Maailmaparandamine

Proosa

Käes oli õhtune tund, mil nad endistel aegadel, punaste mängukaartide taga istudes, hakkasid mõnikord Loojat kritiseerima. Nad arvustasid Jumala kätetööd ja lugesid üles, mismoodi nemad maailma paremaks teeksid. Ja Püha Issand Jumala John Henry hääl läks õnnelikuks, kõrgeks ja kummaliseks, ning tema maailmas olid läbisegi maiused ja ebardid, ja globaalsetes mastaapides ta ei mõtelnud: oli pikk käsi, mis ilmuks äkki ja ulatuks neilt Californiasse, šokolaadimuld ja limonaadivihmad, tuhande miili taha nägev kolmas silm, uksehingedega saba, mille saaks nagu toe alla lasta ja peale istuda, kui tahad puhata, kompvekklilled.

Püha Issand Jumala Berenice Sadie maailm aga oli teistsugune ja see maailm oli ümmargune, õiglane ja mõistlik. Esiteks ei oleks maailmas eraldi mustanahalisi inimesi, vaid kogu inimsugu oleks helepruuni värvi, siniste silmade ja mustade juustega. Ei oleks mustanahalisi inimesi ega valgeid inimesi, kelle pärast mustanahalised inimesed end elu otsa odavatena ja hatedatena tunnevad. Ei mingeid mustanahalisi inimesi, vaid inimesesoost mehed, naised ja lapsed nagu üks armastav pere siin maa peal. Ja kui Berenice sellest esimesest põhimõttest rääkis, oli tema hääl sügav jõuline laul, huljus ja laulis imeilusaid tumedaid noote, jättes ruumi nurkadesse kaja, mis enne hulk aega väreles, kui vaikis.

Ei mingit sõda, ütles Berenice. Ei mingeid Euroopa puude otsas rippuvaid kangestunud laipu ega kusagil mingeid mõrvatud juute. Ei mingit sõda ega sõjaväemundris kodust lahkuvaid poisikesi ega mingeid julmi metsikuid sakslasi ja jaapanlasi. Ei mingit sõda maailmas, hoopis rahu kõigis maades, igal pool. Edasi: ei mingit nälga. Kõigepealt on ju tõeline Issand Jumal loonud prii õhu ja prii vihma ja prii mulla kõikidele. Peaks olema prii toit iga suu jaoks, priid söögikorrad ja kahenaelane sea seljatükk nädalas, ja siis töötaks iga terve inimene selle eest juurde, mis ta veel süüa või saada tahab. Ei mingeid tapetud juute ega mingeid solvatud mustanahalisi. Ei mingit sõda ega mingit nälga maailmas. Ja viimane asi: Ludie Freeman oleks elus.

Berenice'i maailm oli ümmargune, ja toonane Frankie kuulas ikka seda jõulist sügavat laulvat häält ja ta oli Berenice'iga ühel meelel. Toonase Frankie maailm aga oli kõigist kolmest maailmast see parim. Ta oli Berenice'iga põhiliste seaduste osas ühel meelel, kuid ta lisas veel palju asju juurde: igale inimesele lennuk ja mootorratas, liikmekaartide ja -märkidega ülemaailmne klubi, ja parem gravitatsiooniseadus.

Carson McCullers, "Laulatuse lummas", tlk Malle Talvet, LR 3-5 1988, lk 75-76

Et parandada oma maailma, peab tundma võõraid maailmu nende parandamata kujul.
Maailmaparandamist on tarvis rohkem parandajatele kui maailmale.
- Arvo Valton, "Märklaud kilbiks", 1980, lk 38

Charlie meelest oli Oxford kohutavalt kolklik; ta tahtis laia ilma pääseda ja seda parandada, kas maailm seda siis tahtis või ei tahtnud. Charlie'l olid eesrindlikud poliitilised tõekspidamised. Ta oli Marxi lugenud, ehkki mitte palju, sest Charlie meelest kammitsesid paksud sisutihedad raamatud tema lennukat vaimu. Ta pidas tudengiühingus mõne marksistliku kõne ja äratas omasuguste vabade vaimude imetluse. Tema marksismi võis taandada veendumusele, et kõik on vale ja et olemasoleva korra hävitamine on õiglase ühiskonna ehitamise vältimatu eeltingimus; tulevikulootust kandsid töölised ja neile oli vaja vaid arusaajaid juhte nagu tema ise, kes olid läbi näinud kõrgema klassi silmakirjalikkuse, rumaluse ja verejanu, millega nad olid sünnist saati kokku puutunud.
- Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus", tlk Riina Jesmin, 1999, lk 246

Vene kultuur, mida ma kõige rohkem tunnen, on ju läbinisti didaktiline. Kõiki vene kirjanikke, ehk Tšehhov välja arvatud, iseloomustab tahe maailma parandada, mitte võtta teda sellisena nagu ta on. See maailmaparandamise tahe on ka mind jälitanud, kõige lähedasem kirjanik on mulle olnud Dostojevski. Viimasel ajal olen püüdnud sellest vabaneda. Olen hakanud lugu pidama Yeatsi ja Edgar Allan Poe loomingust, rohkem on hakanud huvitama kuidas? ja vähem mida?.
- Mai Murdmaa, intervjuu: Sven Karja, Vangis traditsiooni ja avangardi vahel – Mai Murdmaa, Eesti Ekspress, 3. aprill 2003

Karl muigas. "Gerri siis ei õppinud kogu sellest loost midagi?"

"Niipalju kui mina tean, on temast saanud narkomaan. Täiesti tõsiselt. Ma lugesin mõni aeg tagasi ajalehest, et ta tabati poevarguselt. Rumal poiss. Aga ma tean, et tal endal on ükskõik. Noortel on üldse tänapäeval kõigest ükskõik. Või mis?"

"Jah, siin tuleb ikka lõpuks välja see tõsiasi, et noored on hukka läinud," naeris Karl laginal.

Mina ei naernud. Kuigi ma olin temaga nõus. Ma ei naernud, sest see kõik ei meeldinud mulle. Samas ma teadsin ka, et sinna ei saanud mitte midagi parata. Mitte keegi ei saanud midagi teha. Sest kui üks inimene võtaks maailma parandamise käsile, ei tuleks sellele tööle iial lõppu.

Diana Leesalu, "2 grammi hämaruseni", 2005, lk 164

Luule

Ma ei usu, et Marlenel on õigus,
kui ta väidab, et Dior on parim bränd.
Ma arvan, Dior
jääb ikka tugevalt alla
Sothysele, lugesin Stiilist, et
Sothyst peetakse tänapäeval raudselt
parimaks, Dior on natsa nagu vanamuttide bränd.
Ma arvan, et ma kirjutan Marlenele
ja ütlen talle oma arvamuse, saad aru,
kui sa näed midagi siin maailmas, mis
ei vasta tõele või mida sina saad muuta,
tuleb reageerida. Tuleb reageerida kohe!

Elo Viiding, "Gerly, Sauelt", rmt: "Meie paremas maailmas", 2009, lk 9