Üks väike mehenäss, kes on samuti tööline, müüb kotikesi valge pulbriga, see on rahusti, mida valmistab meie jaoks külaapteeker. Ma ei tea, mis asi see on, mõnikord ma ostan seda. Seda manustades läheb päev kiiremini ja enesetunne on veidi vähem kurb. Pulber ei ole kallis, peaaegu kõik töölised ostavad seda, juhtkond on selle suhtes salliv ja külaapteeker rikastub.
Aeg-ajalt keegi plahvatab: mõni naine tõuseb püsti ja kisendab:
"Ma ei suuda enam."
Ta viiakse minema, töö käib edasi, meile öeldakse:
"Pole midagi hullu. Närvid ei pidanud vastu." (lk 25)
