Tööline

Proosa

1950. aastatel olid tööstustöölised igas arenenud riigis suurim ühiskonnarühm ning ametiühingutesse organiseerunud töölised masstootmises (mis tollal kõikjal valitses) olid saavutanud kõrgema keskklassi sissetuleku. Neil olid laiapõhjaline töökaitse, pensionid, pikad tasulised puhkused ja ulatuslik töötuskindlustus või "eluaegne töökoht". Ennekõike olid nad saavutanud poliitilise võimu... Kolmkümmend viis aastat hiljem, 1990. aastal, olid tööstustöölised ja nende ametiühingud taandumas. Nende hulk oli muutunud marginaalseks. Kui 1950. aastail moodustasid tööstustöölised, kes asju teevad või teisaldavad, Ameerika tööjõust kaks viiendikku, oli neid 1990. aastate alguseks vähem kui viiendik - see tähendab, mitte rohkem kui neid oli olnud 1900. aastal, mil nende särav tõus algas... 2000. või 2010. aastaks on tööstustöölisi igas arenenud vaba turumajandusega riigis mitte rohkem kui kaheksandik tööjõust. Ametiühingute võim kahaneb sama kiirelt.
- Peter Drucker, "The Age of Social Transformation." The Atlantic Monthly; Nov. 1994; Vol. 274, No. 5., lk 53-80.

"Kui oleksin tõepoolest tahtnud endalt elu võtta, siis oleksin juba surnud. Tahtsin ainult puhata. Ma ei suutnud sellist elu enam jätkata: taluda tehast ja kõike muud, Line'i puudumist, lootuse puudumist. Tõusta kell viis hommikul, kõndida, joosta mööda tänavat, et bussi peale jõuda, sõita nelikümmend minutit, jõuda neljandasse külasse, tehaseseinte vahele. Kibekähku tõmmata selga hall kittel, suure kella all tõugeldes end kirja panna, joosta oma masina juurde, see sisse lülitada, puurida võimalikult kiiresti auk, puurida, puurida alati ühesugune auk ühesugusesse detaili, kümme tuhat korda päevas kui võimalik, sellest kiirusest sõltub meie palk, meie elu."

Arst vastab:

"Selline on tööliste elu. Olge õnnelik, et teil üldse tööd on. Väga paljud inimesed on töötud." (lk 9)

Kellatehas on hiiglaslik hoone, mis kõrgub oru kohal. Kõik selle töötajad elavad samas külas, välja arvatud mõned üksikud, kes käivad linnast, nagu mina. Selliseid on vähe, buss on peaaegu tühi.

Tehases toodetakse detaile, toorikuid teiste tehaste jaoks. Keegi meist ei saaks kokku panna tervet kella.

Mina näiteks uuristan oma masinaga teatud detaili augu, ühesuguse augu ühesugusesse detaili, nii juba kümme aastat. See ongi kogu meie töö. Tuleb panna detail masinasse ja vajutada pedaalile.

Selle tööga teenime täpselt niipalju, et saame süüa, kuskil elada, ja eelkõige, et järgmisel hommikul jälle tööga pihta hakata. (lk 24-25)

Üks väike mehenäss, kes on samuti tööline, müüb kotikesi valge pulbriga, see on rahusti, mida valmistab meie jaoks külaapteeker. Ma ei tea, mis asi see on, mõnikord ma ostan seda. Seda manustades läheb päev kiiremini ja enesetunne on veidi vähem kurb. Pulber ei ole kallis, peaaegu kõik töölised ostavad seda, juhtkond on selle suhtes salliv ja külaapteeker rikastub.

Aeg-ajalt keegi plahvatab: mõni naine tõuseb püsti ja kisendab:

"Ma ei suuda enam."

Ta viiakse minema, töö käib edasi, meile öeldakse:

"Pole midagi hullu. Närvid ei pidanud vastu." (lk 25)

Õhtul vabrikust koju jõudes jääb just nii palju aega, et poes käia ja süüa; magama tuleb minna varakult, et suudaks hommikul tõusta. Mõnikord ma arutlen endamisi, kas ma elan selleks, et töötada, või võimaldab töö mul elada.

Ja milline on see elu?

Monotoonne töö.

Närune palk.

Üksindus. (lk 25)

Ágota Kristóf, "Eile", tlk Triinu Tamm, 2001

Tumeainet võiks võrrelda ühiskonna madalalt väärtustatud alamkihiga. Jäädes eliidi hulka kuuluvatele otsustajatele küll nähtamatuks, olid arvukad töölised, kes ehitasid püramiide ja maanteid ja panid kokku elektroonikat, oma tsivilisatsioonide arengus ülimalt tähtsad. Nagu teisedki märkamatuks jäävad populatsioonid meie keskel, oli tumeaine maailma jaoks väga tähtis.
- Lisa Randall, "Tumeaine ja dinosaurused: universumi uskumatud seosed", tlk Vahur Lokk, 2017, lk 21-22