Mine sisu juurde

Paratamatus

Allikas: Vikitsitaadid
Paratamatuse tagajärjed

Proosa

[muuda]
  • Nõnda, isegi kui juhtuks see, mis kunagi ei juhtu, ei oleks jumalikule ettenägemisele ometi midagi lisatud, sest et ta voldib kokku nii selle, mis juhtub, kui ka selle, mida ei juhtu, kuid saab juhtuda. Niisiis, nii nagu mateerias on võimalikkusena palju asju, mis mitte kunagi ei juhtu, nõnda on vastupidi mis tahes asjad, mida ei juhtu, kuid saab juhtuda – kui nad on Jumala ettenägemises – mitte võimalikkuses, vaid tegelikkuses. Ja sellest ei järeldu, et nad oleksid tegelikkuses. Järelikult, nii nagu me ütleme, et inimloomus voldib kokku ja hõlmab palju inimesi, sest mitte ainult inimesi, kes on olnud, on ja saavad olema, vaid neid, kes saavad olla, kuigi kunagi ei ole, ja nõnda hõlmab ta muutuvaid muutumatult, nii nagu lõpmatu ühtsus iga arvu, nõnda voldib Jumala lõpmatu ettenägemine kokku nii selle, mis juhtub, kui ka selle, mida ei juhtu, kuid saab juhtuda, ja vastupidiseid asju, nii nagu sugu voldib kokku kontraarsed erisused. Ja seda, mida ta teab, ei tea ta aegade erinevusega, sest ta ei tea tulevasi asju kui tulevasi, ega mineviku asju kui mineviku asju, vaid igavesti ja muutuvat muutumatult.
Seetõttu on ta vältimatu ja muutumatu, ja miski ei saa teda ületada, ja seetõttu öeldakse, et kõigel, mis selle ettenägemisega on seotud, on paratamatus. Ja õigusega, sest Jumalas on kõik Jumal, kes on absoluutne paratamatus. Ja nii on ilmne, et see, mida kunagi ei juhtu, on Jumala ettenägemises niimoodi, et on ennustatud, olgugi et pole ette nähtud, et see juhtuks. Ja Jumal nägi paratamatult ette seda, mida Ta ette nägi, sest Tema ettenägemine on paratamatu ja muutumatu, kuigi ta oleks võinud ette näha ka sellele vastupidist, mida ta ette nägi.


  • Ja siin ei pea ka ütlema, et kuigi pärast seda, kui ma postuleerisin (posui), et Jumalal on kõik täiused, pidin ma paratamatult pidama teda eksisteerivaks, sest et eksisteerimine on üks täiustest, ei olnud eelnev postuleerimine paratamatu, nii nagu mul ei ole paratamatu arvata, et igale nelinurksele kujundile saab konstrueerida siseringjoone, sest eeldusel, et ma nõnda arvan, oleks mul paratamatu tunnistada, et rombisse saab konstrueerida siseringjoone, mis on ometi ilmselt väär. Sest kuigi pole paratamatu, et ma millalgi satun sellesse mõtlemisse Jumalast, on ometi iga kord, kui ma tahaks mõelda esimesest ja ülimast olendist ning otsekui võtta tema idee välja oma vaimu varamust, paratamatu, et ma omistan talle kõik täiused, isegi kui ma siis kõiki ei loetle ega pööra igale üksikule tähelepanu; see paratamatus on piisav, et hiljem, kui ma märkan, et eksisteerimine on täius, õigesti järeldada, et esimene ja ülim olend eksisteerib; samuti nagu ei ole paratamatu, et ma millalgi kujutleksin mingit kolmnurka, kuid iga kord, kui ma tahan vaadelda sirgjoonelist kujundit, millel on ainult kolm nurka, on paratamatu, et ma omistan talle selle, millest õigesti järeldatakse, et selle [kolmnurga] kolm nurka ei ole suuremad kahest täisnurgast, isegi kui ma siis sellele tähelepanu ei pööra. Aga kui ma uurin, millistele kujundile saab konstrueerida siseringjoone, siis ei ole mul mitte kuidagi paratamatu arvata, et kõik nelinurgad on nende seast; vastupidi, ma ei saa seda ette kujutadagi, seni kuni ma ei taha möönda mitte midagi peale selle, millest ma selgelt ja aredalt aru saan. Ja seetõttu on suur vahe niisugustel vääradel eeldustel (positiones) ja mulle kaasa sündinud ideedel, millest esimene ja peamine (praecipua) on Jumala idee. Sest ma saan mitmel moel aru, et see idee ei ole mingi väljamõeldis, mis sõltub ainult minu mõtlemisest, vaid tõelise ja muutumatu loomuse pilt: esiteks sellepärast, et ma ei saa välja mõelda ühtki teist asja – peale Jumala –, mille olemusse kuuluks eksisteerimine; edasi sellepärast, et ma ei saa käsitada (intelligere) kahte või enamat niisugust Jumalat, ning eeldusel, et üks juba eksisteerib, näen ma selgesti, et on paratamatu, et ta on eksisteerinud igavesest ajast ja jääb igavesti; ja lõpuks sellepärast, et ma tajun Jumalas palju muud, millest ma ei saa mitte midagi ära võtta ega muuta.


