil... see tähendab, kirjutan üht raamatut," seletas ta.

"Kui lõbus!" ütlesid kõik peale Caroline'i, kes parajasti oli teemasina juures oma kätt kõrvetanud; ja Charles küsis:

"Millest?"

"Nõidusest... või õigemini ühest nõidusharust," vastas onu. "Mõtlesin sellele pealkirjaks panna "Lühike ülevaade sugestiooni psühholoogilisest ja füsioloogilisest osast nõndanimetatud nõiduses"."

"Kõlab huvitavalt; vähemalt ma arvan, et see oleks huvitav, kui ma sellest midagi teaksin," ütles Caroline, katsudes ühtlasi olla otsekohene ja viisakas.

"Väga pikk," lausus Charles. "Kuidas see kõik raamatukaanele mahub?"

"Jah, "nõndanimetatud" jäta ära," pakkus Charlotte. "Muidu paistab, nagu ei usuks sa nõidust."

"Inimesed ei loeks mu raamatuid, kui nad arvaksid, et ma usun nõidust," vastas onu Charles. "Nad peaksid mind hulluks, teate."

"Aga mispärast?" küsis Charlotte. "Meie ei ole hullud ja usume nõidusesse. Kas sa tunned mõnda nõidust, onu? Tahaksime kangesti nõiduda. See on meie eluunistus, tõepoolest." (lk 14-15)

Edith Nesbit, "Imeline aed", tlk Anna Mägi, 2001

Nähtamatuks muutmise mõju võib olla kahjulik ka teistpidi: peitu jääb see, kellele peaks olema kriitiliselt suunatud tähelepanu teravik. Naistevastase vägivalla juhtumite meediakajastuses on kujunenud peaaegu normiks, et jutt keskendub ohvrile, mitte vägivalla toimepanijale. Näiteks ei ütle Postimehe pealkiri "Jõulude ajal said lähedase rusikat tunda nii elukaaslased kui ka emad" mitte midagi vägivallatsejate kohta ja edastab niimoodi vaikimisi sõnumit, justkui ohvriga juhtunu oleks paratamatu ega sõltuks selle toime pannud isiku otsusest. Samuti jääb varju tõsiasi, et enamik lähisuhtevägivallast on meeste vägivald naiste vastu.
- Aet Kuusik, "Kuidas teha sõnadega kahju", Müürileht, 7. märts 2023

Luule

Naat õitseb. Aga mina ei tea seda.
Ma pean seda raudrohuks.
Maakodu heinamaal ja Karlova aias naat õitseb.
Minu raamatu toimetaja Tallinnast imestab.
Tema ja ta töökaaslaste teada naat ei õitsegi.
Ema pakub mu luuleraamatule pealkirjaks "Naat õitseb".
Mulle seostub raudrohi põlvepikkusena nähtud
Pelguranna raudteeületuskohaga
ja ma panen oma raamatule pealkirjaks
"Raudrohu maa".

Lauri Pilter, "*Naat õitseb...", rmt: "Laikmaa välu", 2021, lk 9