  • 29. Aga paratamatute ja igaveste tõdede teadmine eristabki meid lihtsalt loomadest ning annab meile mõistuse ja teadused, tõstes meid iseeneste ja Jumala teadmiseni; ja seda nimetataksegi meis mõistuslikuks hingeks ehk vaimuks (esprit).
  • 30. Just paratamatute tõdede ning neist saadud abstraktsioonide (abstractions) teadmine (connaissance) on meid tõstnud refleksiooniaktideni (actes réflexifs), mis panevad meid mõtlema sellele, mida nimetatakse "mina", ning täheldama (considérer), et üks või teine asi on meis, ja mõeldes enestele me mõtlemegi olevale, substantsile, lihtsale või liitsele, mittemateriaalsele ja Jumalale endale, mõistes (concevant), et see, mis meis on piiratud, on Temas piiramatu. Ja need refleksiooniaktid annavadki meile peamised arutlusained (objets principaux de nos raisonnements).


  • Loodus sammub peatumata läbi oma võimalike määratluste rea, ja nende määratluste vaheldumine pole mitte juhuslik, vaid rangelt seaduspärane. Mis looduses olemas on, see on paratamatult selline, nagu ta on, ja on ilmvõimatu, et ta oleks teistsugune. Ma sisenen nähtuste suletud ahelasse, kus igat lüli määrab talle eelnenu ja tema määrab talle järgnevat; kindlas seoses, sest igast antud hetkest võiksin ma pelga mõtlemise teel leida kõik võimalikud universumi seisundid, ülespoole praegust hetke seletades, allapoole temast tuletades; kui ma ülespoole minnes otsiksin kätte põhjused, ainuüksi mille läbi ta võis selliseks saada, allapoole minnes tagajärjed, mis peavad tal paratamatult olema. Igast osast leian ma terviku, kuna iga osa on vaid terviku läbi see, mis ta on; seeläbi on seda aga paratamatult.


  • Sirget paratamatuselõime on võimatu lõppsuunast kõrvale kallutada, iga liikumine edasi-tagasi ainult katsub seda teha; vaba tahe võib oma süstikut volipärast paika pandud nööride vahel liigutada; ja kuigi juhuse tegevusvabadus on paratamatuse sirgjoonte vahel piiratud, kuigi ta külgsuunalist liikumist juhib vaba tahe, kuigi need mõlemad teda käsutavad, valitseb vahetevahel ka juhus ja tema anda jääb viimane otsustav hoop.


  • On palju asju ka riigielus, mida lihtsalt tuleb teha. Pole parata, tuleb teha. Ei saa jätta võitlust kurjusega me ühiskonnas, näiteks perevägivallaga. Ei tohi edasi lükata vaimselt või füüsiliselt kannatanute uuesti jalule aitamist. Ei saa edasi lükata rohepööret, sest muidu on tulevikus hädas meie lapsed. Ei saa loobuda tööst ühtse Eesti kooli nimel, kuigi tänases päevas võib otsustamine ebamugav olla. Ei saa leppida, et pealinna ja muu Eesti arenguvahe käriseb järjest suuremaks.
Neis asjus ei tee jutuga midagi ära. Otsustada on vaja. Isegi kui kaasneb ajutine mõistmatus ja populaarsusnäitajad saavad pihta. Küll valija mõistab, kui ka mitte kohe.



  • Ma pole kunagi kirjandi eest viit saanud või nii. Ühe korra sain küll nelja, aga siis oli mu sünnipäev ja meie õpetaja armastas sünnipäevade puhul veidi paremaid hindeid panna. Ta arvas siis alati, et on jõle lahe kuju. Õpetajad on juba kord sellised. Sinna ei anna absoluutselt mitte midagi parata. Nad arvavad, et kõik õpilased on lausa hullud heade hinnete järele. Nad tõepoolest arvavad. Huumor igatahes. Mõned muidugi on ka. Aga kindlasti mitte kõik. (lk 6)
  • Karl muigas. "Gerri siis ei õppinud kogu sellest loost midagi?"
"Niipalju kui mina tean, on temast saanud narkomaan. Täiesti tõsiselt. Ma lugesin mõni aeg tagasi ajalehest, et ta tabati poevarguselt. Rumal poiss. Aga ma tean, et tal endal on pohhui. Noortel on üldse tänapäeval kõigest pohhui. Või mis?"
"Jah, siin tuleb ikka lõpuks välja see tõsiasi, et noored on hukka läinud," naeris Karl laginal.
Mina ei naernud. Kuigi ma olin temaga nõus. Ma ei naernud, sest see kõik ei meeldinud mulle. Samas ma teadsin ka, et sinna ei saanud mitte midagi parata. Mitte keegi ei saanud midagi teha. Sest kui üks inimene võtaks maailma parandamise käsile, ei tuleks sellele tööle iial lõppu. (lk 164)
  • Minu lugu ei lõppe mitte mingisuguse ootamatu puändiga. Kõik läks täpselt nii, nagu see pidi minema. Vaatamata sellele, et ma kogu aeg püüdsin midagi vastupidist uskuda ja loota. Tegelikult ei loe ühe inimese pingutused mitte midagi. Tegelikult ei lähe asjad tavaliselt nii, nagu mina soovin.
See on suhteliselt kummaline, kui aus olla. See, et kõik inimesed ei tahagi ühtesid ja samasid asju. Kõik inimesed ei tahagi seda, mis on hea ja mis on õige. Nende arust on hea ja õige hoopis midagi muud. Ma ei saa sellest aru. Arvatavasti ei hakka ma sellest kunagi aru saama. (lk 167)


  • Ei, tulevaste maailmade, hauataguse elu ja puhastusotstarbeliste sihtkohtade maailm lihtsalt ei mahtunud Vimesile pähe. Tahad sa seda või mitte, sa sünnid, teed, mis suudad, seejärel aga, jällegi tahad sa seda või mitte, sa sured. See on ainsana kindel, järelikult on võmmil kõige arukam lihtsalt oma tööd teha. (lk 176)


  • [Klassikalise muusiku eluvalik] on radikaalne, aga samas ta on jälle paratamatu, neid otsuseid ei tee inimene ise.
Aga tore, kui niimoodi sobib, ja mina olen õnnelik. Olen nii palju teha saanud. Aga kujutaks ette, et radikaalne võib olla selline juhtum, kui vanemad soovivad väga ja laps on kuulekas. Sellega ei pruugi hästi minna.
  • Kalle Randalu, intervjuu: Janar Ala, "Kalle Randalu: tühjale kohale karjääri ei ehita", Postimees, 11.11.2021, lk 18


  • Nähtamatuks muutmise mõju võib olla kahjulik ka teistpidi: peitu jääb see, kellele peaks olema kriitiliselt suunatud tähelepanu teravik. Naistevastase vägivalla juhtumite meediakajastuses on kujunenud peaaegu normiks, et jutt keskendub ohvrile, mitte vägivalla toimepanijale. Näiteks ei ütle Postimehe pealkiri "Jõulude ajal said lähedase rusikat tunda nii elukaaslased kui ka emad" mitte midagi vägivallatsejate kohta ja edastab niimoodi vaikimisi sõnumit, justkui ohvriga juhtunu oleks paratamatu ega sõltuks selle toime pannud isiku otsusest. Samuti jääb varju tõsiasi, et enamik lähisuhtevägivallast on meeste vägivald naiste vastu.

Luule

[muuda]

nüüd anna jumal jaksu joosta juhuste sajus
ja ära tunda paratamatus paljude hulgas
kes teevad jõuga ette tema näo
/---/
paratamatus siin on mu teine käsi
teise andsin sulle juba et sündisin
paratamatus anna mulle käsi

  • Paul-Eerik Rummo, "* nüüd anna jumal jaksu joosta juhuste sajus" kogust "Saatja aadress"


Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel