Mis on lihas ja luus

"Mis on lihas ja luus" (What's Bred in the Bone) on Robertson Daviese 1985. aastal ilmunud romaan, teine osa Cornishi triloogiast. Sellele eelnes "Mässajad inglid" ning järgnes seni veel eesti keelde tõlkimata The Lyre of Orpheus. Eesti keeles ilmus romaan 1999.

Tsitaadid väljaandest: Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak, 1999.

[Simon Darcourt:] "Ma olen kohusetruu töötegija. Ma ei jahmerda tühja, ei oota, millal vaim peale tuleb, ei tee muid tobedusi. Istun lihtsalt kirjutuslaua taha, asun innuga tööle ja muudan oma hoolikad märkmed proosaks." (lk 9)
[Simon Darcourt:] "Õpetlased ja kunstnikud ei pane stipendiumi saades kõlblust mikski. Nad võtaksid raha vastu ka laste kupeldamisega tegelevalt lõbumajalt, nagu teie, kaks süütukest, peagi näete." (lk 12)
[Simon Darcourt ja Maria:] "Tõsiasi, et The Times kellegi surmast teatab, tähendab kanadalasele, et tegemist oli tõelise suurmehega. Maailmakuulsusega."

"Sinu jutt kõlab nii, nagu oleks Londoni Times'i nekroloogiveerg Taevariigi enese ringkiri, mille on koostanud arhiiviingel."

"Noh, see on päris hästi öeldud. New York Times'is oli palju pikem kirjatükk, aga see pole see. Inglastel on kummalisi andeid ja nekroloogi kirjutamine on üks neist. Lühike, stiilne, ei mingeid kive kellegi kapsaaeda, niivõrd, kuivõrd neil oli kive, mida pilduda." (lk 13)

"Kas panite tähele, et seal oli kirjas: ta käis koolis Kanadas, aga sai hariduse Oxfordis?" küsis Arthur. "Jumal neid inglasi küll!" (lk 15)
[Arthur:] "Simon, seda sa ei tee!"

"Võin teha, kui sa mind ähvardad."

"Ma ei kavatse sind ähvardada."

"Aga seda sa ju teed. Teie, rikkad, arvate, et teie võim on piiramatu. Kui otsustan selle raamatu oma kulu ja kirjadega välja anda, ei saa sa mind kuidagi takistada."

"Me võime sinu eest andmeid varjata."

"Võite küll, kui teil andmeid on, aga teil pole neid ja te teate seda."

"Võime su laimamise eest kohtusse kaevata."

"Ma hoidun elavate Cornishite laimamisest ja te teate, et kohus surnute laimamisest numbrit ei tee." (lk 17)

"Vahest oli see saatus," arvas Arthur. "See, mis inimestega juhtub, juhtub tihti vaid saatuse tuju tõttu.

"Seda ma ei usu," kostis Darcourt. "See, mida me nimetame saatuseks, on väljenduse leidnud siseilm. Me ise kutsume oma elu sündmused esile. Ma tean, et väide kõlab kohutavalt ja julmalt, kui arvestada, mida kõike inimestega juhtub, ja see ei anna ka ammendavat seletust. Ometi selgitab see üsna palju." (lk 18)

[Maria:] See suguselts on laitmatu, niivõrd, kuivõrd rahahangeldajad laitmatud on, aga pangandus on nagu religioon: mõnda üpris kahtlast asja tuleb lihtsalt pimesi uskuda, siis järgneb kõik muu imetabase loogikaga. (lk 19)
[Maria ja Simon Darcourt:] "Kui sul just ei õnnestu arhiiviingliga jutule saada."

"Mina seda arhiiviinglit vist ei usu. Me ise oleme oma arhiiviinglid."

"Siis olen mina sinust tõsimeelsem usklik. Mina usun arhiiviinglit. Ma tean tema nimegi."

"Päh, teil keskajaihalejatel on igale asjale nimi. Keegi on selle lihtsalt välja mõelnud."

"Miks ei võidud seda kellelegi ilmutada? Ära ole nii kitsarinnaline, Simon. Arhiiviingli nimi oli Radueriel ja ta polnud lihtsalt arvepidaja; ta oli luuleingel ja muusade isand. Tal oli koguni sau."

"Mille ümber küllap põimusid maod nagu Hermese heeroldikepil."

"Mitte seda sorti sau, vaid ülemametniku sau. Üks tema tähtsamaid alluvaid oli elulooingel ja tolle nimi oli Väike Zadkiel. Just see ingel segas vahele, kui Abraham asutas Iisakit ohverdama, niisiis on ta halastuse ingel, ehkki suur hulk elulookirjutajaid halastust ei tunne." (lk 20-21)

[Simon Darcourt:] Nüüdse aja valge laborikitliga preester ei anna sulle mitte kui midagi peale pidevalt muutuva sõnavara, ja kuna ta tavaliselt kreeka keelt õppinud pole, siis ei oska ta neid sõnu hääldada, ja sina pead teda pimesi uskuma, sest tema teab seda, mille taipamiseks sina oled liiga loll. See on kõige upsakam ja albim preesterkond, keda inimkond kogu oma kirjapandud ajaloo vältel on pidanud taluma, ja selle sümboli- ja metafoorivaegus ning abstraheerimisind juhivad inimkonna kängunud kujutlusvõime ahermaale. (k 21-22)
Rahata inglased olid juba mõnda aega end haljale oksale aidanud, abielludes mõne rikka ameerika neiuga, ja kõik teadsid, millised seesugustest abieludest olid kõige hiilgavamad. Polnud teadmata, et kahe miljoni naela suurused ja suuremadki varandused olid üle Atlandi purjetanud seesuguste abielude tulemusel, kui mõne ameeriklasest raudteekuninga või terasemagnaadi tütar naideti Inglise aadlikuga. See oli laia ilma silmis üpris aus tehing: tundus, nagu oleks Taevas ise aristokraatia ja suure varanduse paari pannud. (lk 38)
Terve kurva nädala vaagisid vanemad võimalusi. Nad võisid viia tütre mandrile, sünnituse ära oodata ja lapse heidikute varjupaika anda. Mõte ei meeldinud neile, ja kui nad olid Mary-Jacobine'iga kõnelnud, oli see neile veelgi vastumeelsem. Sellele rääkis häälekalt vastu kõik, mis oli nende südamele kallis: klooster, vaimulikust vend ja abtissist õde, tavaväärikus.

Muidugi jäi veel abielu. Nad hindasid abielu kõrgelt ja see oli ainus võimalik viis päästa kõlblust, nii nagu nemad sellest aru said. Kas võiks tütre mehele sokutada? (lk 44)

[Väike Zadkiel:] Marie-Louise'i õlgadel oli normanni tubli ja jonnakas pea, ent kirik oli vabastanud ta vähimastki vajadusest kasutada seda mõttetööks. Ta oli teinud kõik, mis oli tema võimuses, ja kaotajaks jäänud. Nende arvates seisid nad silmitsi kohutava õnnetusega. Neile ei teinud muret London, mis poleks hoolinud, kui ka oleks teada saanud. Neile tegi muret Blairlogie. Küll oleks Blairlogie neitsi McRory langemise üle juubeldanud! Mary-Jim oleks kogu elu seda rooska tunda saanud!" (lk 49)
Tädi soov oma arvamust mitte peale suruda mõjutas maja kuju, nii et selle põhjapoolsele küljele rajati uhke päikeserõdu, mida päike haruharva soojendas. (lk 52)
Kohalike elanike meelest olid väikesel kõhnal, väga tõmmul, alatasa muigaval, morni väljanägemisega ja häirivate seisukohtadega mehel vaat et üleloomulikud ravijavõimed. Ta "tõi tagasi" metsatöölisi, kes olid endale koletu kirvega jalga löönud ning keda ähvardas veremürgituse oht. Ta lappis kokku poolakaid, kes olid nugadega mingit hämarat auküsimust klaarinud. Ta ravis inimesi kahepoolsest kopsupõletikust terveks hautistega, aurudega ja pelga ravitsejavõimega. Ta keelitas naisi vähem lapsi tegema ja ähvardas mehi kohutavate surveabinõudega, kui nood ei kuuletu. Ta pani ummistunud sooled liikuma ja võidis pahaloomulisi hemorroide oopiumisalvidega. Ta nägi ainsa pilguga, kellel on ussid, ja oskas jälkide jookidega paelussi tolle urust välja ajada.

Kui ta ka päris ateist ei olnud, teati, et doktoril on usuasjus ähmased arusaamad, mida keegi välja uurida ei tihanud. Liikus kuulujutt, et tal on teoloogiast rohkem aimu kui isa Devlinil ja isa Beaudryl, kahe peale kokku. Ta luges raamatuid, mis olid keelatud kirjanduse nimekirjas, mõni neist saksakeelne. (lk 55)

Francis oli peaaegu kolm aastat vana ning vaatas sügavale hunnitu punase pojengi südamesse. Ta oli väga iseteadlik (ehkki ta polnud veel harjunud mõtlema endast kui Francisest) ja ka pojeng oli omal moel väga iseteadlik, ja mõlemad uurisid teist oma väga erinevast minakesksusest pühaliku eneseusaldusega. Poisike noogutas pojengile ja paistis, nagu noogutaks pojeng vastu. Poisike oli puhas, korralik ja kena. Pojeng oli kõlvatu, lodev, nagu pojengid olema peavad, ja oma ilu kõrgpunktis. Hetk oli tähendusrikas, sest see oli Francise esimene teadlik kokkupuude iluga - iluga, millest pidi saama tema elu õndsus, piin ja kibedus -, aga peale Francise enda ja võib-olla ka pojengi ei teadnud sellest keegi, ja kui olekski teadnud, poleks hoolinud. Igat tundi täidavad hetked, mis on kellelegi tähendust tulvil. (lk 69)
Just lasteaias pandi kindel alus Francis Cornishi eluaegsele inimvihkamisele. Inimkonna esindajad, kelle sekka ta oli sattunud, kiusasid ja mõnitasid teda, ei pühendanud teda oma saladustesse, võtsid teda ainult kõige arvukama kaasalööjaskonnaga mängudesse, ilkusid tema rõivaste kallal ja kirjutasid kord keemilise pliiatsiga tema madrusepluusi kraele MUNN (mille eest ta Bella-Maelt ränga peapesu sai). (lk 79-80)
Nõnda siis istus Francis söögilauas tädi kõrval ja õppis viisakalt küsima ühte ja teist ning hiljem ka väljendama mõningaid omaenda mõtteid meeldivas selges prantsuse keeles, mida tädi oli õppinud kloostrikooli päevil; poiss õppis aga ära ka rahvakeele (mida tädi kutsus võsa-prantsuse keeleks), mida vanavanemad pruukisid siis, kui neil oli salaasju arutada. (lk 82)
[Dr. J. A.] "Carlyle'i külakoolis käivad jõhkardid. Kas sa Queensberry reegleid tunned?"

Francis oli üht-teist neist reeglitest kuulnud oma isalt. Allapoole vööd ei tohi lüüa.

"Ei tunne või? Noh, Frank, poksiringis on Queensberry reeglid ju kenad küll, aga niipalju kui mina tean, pole ei Carlyle'i külakoolis ega terves Blairlogie's neist kuuldudki. Kas sa pole kunagi näinud, kuidas metsatöölised laupäeva õhtul kaklevad? Ei, vaevalt sa seda näinud oled. Prantslased oskavad jõhkralt kakelda. Kuula nüüd: sul on kaks rusikat, aga need ei löö sulavõistki läbi. Sul on aga kaks jalga ja head tugevad saapad. Niisiis on nõks selles, et lased tülinorijal ligi tulla, taganed ja virutad talle parema jala saapaga kõhukoopasse. Ära kubemesse löö; see tuleb hiljem. Aga viruta kõhukoopasse. Tõenäoliselt ta kukub, kui õigesti lööd." (lk 87)

Tädi ei tahtnud, et poiss ajaks liiga pikalt juttu Victoriaga, kes polnud lihtsalt protestant, vaid kõige vingemat sorti presbüterlane. Victoria teadis, mis Senaatori majas toimub, ja ta teadis, et see on väär. Preili McRory üritas vaest poissi katoliikluse rappa meelitada, ja ehkki Victoria, suur köögikunstnik, võttis rõõmuga vastu kopsaka palga - tubli kolmkümmend seitse dollarit kuus, kost peale selle! - , mida Senaator talle maksis, hoolitses ta ise oma hinge eest ja seisis Roomale vastu nii julgelt, nagu ta tüli tekitamata vastu seista sai. Ta teadis McRorydest piisavalt, et neid õnnetusse saata, ütles ta endale, aga hoidis keele hammaste taga. Ära mõista kohut, et sinu üle kohut ei mõistetaks. Muidugi pole see, kes kohut ei mõista, mingi kalvinist, ent kalvinist tunneb Jumala käske, nii et õigupoolest polegi tegu kohtumõistmisega. Asi on lihtsalt vahetegemises hea ja kurja vahel. (lk 89)
Francisel endalgi lubati veidi retušeerimistööd teha ja ta tahtis kõigest hingest ilustada portreid kõõrdsilmadega, muhkudega ja inetute kortsudega. Seda ei tohtinud teha, kord aga, kui vanaisa hetkeks välja läks, õnnestus Frankil isa Devlini üks esihammas teravamaks ihuda, ning see väljendas tema meelest isa Devlini olemust paremini kui kohendamata tõde. Kas vanaisa tehtut märkas, jäi Francisel teadmata. Vanaisa aga märkas tõepoolest, ent vimkamehevaim, millele ta kuigi tihti voli anda ei võinud, ja uhkus tütrepoja psühholoogilise pilguteravuse üle sundisid teda rahulikuks jääma, ja ta ilmutas õgvendatud pildi.

Isa Devlin ei taibanud iial, miks pilt selline oli, ja ehkki peeglissevahtimine ja keelega katsumine kinnitasid, et tema silmahammas pole nagu vampiiril, kuulus ta sellesse lihtsameelsete inimlaste seltsi, kelle arvates fotoaparaat ei või valetada, pealegi ei tahtnud ta Senaatorit arvustada. (lk 96-97)

Igaüks saab ju aru, et kui sõda on läbi, nõuavad kraamimine ja korraldamine ning kättemaks võidetutele just niisama palju aega ja ajude ragistamisi nagu vaenutegevus ise. (lk 99-199)
[Alexander Dagg:] "Kas tiad, mis ma sulle ütlen? Uhkus ajab su ema upakile. Mu mamma ütleb nii. Uhkus ajab upakile. Kui ta viimati siin käis, siis muudku jahmerdas ringi ja lõikas teiste ädade pialt kasu, just nagu oleks tema teistest parem. Mu mamma ütles: lõikab teiste ädade pialt kasu!" (lk 102)
See, kes elab Kanada väikelinna kõige uhkemas majas, elab Atreuse majas, mis sünnitab osal kogukonna liikmetest kõige süngemaid müütilisi ettekujutusi. Mõni ilmutab ka orjameelsust, aga seesuguseid on vähe; vohavad kiivus, kadedus, laim ja pilge. Kehvemates kotustes võib ette tulla kaklusi, salaaborte, laste "õpetamist" tulise triikrauaga, et neid sõna kuulama sundida, kõiki kujuteldavaid ihnsuse vorme, verepilastust ja igapäevast tavajulmust, see kõik on aga tühiasi, võrreldes sellega, mis paistab viltu olevat härrastemajas. (lk 102)
Zadok oli lõbus külaline, ehkki tema igapäevased uudised Francisele koosnesid aruandest, kelle matustel kutsib ta surnuvankrit hommikupoolikul (katoliiklased) ja pärast lõunat (protestandid). (lk 107)
Sel jõuluööl, kui tädi arvas, et laps sügavasti magab, seisis alasti Francis magamistoa seina ääres ja uuris käsipeegli abil oma selga, mis paistis toa teises otsas seisvast suurest peeglist. Tasapisi asendit muutes võttis ta pildil nähtud poosi ja vaatas seda, mis näha oli, kaua kurvalt, ent rahulolevalt. Ta sai sellega hakkama. Ta võis pildi sisse minna ja pildiks saada. Ta sai sellega hästi hakkama. (lk 110-111)
"Ma küsin, kas oli õige viia kolmcteistkümneaastane poisike matusebüroosse, mida pidas salaviinamüüja," ütles Väike Zadkiel.

"Mina ei küsi," kostis daimon Maimas. "Tädi oli teda üleliia nunnutanud. Tema ellu oli vaja meesterahvast, aga kus oli Puusõdur? Ookeani taga impeeriumi päästmas. Ja poisi ema hoolitses imehästi haavatud sõdurite eest, poja tarvis tal aga aega ei jätkunud. Vanaisa oli liiga murtud, et olla poisi elus midagi enamat kui veel üks hea inimene, ehkki ta võis väga lahke olla, kui tahtis." (lk 121)

[Zadok:] "Üks kaabakas ajas vastikut äri südametega. Ta oli ohvitser, seepärast ei loetud tema posti läbi - härrasmehed teiste härrasmeeste kirju ei loe, saad aru - ja ta kirjutas langenu koju: "Armas proua, palun võtke vastu minu kaastundeavaldused teie vapra poja surma puhul, kes langes kui mees ja pälvis kogu rügemendi lugupidamise. Tema surmaeelne soov oli, et tema süda saadetaks Inglismaale ja pandaks kirikusse, kus teda oli poisipõlves valmistatud meheks saama. Sellesinase hoolsalt säilitatud südame annan teile väga tagasihoidliku tasu eest üle siis, kui naasen Inglismaale. Teie jne." Jäle trikk, aga milline ema suutnuks vastu seista?

Olgu ta neetud, kus ta siis praegu ka pole." (lk 126)

Naissoost surnutega käitus Zadok härrasmehelikult. Kui ta nad laual alasti kooris, asetas ta käterätiku häbemepiirkonnale, nii et Francis ei näinud kunagi ihualasti naisterahvast, kui väga ta seda ka näha ei ihanud.

"Ametialane taktitunne," ütles Zadok. "Daame pole ilus vahtida. Nõnda siis katame sellesamuse alati käterätikuga, kulla kaim, sest ühelgi mehel, olgu või elukutselisel, pole asja uurida ühegi naisterahva sedasamust, kellega ta vaid puhtametialaselt tegelema peab." (lk 128)

[Zadok:] "Ühe looži mehed, Francis. Ma ei ütle, millise. Kas sa tead, mis on loož? See on kamp mehi, kes käivad koos omamoodi usukommete täitmiseks, mis aga päris usk ei ole; neil on altarid ja muu kila-kola ja nad panevad pentsikud rõivad selga ja ajavad isekeskis igasugu jama. Kõik käib suure saladuskatte all, aga kes tahab, saab ikka teada." (lk 129-130)
Francis oli näinud tädi raamatutes pilte nimega "Haudapanek". Milline väärikus, milline kaastunne peegeldus nende näol, kes tegelesid surnud Lunastaja põrmuga. Francis oli neid pilte näinud, polnud neid aga tunnetanud, adunud, tajunud enne, kui nägi Zadokit surnud rätsepaga tegelemas. Francis joonistas kõigest väest nagu inimene ja nagu kunstnik, ent aeg-ajalt ei suutnud ta nuuksatust tagasi hoida. See tund pidi talle eluajaks meelde jääma. (lk 130)
[Daimon Maimas:] Ta otsis Müstilist Abielu, meheliku ja naiseliku alge ühtsust iseendas, ilma milleta ta olnuks oma edasises elus tühi koht nii kunstnikuna kui ka kunstitundjana. Tühi koht ka mehena - olgu rikka mehena, vaese mehena, kerjusena või vargana, rääkimata mustlasest, rätsepast, sõdurist ja meremehest - , kes on määratud nägema pisut rohkem kui mõne tolli kaugusele omaenda ninaotsast. Nõnda algas Müstilise Abielu otsing, mis on üks suuri otsiretki,ja nagu ikka, kestis otsing kaua ja oli tähtsam kui otsitava leidmise võimalus." (lk 133)
[Zadok:] Igat poissi ma Devinney juurde [palsameerimiskotta] ei viiks, aga Francisele on see hariduse osa. Asi pole selles, nagu oleks ta uudishimulik; ta on vaatleja ning tähelepanija, ja seesugused pole päris tavalised inimesed. Francis on sügavate tundmustega, ja sügava hingeeluga inimesele tuleb anda ujumiseks midagi teetassist sügavamat. See siin on sügavamõtteline olukord. (lk 142)
"Aga, Victoria, see on jube. Ja see pole mingi vastus. Kui sina oled patune, miks sa siis pattu ei tee?"

"Ma olen liiga uhke, Frank. Jumal lõi mind patuseks ja sinna ei saa ma parata. Aga ma ei pea järele andma, isegi mitte Temale, ja ei anna ka. Mina ei lase Tal ennast kamandada. Ehkki Ta mulle lõpu teeb, kummardan mina Teda. Aga ma ei tunnista end võidetuks, olgu Ta mind või ära neednud."

Nõnda imbus Franki hinge piisakese leige anglikaanluse ja ohtra kirglikmagusa katoliikluse kõrval ranget ja paindumatut kalvinismi. See tema isiklikke muresid ei leevendanud. (lk 148)

[Daimon Maimas:] "Mina olen Francise daimon, mitte nende oma. Tema on oma võigast venda juba näinud. Niisugune vend on igaühel, ent enamik inimesi läheb läbi elu, teda iial ära tundmata või tema vastu vähimatki armastust või kaastunnet ilmutamata. Nad näevad võigast venda eemalt ja vihkavad teda. Francise võigas vend on aga kindlalt tema joonistusvihikutes tallel, ja enamgi. Vend on tal käe sees, tema kustniku tundlikkuses." (lk 158)
Põlisrikaste ülempreestrid kandsid sageli ka argipäeviti torukübarat, kui pidid rahaga mõne preesterliku rituaali sooritama. Nad võitlesid tulihingeliselt lühikeste kuubede vastu õhtustel vastuvõttudel ja valgete vestide vastu fraki all. Kui nad üldse armukesi pidasid, käisid nood riides nii maitsetult, et neid võis peaaegu abielunaisteks pidada. Põlisrikastele polnud üheksateistkümnes sajand veel päriselt lõppenud. (lk 162)
Igast ühiskonnast võib nii mõndagi teada saada, kui uurida laste käitumist ja omaksvõetud seisukohti, sest lapsed - ja mõnikord ka täiskasvanud - on oma vanemate varjud, ja see, mida nemad usuvad, peegeldab tihti seda, mida usuvad nende vanemad oma sisimas, ja see, mida nad teevad, näitab, mida nende vanemad teeksid, kui vaid ühiskond lubaks. (lk 165)
Rebaste süsteem kõlbas su isale ja seetõttu pidi see kõlbama ka sulle. Veidi orjamist ja alandusi pidi sinust mehe tegema. Selles veendumuses võis koguni tõetera sees olla. Igaüks peaks omandama pisut teenijakogemusi; on kasulik teada, milline paistab peaaegu piiramatu võim neile, kellele seda tunda antakse. (lk 166)
Iial ei tohi liialdada. See oli põlisrikaste ja põlisrikaste sabarakkude alaline manitsus. Need, kes uhkustasid klassikalise haridusega, võrdlesid seda kreeklaste põhimõttega: mõõdukus kõiges. Mõni, kes oli veidi Shakespeare'i nuusutanud, võis öelda: "Vaata et sa ei patustaks looduse siivsuse vastu." Looduse karjuvast siivutusest polnud neil aimugi. Francisel aga oli; ta oli seda aimamisi märganud kuristikus, mis avanes tema ees Carlyle'i külakoolis ning selles, mida ta oli elu nõudmistest ja neimast taibanud Devinney palsameerimiskoja surnute keskel. Omas südames teadis Francis, et elu on avaram, sügavam, kõrgem, kohutavam ja imelisem, kui põlisrikkad uneski aimata võivad. Koolipoiss ei tohiks sääraseid asju teada ja ta tunnistas neid vaevalt eneselegi. (lk 168)
Mõne aasta vältel oli käputäis kanada kunstnikke, keda hakati kutsuma seitsme rühmaks, üritanud kujutada kanada maastikku uut moodi, hakanud seda nägema värskelt, mitte nii, nagu see paistis pilgule, mida pimestas üheksateistkümnenda sajandi inglise maastikumaalijate ettekujutus loodusest. Nende töid mõnitati muidugi laia suuga ja neid peeti pööraselt moodsaks, ehkki eurooplasest või ameeriklasest kriitikule nad sellist muljet poleks jätnud. Lapsed korrutasid seda, mida ütlesid vanemad, ja Francist kiusati küsimustega, nagu: "Mis sa seitsme rühmast arvad? Mu ema ütleb, et meie rootslasest kokk tegi vabal päeval samasuguseid plätserdusi. Mu isa ütleb, et sihukest kunsti oskaks tema ka teha, kui tal aega oleks." (lk 172-173)
Sel ajal uskusid harijad, et aju võib treenida nagu lihast, kui rünnata ja võita kõike, mis alguses raske tundub. Algebra, geomeetria ja arvutused olid parimad vaimulihase arendajad; nendega tegelemine oli niisama hea kui kangi tõstmine; aga antiikkirjandus kõlbas ka - keskmisele koolipoisile oli see nii vastumeelne küll, et seda võis esmajärguliseks õppeaineks pidada. (lk 174)
Chegwidden valmistas õigupoolest pettumuse. Pärast kõike, mida ta oli kannatanud selle keeruka nime pärast, mis polnud ainult veider, vaid ka tülikas hääldada, oli Francis oodanud vähemasti toredat elamist ja, nagu nimi mõista andis, valget hoonet.

Aga ei: Chegwidden oli pruunikashallist kivist suur, madal, räämas väljanägemisega mõisahoone ebasõbraliku tiidakil paraaduksega, väikeste aknamulkudega ja kivikatusega, millel kasvas laiguti sammal. Vana oli see vaieldamatult; seesugust ebamugavust vähem kui nelja sajandiga ei saavuta. Maja lehkas, sest mitu korda lapitud Victoria-aegne torustik polnud iial nõuetele vastanud. (lk 192-193)

[Victoria Cameron:] Minu meelest tahtis Zadok mulle näidata, et kui mina teda ei võta, siis võtab Kurat, lootes ehk, et muudan tema päästmiseks meelt. Mind aga pole kasvatatud usus, et teisi inimesi on võimalik päästa. Kui inimene ise ennast ei päästa - see tähendab, niivõrd, kuivõrd keegi ennast päästa saab - , siis ei saa keegi teine seda tema eest ka teha. (lk 204-205)
"Doktor, öelge mulle ausalt, kas Grand mere sureb?"

"Oo jaa, ükskord ikka. Me kõik sureme. Aga millal, ei oska ma öelda. Vähki tal pole, kui sa selle pärast muret tunned. Ainult täiesti rikutud seedimine ja pesapallisuurused sapikivid. Tema ja Mary-Ben aga teevad näo, nagu oleks karistus eluaegse kõige rammusamate toitudega liialdamise eest meditsiini annaalides midagi ainulaadset. Jumal küll, see on neile otsekui usk, mida kummardada. "Kas on ilmapealgi sellist maohapet nähtud nagu minu oma." Veider, et Mary-Ben on söönud sedasama, täpipealt sedasama, mida tema vennanainegi, ja ta on ikka veel vormis; on see Mary-Ben vast väike visa õgard. Kas tead, et ta käib iga päev vana madame Thibodeau juures teed joomas? Kristlik halastus? Mine nüüd! Madame Thibodeau ostab kõik oma koogid ja tordid truudusetult Victoria Cameronilt, vaat mis! Siin on sulle naiselik loogika, Francis." (lk 215)

[Mary-Ben:] "Vana Billy, mäletad, jõi hirmsasti, ja Bella-Mae pühendus ihu ja hingega Päästearmeele, ja kas tead, mõnikord on neil jultumust just enne suurt missat otse kiriku ees mängida! Ja Zadok - noh, sa ju tead, et ma teda kunagi päriselt ei usaldanud; tal oli kutsides selline pilk, nagu mõtleks ta lubamatuid mõtteid. Kas tead, et kord tabasin ta isa Devlinit ahvimas? Jah, meie enda köögis! Tal oli laudlina üll, ta koogutas, käed kokku pandud, ja soigus: "Me lööme juute doominos!", nagu peaks missat. Ja Victoria Cameron naeris, käsi suu ees! Ma ei hooli, mida ütlevad su vanaisa ja doktor, Francis, aga see naine on õela südamega!" (lk 216-217)
[Väike Zadkiel:] "Ma pean aga silmas seda, kui armas on juhuse mõiste Maa inimestele. Nad on lühinägelikud. Võta neilt ära juhus, ja sa ründad nende armsat usku vabasse tahtesse. Neile ei anta aega näha, et juhusel võivad olla omad puudused, just nii, nagu on omad puudused ka vabal tahtel. Veider, eks ole, et neil on üsna hea meel, kui teadlased näitavad neile seaduspära ilmnemist muus Looduses, aga iseendas ei taha nad Looduse osa ära tunda. Paistab, nagu oleksid nad veendunud, et terves loodud maailmas, niipalju kui nemad seda tunnevad, on ainuüksi nemad Anima Mundi mõjust priid."
Oxfordi ülikooli muuseum polnud tollal eriti kütkestav ega hästi korraldatud muuseum. Ülikooli traditsiooni kohaselt oli muuseum selleks, et teenida tõsiseid tudengeid, ja seal ei tahetud kuuldagi litsakatest ameerika ideedest, kuidas avalikkust ligi tõmmata ja üldsuses huvi äratada. Kas polnud see lõppeks üks Vana Maailma vanimaid muuseume? (lk 233)
Kolledžikomitee polnud sugugi pettunud. Midagi oli tehtud, midagi, mida ükski eelmine komitee polnud mitme aasta vältel teinud. Tehtust võis kirjutada aruande. Mis piltidesse puutus, siis ega komitee õieti hoolinudki, kas need restaureeritakse või mitte. Oli ju tudengiühing lõppeks sirguvate poliitikute ja riigiteenistujate taimelava, ja just niimoodi töötavad poliitikud ja riigiteenistujad: nad küsivad asjatundjailt nõu ja söövad lõunat ning veenavad end rõõmsalt, et tegutsevad väga asjalikult. Asjalikkus aga ei luba kunstile palju raha kulutada. (lk 238)
[Saraceni:] Nii nagu paljud suured meistrid usaldasid kenakese osa oma piltidest abiliste või õpipoiste kätesse, kes maalisid drapeeringuid või taustu või koguni käsi nii hästi, et me ei oska öelda, kus algab ja kus lõpeb nende töö, nii võin mina - ma ei ütle, et kõik restaureerijad - praegu mängida surnud meistri abilist ja maalida veenvalt tema stiilis. Teate, et mõni seesugune abimees maalis meistriteoste koopiaid neile, kes neid tahtsid, arvet esitades aga meister seda ei maininud. Ja tänapäeval on väga raske eristada mõnda seesugust koopiat originaalist. Kes need maalis? Meister või abiline? Asjatundjad vaidlevad selle üle kogu aeg. (lk 239)
[Francis ja Saraceni:] "Aga kaasaja kunstnikud ei maali Jumalat ja Tema loodud maailma. Mõnikord ei saa ma aru, mida nad maalivad."

"Nad maalivad oma sisekaemust ja näevad sellega ränka vaeva, juhul kui nad on ausad, mida kõik kaugeltki ei ole. Nad toetuvad aga vaid iseendale, religiooni või müüti appi võtmata, ja mõistagi on see, mida enamik neist endas leiab, ilmutuseks vaid neile endale. Ja nood üksildased otsingud võivad ruttu võltsinguks manduda. Midagi pole nii lihtne võltsida kui sisekaemust, härra Cornish." (lk 240)

[Saraceni:] "Kaasaja kunstnikud aga, kohutavast maailmasõjast räsitud ja Sigmund Freudi neelanud, niivõrd, kuivõrd nad sellest aru saavad, ajavad iga hinna eest ausust taga. Nad on tüdinud sellest, mis nende meelest on Jumal, ja leiavad sisekaemuses midagi nii isiklikku, et inimeste enamikule paistab see kaosena. See pole aga pelgalt kaos. Need on lõuendile kantud toored hingekamakad. Mitte eriti ilusad ja mitte eriti mõistetavad, ent selle kaudu tuleb leida tee millegi mõistetava juurde, ehkki ma kahtlen, kas see ka ilus on." (lk 241)
Küll on inimesed nobedad kinnitama, et kellegi tulevik on kindlustatud, kuigi peavad silmas vaid seda, et tal on elamiseks piisavalt raha! (lk 245)
Charlie meelest oli Oxford kohutavalt kolklik; ta tahtis laia ilma pääseda ja seda parandada, kas maailm seda siis tahtis või ei tahtnud. Charlie'l olid eesrindlikud poliitilised tõekspidamised. Ta oli Marxi lugenud, ehkki mitte palju, sest Charlie meelest kammitsesid paksud sisutihedad raamatud tema lennukat vaimu. Ta pidas tudengiühingus mõne marksistliku kõne ja äratas omasuguste vabade vaimude imetluse. Tema marksismi võis taandada veendumusele, et kõik on vale ja et olemasoleva korra hävitamine on õiglase ühiskonna ehitamise vältimatu eeltingimus; tulevikulootust kandsid töölised ja neile oli vaja vaid arusaajaid juhte nagu tema ise, kes olid läbi näinud kõrgema klassi silmakirjalikkuse, rumaluse ja verejanu, millega nad olid sünnist saati kokku puutunud. (lk 246)
Charlie oli kanadalane nagu temagi, aga Charlie pärines põlisrikastest. Francis oli Colborne'i kolledžis küllalt põlisrikkaid näinud teadmaks, et silmakirjalikkus, rumalus ja verejanu on sellele klassile just nii omased, nagu Charlie väitis. Francisel oli tülikas võime, mitte silmatorkav, aga ehtne võime näha asju mõlemast küljest. (lk 247)
[Francis ja Saraceni:] "Kas tahate öelda, et minust võiks saada vanade maalide restauraator?" küsis Francis.

"Kindlasti võiks teist restauraator saada, kui te koos minuga töötaksite. Ma näen aga, et te ei suhtu sellesse kui meelitusse; sellega antakse mõista, et teie anne pole esmaklassiline. Noh, te küsisite minu arvamust, ja selle te peate saama. Teie anne on tähelepanuväärne, ent mitte esmaklassiline."

"Mis puudub?"

"Puudu jääb teatud olulist energiat. Ei ole piisavalt sügavust. Sel maal ja mujalgi on palju lugupeetud kunstnikke, kes ei suuda iial joonistada nii hästi nagu teie ja kellel pole kindlasti nii terast silma nagu teil, nende töödes on aga isikupära, isegi kui see harjumata silmale toores ja rumal paistab. Neil on sügavust. Kas olete katoliiklane?"

"Noh, osalt vist jah."

"Oleksin pidanud taipama. Te peate olema kas tõeline katoliiklane või üldse mitte katoliiklane. Poolkatoliiklastest, nagu teisteski poolikutest inimestest, ei saa kunstnikku." (lk 253)

Tema Kanada kodakondsus ja Kanada pass olid hindamatu vara, sest nende volikirjadega võis ta kahtlusi äratamata minna peaaegu igale poole. Kindlasti teab Francis, et Kanada pass on rahvusvahelise spionaaži maailmas kõrges hinnas? Ehtne pass, mis võis läbi teha kõik kontrollimised, oli taeva kingitus. (lk 265)
Ismay oli emaga jäme ja taktitu ning vaidles isaga põhimõtte pärast. Roderick Glasson vanem, tõsi küll, lausa kutsus vastu vaidlema; tema poliitilised vaated olid umbes samad mis onu Arthur Cornishil, see tähendab - tema toorimeelsus oli varasemate aegade ettevaatlik kaja, ja ehkki ta ei laskunud kunagi nii madalale, et öelda: ta ei tea, milleni see kõik välja viib, kasutas ta sõna "tänapäeval" tihti tooniga, millest ilmnes, et ta ei oota midagi sellelt segaseks läinud maailmalt, maailmalt, mis oli unustanud 1914. aastale eelnevad kuulsusrikkad päevad. (lk 266)
[Saraceni:] "Kui minu juurde tuled, pead õppima maalima vana värviga, ja see on mingis mõttes raskem, mingis mõttes kergem."

"Vana värviga? Kust seda saadakse?"

"Ma teen seda ise. Teen nii, nagu tegid meistrid. Tead ju, et tuubivärve neil osta ei olnud. Nad segasid ise värve, ja suurimat vaeva nõuab selle väljaselgitamine, mida nad kasutasid ja kuidas segasid. Kas tead, et Nicholas Hillyard kasutas nonde hunnitute Elizabethi-aegsete miniatuuride juures kõrvavaiku? Mis tähendab kõrvavaik, kui sa oled vaevarikkalt kogunud mitme kõrva saagi?" (lk 273)

[Saraceni:] "Müüdi ja kunsti maailmas on kõik emad pühad, sest nõnda tunneme sügaval oma südames. Ei, mitte südames: kaasaegne inimene omistab tundmused südamele. Renessansiajal oleks öeldud maksas. Õigupoolest kõhus. Emakultus, olgu tõeline või müütiline, tuleb kõhust. Kas sa pole kunagi mõelnud, miks nii paljudel seda sorti piltidel paistab maine isa Joosep säherdune tossike? Parimatele piltidele pole Joosepit üldse lastudki. See on meie kõikvõimsa usu üks mahasalatud nurgakive, Francis: armulugu Ema ja Poja vahel, ning evangeeliumide järgi pole ükski naine iial ema ülimust vääranud." (lk 275)
Francis ei tahtnud naiseks võtta ei Ismayd ega kedagi teist; ta avastas, et tegelikult tahab ta ainult armunud olla, mitte aga siduda ennast abieluga, millest talle kuigi isuäratavat muljet polnud jäänud. Abordisse suhtus ta katoliiklase jäägitu vastumeelsusega, millega kaasnes Victoria Cameroniga suhtlemisest võrsunud niisama jäägitu kalvinistlik vastumeelsus. (lk 278)
Ihaldatud Ismay asemele astus tema südames Tõotatud Ismay, rääkimata Vältimatust Ismayst, ja oli asju, mida naine ei tohtinud teada. Ismay oli hullem kui lobasuu; ta oli mõistaandja. Ta tundis rõõmu, kui sai ohtlike ettevõtmiste vastu uudishimu äratada ja oletusi esile kutsuda. (lk 283)
Onu Arthur Cornish jõi pruudi terviseks ja kirjeldas teda sõnadega, mis panid Ismay kohatult itsitama ja võtsid kõhu külmaks Francisel, kes haistis jutus vihjet oma rahale ning rahulolu tõsiasjast, et see perekonnast välja ei lähe. Francis vastas lühidalt ning puistas ebasiiralt alandlikke tänusõnu pruudi vanematele, kellele tema kõne see osa väga meeldis, ehkki nende arust võinuks jutt kõlada veenvamalt. Kõneldes pidi Francis üle rääkima külaliste sosinast, kes polnud teda näinud ja sisistasid: "Ameeriklane? Mulle ei öeldud, et ta on ameeriklane." "Mitte ameeriklane, vaid kanadalane." "Mis vahet seal on?" "Kanadalased on pirtsakamad, vaat mis." "Räägitakse, et ta on pururikas." "Vaat milles on asi." (lk 285-286)
Peaaegu kohe kerkis küsimus, mis lapsele nimeks panna. Francisele ei tulnud midagi pähe, aga Ismay oli ehk emalikum, kui ta tunnistada tahtis. Laps imes rinda, kui Ismay ettepaneku tegi.

"Paneme talle nimeks Charlotte."

"Olgu. Aga miks?"

"Isa järgi."

Francis vahtis juhmi näoga.

"Frank, ma olen katsunud sellest tükk aega juttu teha, kuid alati tundus, et aeg pole sobiv. Aga mis tõsi, see tõsi. Sa ju tead, et laps on Charlie oma?"

Francis vahtis ikka veel juhmi näoga. (lk 289)

"Ismay, see on liig mis liig."

"Ma ei arvanudki, et sa rõõmustad, ja ma tahtsin ausalt juba varem ütelda, aga sa näed ju, kuidas nende asjadega on. Ma tahtsin sinuga aus olla, ja nüüd ma siis rääkisin selle asja ära."

"Vaat mis sa siis olid! Aus? Ismay, mina küll ei taha juures olla, kui sa petma hakkad." (lk 290)

[Ruth Nibsmith:] "Muidugi tuleb hoolikalt arvesse võtta, kus just inimene sündinud on, ja tähtede puhul loeb see õige palju. Igal juhul aga võib astroloog, kellel on teada su sünnikuupäev, kellaaeg ja koht, koostada horoskoobi, mis võib vahel päris kasulikuks osutuda, mõnikord aga täiesti tulutu olla."

"Sinu jutt kõlab, nagu usuksid seda poolenisti ka ise, Ruth."

"Poolenisti jah: poolenisti mitte. Sellega on aga samamoodi nagu I Chingiga. Vaist peab olema niisama terav nagu mõistus, ja astroloogias on astroloogi vaist see, mis sihile viib." (lk 315)

[Ruth Nibsmith:] Näiteks ekstravertses teaduskeskses Ameerika Ühendriikides aetakse astroloogiaga väga tulusat äri. Jänkid pasundavad ikka vabast tahtest ja sellest, kuidas igaüks on oma saatuse sepp ja nõnda edasi, aga tegelikult on nad niisama ebausklikud, nagu olid roomlased. (lk 316)
[Francis ja Ruth Nibsmith:] "Ja Oxfordis käis üks bulgaarlasest tuttav mulle peale, et laseksin tal horoskoobi koostada, ja oli silmaga näha, et tema leidis tähtedest suurelt osalt seda, mida tahtis mind tegema panna, nimelt keelitas ta mind ühinema mingi poolnapaka kommunistliku nuhirühmaga, keda tema oma arust kamandas. Sa ütled kindlasti, et astroloogiaga pole sellel suurt pistmist."

"Ei, ehkki bulgaarlase võtted tulevad tuttavad ette. Palju horoskoope on koostatud just nii, ja koostatakse ilmselt praegugi. Aga kui tahad, teen sulle ise horoskoobi. Ehtsa, ei mingeid trikke. Kas pakub huvi?"

"Muidugi. Kes suudaks vastu panna millelegi, mis nõnda enesearmastust kõditab?"

"Surmtõsi. See on asja teine külg. Horoskoop tähendab, et keegi pöörab sulle tõsist tähelepanu, ja see on haruldasem, kui arvata võiks." (lk 317)

[Ruth Nibsmith ja Francis:] "Ja meil tuleb sellest patuse kire pesast otsekohe tõusta, sest ma pean riidesse panema, nagu ka sina, ja meil mõlemal oleks vaja pesta."

"Ka mina mõtlesin vanni minna. Me mõlemad lehkame, täiesti ausal kombel."

"Ei, vanni ei või minna. Teenijad saavad kohe haisu ninna, kui me õhtupoolikul vanni võtame. Baieri vannileksikonis tähendab õhtupoolikul võetud vann seksi. Ei, sa pead läbi ajama hoolika pesemisega ja õhtusöögieelse kuuma vee varudega." (lk 322)

[Ruth Nibsmith:] "Inimesed on nii rumalad, et salgavad muusika mõju maha, kui tegemist pole lausa tippsaavutustega; kui sel pole Salzburgi või Bayreuthi kõrget taset, siis ei saa see ka mõju avaldada. Mõnikord võib aga sentimentaalne lauluke avada uksed, millele Hugo Wolf klopib asjata. Küllap on piltidega sama lugu. Hea maitse ja tugev mõju ei käi alati käsikäes." (lk 326)
[Francis ja Ruth Nibsmith:] "Ruth, ma ei taha õel olla, aga see sinu jamps on tõepoolest liiga ähmane, liiga mütoloogiline. Ega sa seda ju tõsiselt võta?"

"Ma ütlesin sulle juba; see on vaistu kanaliseerimise viis ja nende asjade nägemise võimalus, millele teaduse laiu valgustatud teid mööda ligi ei pääse. Selgust sa ei saa, aga minu arust pole see küllaldane põhjus astroloogiat kõrvale heita." (lk 328)

[Francis ja Ruth Nibsmith:] "Ma pole ameeriklane, kurat võtku! Ma olen kanadalane. Teie, inglased, ei tee ka iial vahet!"

"Vabandust, vabandust, vabandust! Muidugi oled sa kanadalane. Kas tead, mida see tähendab? Hingelist segadust. Mitmel põhjusel, kaasa arvatud planeetide teatud mõjud, on Kanada introvertne maa, mis pingutab kõigest väest, et käituda nagu ekstravert. Ärka üles! Ole see, kes sa oled, mitte kellegi teise kehv koopia!" (lk 330)

[Vürst Max:] Tulin Oberammergau kaudu, sest arvasin, et seal, kui üldse kuskil, tähistatakse Meie Issanda sündi tänumeelega. Peavad nad ju igal aastal müüma ja eksportima mitusada tuhat ruutjalga sõimestseene ja krutsifikse ja pühapilte, ja isegi nemad ei tohi päriselt unustada, milleks. Šveitsis on jõulud praegu täies hoos. Pariis on en fête, hakka või uskuma, nagu oleks Kristus prantslane olnud. Ja Londonis tunnevad muidu päris mõistlikud inimesed mõnu Dickensi laadis sentimentaalsusest ning teevad Fortnumi tühjaks pirukatest ja pudingist ja paukkompvekkidest ning kõikidest teistest rahvusliku orgia toodetest." (lk 330-331)
[Vürst Max Francisele:] "Küllap olete tõeline Dickensi-aegne protestant, mis?"

"Mind kasvatati katoliiklikus vaimus, Max."

"Sa ei näe sugugi sedamoodi välja."

"Kuidas siis katoliiklane välja nägema peab?" küsis krahvinna rahulolematult.

"Oo, katoliiklasel on kõigiti sobilik väljanägemine, nõbu, silmis taevaste tuluke, mida luterlaste seas iial ei kohta." (lk 331)

Kui kingituste jagamine mööda sai, istuti õhtust sööma, eine kestis kauem kui tavaliselt ning seejuures pakuti ulukiliha, hanepraadi ja täidetud karpkala, mida oli meeldivam vaadata kui süüa. Ja kui juust oli söödud, teatas krahvinna, et Francise meeleheaks lõpetavad nad traditsioonilise inglise roaga, mille nimi Šveitsi itaallasest koka sõnutsi oli Suppe Inglese. See oli hulljulge katse valmistada heresega vormirooga, pisut liiga vesine, aga tehtud parimate kavatsustega. (lk 332-333)
[Vürst Max ja Saraceni] "Ei kuulu kokku! Aga see on ju kollektsiooni pärl! Miks see teistega kokku ei kuulu?"

"Sest see ei ole üleskõpitsetud ehtne pilt. See on tervenisti lihtlabane võltsing, millega sai maha meie noor sõber Corniche. Ma õpetasin talle seda sorti maalitehnikat ja lasksin tal harjutamise mõttes luua midagi täiesti omaalgatuslikku, et näha, kui hästi ta on oskused omandanud."

"Aga see on oivaline!"

"Jah. Oivaline võltsing."

"Noh, aga kas keegi saab sellest aru?"

"Eriuuringuteta mitte. Tahvel on vana ja täiesti ehtne ja seda kattev nahk on niisama vana. Värvid on õiged, tehtud nagu vaja. Tehnika on laitmatu, välja arvatud tõsiasi, et see on täiesti tundmatu kunstniku kohta liiga hea. Ja see nutikas võllaroog Corniche on hoolt kandnud, et isegi craquelure veidi ehtsat tolmu sisaldaks. Ma ei usu, et ka ühel uurijal tuhandest selle suhtes kahtlusi tekiks." (lk 335)

[Väike Zadkiel ja daimon Maimas:] "Vürst Max eeldab, et Francisele pakub rõõmu osaleda kunstipettuses - kui nimetada asja kõige leebema nimega - , sest tema peab seda aristokraatseks lõbuks, ja Francisele on suur au naljameeste hulgas olla. Krahvinna mõtleb omas südames, et Francise-taolisel kodanlasel veab, kui ta aristokraatlikku saladusse kaasa tõmmatakse ja tal selle toetamiseks elu ja hinge eest tööd vuhkida lubatakse. Ja Saraceni suhtub algajasse meistri sõbraliku põlgusega. Kui see plaan aga kunagi avalikuks tuleb, kannatab kõige rohkem Francis, sest tema on ainuke, kes tegelikult pildi võltsis."

"Ei, vennas, ta ei võltsinud midagi. Ta maalis väga isikupärases stiilis originaalpildi, ja kui asjatundja selle valesti dateerib, siis seda lollim too on." (lk 340)

[Saraceni:] "Aga ma jagan hea meelega kiitust," ütles ta, "miks ei taha sa seda nõuda nagu tõeline kunstnik, selle asemel et kõhelda ja tagasihoidlikku mängida nagu mõni igerik vanapiiga, kes on oma aiast mõne akvarelli plätserdanud?"

"Ma ei taha oma väikest pilti üle hinnata."

"Oh, saan aru; sa ei taha langeda kõrkuse pattu? Noh, ära siis kõrkuse eest tagasi kohkudes silmakirjalikkuse kuristikku lange. Sul on olnud närune elu, Corniche, kuna sind kasvatati pooleldi katoliiklikus, pooleldi protestantlikus vaimus näruses kolkas, kus mõlema usutunnistuse kahekeelsus oli kõige hullem." (lk 345-346)

[Saraceni:] Katoliiklus on sünnitanud palju suurt kunsti, protestantlus mitte kui midagi - ei ainustki maali. Katoliiklus aga on kunsti soosinud kristlusest hoolimata. Kristuse riigis, kui see kunagi tulebki, ei ole kunstil kohta; Kristus ei ilmutanud selle vastu vähimatki huvi. Tema kirik on palju inspiratsiooni andnud, aga see ei tulenenud Õpetajast. Kes oli siis inspireerija? Oletatavasti palju laimatud Saatan. Tema on see, kes mõistab ja juhib inimese lihalikku ja vaimset "mina", ja kunst on lihalik ning vaimne."

"Kas te töötate siis Saatana tiiva all?"

"Pean töötama, kui ma üldse tööd teha tahan. Kristusel poleks minusugusele mehele hetkegi pühendada. Kas oled evangeeliume lugedes tähele pannud, millise otsusekindlusega hoiab Ta eemale kõigist, kellel võiks vähegi ajusid olla? Heasüdamlikud tobukesed ja naised, kes polnud palju paremad orjadest - need olid Tema järgijad. Pole siis ime, et katoliiklus pidi võtma otsustava hoiaku kaasamaks vaimuinimesi ja kunstnikke; protestantlus on üritanud protsessi tagasi pöörata." (lk 346)

[Saraceni ja Francis:] "Mulle meeldiks nõupidamine, kuhu Kristus tooks kõik oma pühakud ja Saatan kõik oma õpetlased ja kunstnikud, et asjad selgeks rääkida."

"Kes otsustaks tulemuse üle?"

"See on juba kõvem pähkel. Kindlasti ei saa see olla Jumal kui mõlema juhtkuju isa." (lk 346)

Seda sõnades väljendamata arvas Saraceni Francise oma lähemate sõprade hulka, ja töö ajal jahvatas ta vahetpidamata sellest, mida tema pidas kunstifilosoofiaks. Tema filosoofiat moonutas filosoofidele nii saatuslik tõbi - isiklik kogemus. (lk 346-347)
[Düstersteini krahvinna ja Francis:] "Kui minu suguvõsa esile tõusis, oli aristokraat inimene, kes saavutas võimu ja rikkuse tänu võimekusele, ja see tähendas uljust ning riski, mitte ettevaatlikku laveerimist reeglite rägas, mille on omaenda hüvanguks loonud inimesed, kellel pole ei uljust ega võimeid. Kas tead minu perekonna lipukirja? Oled seda üsna tihti näinud."

"Du sollst sterben ehe ich sterbe," ütles Francis.

"Jah, ja mida see tähendab? See pole mõni üheksateistkümnenda sajandi kodanlik lipukiri, kaupmehe jahune arusaam hiilgusest. See tähendab: "Sa pead hukkuma, et mina ei hukkuks." Ja mina ei kavatse hukkuda. Just sellepärast teen ma seda, mida teen." (lk 348)

[Saraceni:] "Itaallasena suhtun ma skeptiliselt plaanidesse, mis peavad tagama riigi püsimise tuhat aastat; Itaalia on palju kauem vastu pidanud peamiselt tänu segadusele ja ebaaususele, ja sealjuures vägagi kuulsusrikkalt. Muidugi on meil praegu omaenda narr, aga Itaalia on näinud palju narre esile kerkimas ja unustusse vajumas." (lk 349)
Enese teadmata olid Francise vaated pereelule üsna samasugused nagu Shakespeare'il; vanemate roll, kui nad just ei juhtunud olema kuningas Leari moodi suurkujud, oli tühine, tagurlik, naeruväärne, ja neid ei tasunud eriti tähele panna. Ainult Coriolanus hoolis emast, ja vaadake, mis temaga juhtus! (lk 267)
[Saraceni:] "Parimad nende hulgast teevad seda, mida ausad kunstnikud on alati teinud, see tähendab, nad maalivad sisekaemust või kannavad sisekaemuse üle mõnele välisele esemele. Möödanikus aga väljendus sisekaemus mütoloogia või religiooni selges keeles, ent kaasaegset vaimu ei suuda liigutada ei mütoloogia ega religioon. Niisiis peab sisekaemust otsima vahetult. Kunstnik pöördub palves selle valdkonna poole, mida meie aja suured võlurid psühhoanalüütikud kutsuvad alateadvuseks, ehkki see on tegelikult üliteadvus. Ja see, mille nad välja õngitsevad - see, mille alateadvus on riputanud tollesse suurde kaevu, kunsti asupaika, heidetud õngekonksu otsa - , võib olla väga tore, aga seda väljendatakse suuremal või vähemal määral oma keeles. See pole mütoloogia ega religiooni keel. Ja suur on risk, et seesugust oma keelt on ohtlikult kerge võltsida. Seda on palju hõlpsam võltsida kui mineviku hästi mõistetavat keelt." (lk 351-352)
[Saraceni:] Tänapäeva inimesed, religioonita ja mütoloogiata inimesed, tüütavad palvetega alateadvust, ja tavaliselt paluvad nad asjata. Niisiis mõtlevad nad midagi välja, ja sulle pole vaja väljamõeldise ja inspiratsiooni vahet selgitada. Vorbi seesuguseid väljamõeldisi, ja võib juhtuda, et hakkad neid, kes sind imetlevad, põlgama ja nendega mängima. Kas Giotto, Tizian, Rembrandt töötasid sellises vaimus? Muidugi võib sinust saada omamoodi päevapiltnik. Pea aga meeles, mida ütles Matisse: "L'exactitude ce n'est pas la verite."' (lk 352)
[Saraceni:] "... kaasaja inimene tahab kangesti millessegi uskuda, igatseb väärtust, mida ei saa kõigutada. Maa, kus me elame [Saksamaa enne II maailmasõda], annab kohutavat tunnistust sellest, mida võib inimkond ette võtta hankimaks midagi, millele suunata oma ihk usu, kindlustunde, tegelikkuse järele." (lk 353)
[Saraceni:] Kaasaja kirg mineviku kunsti vastu on osa sellest kohutavast kindluseihalusest. Minevik on vähemasti möödas ja kõik, mis me sealt saame, on hea kaup. Miks maksavad rikkad ameeriklased pöörast hinda vanade meistrite maalide eest - ükskõik kas nad neid siis mõistavad ja armastavad või ei - kui mitte selleks, et tuua oma maale seda kindlust, millest ma rääkisin? Nende avalik elu on tsirkus, aga Washingtoni Rahvusgaleriisse võib matta Jumala vaimu ja trööstivat Jumala hiilgust. See galerii on suur katedraal. (lk 353-354)
"Tundub, et mina võin loota vaid seda, et ma ühel päeval selle arulageda töö lõpetan, või lähen hulluks ja löön su maha."

"Ei, ei, Corniche. Sina võid loota, et kui oled selle arulageda tööga maha saanud, oskad kirjutada niisama ilusti nagu suur kardinal Bembo. Ja seeläbi omandad vähemalt midagi selle suure kunsti tundja maailmavaatest, sest käed kõnelevad ajule niisama kindlasti, nagu aju kõneleb käele. Maha sa mind ei löö. Sa armastad mind. Ma olen su meister. Sa armastad mind narril kombel."

Francis viskas Saracenit tindipotiga. See oli tühi pott ja Francis vaatas, et see märki ei tabaks. Selle peale puhkesid mõlemad naerma. (lk 354)

[Francis:] "Meister sunnib mind väevõimuga seda sorti asju õppima. Siis oskan vanu pilte tõlgendada. Seesuguseid sümboolseid naisi on terve hulk: peegliga Tõde, last imetav Halastus, mõõga ja kaaludega Õiglus, peekri ja kruusiga Kannatlikkus; see on üht kindlat laadi kunsti märgikeel." (lk 356)
Võltsingud, nagu Francis hästi teadis, tulevad enamasti ilmsiks põlvkond või paar pärast seda, kui need on originaaliks tunnistatud. Aja tütar Tõde toob pildil, mis on maalitud tükk aega pärast ajastut, millele see on omistatud, päevavalgele teise ajastu, teise loomulaadi ja maitse tundemärgid. Värv vananeb teisiti. Moed ja näod muutuvad ja muutus saab märgatavaks, kui teatud näojooned on moest läinud. (lk 365)
Addison Thresher oli kallilt riides, konservatiivselt riides, üle keskmise maitsekalt riides mees ning tal olid hõberaamidega prillid ja nood ameerikalikud hambad, mis eurooplase silma nõnda hämmeldavad ja paistavad ikka olevat hiljemalt tund aega tagasi hoolikalt pestud. Tema kombed olid laitmatud ja ta lõhnas kalli tualettvee järele. Tema silmades aga välkus terast. (lk 366)
[Francis ja Saraceni:] "Kas ma siis olen õpipoisiseisusest lahti?"

"Sedavõrd, kuivõrd selle pildi järgi otsustada võib, oled tõesti. Saab näha, kas sa suudad taset säilitada või kas sa seda üldse säilitada tahad. Ütlen pikema jututa, et kui selles laadis jätkad ja seda ka teada annad, on su laul lauldud. Terve kriitikute vägi on sul kukil ja ründab nagu haukaparv - keda? Fööniksit? Igatahes väga haruldast lindu." (lk 380)

Sõjad on rahvuslikud ja rahvusvahelised katastroofid, aga sõdiva riigi iga kodanik peab omaenda sõda ja mõnikord on raske otsustada, kas ta võitis või kaotas. (lk 383)
Vähestel inimestel on maskeerimisoskust; liiga suuri lootusi pannakse värvitud juustele, rõivastele ja kentsakale kõnnakule; maskeeritakse fassaadi, ent unustatakse maskeerida tagakülge, ja Francis, kes oli Saraceni õpetused kõrva taha pannud, suutis inimese selja tagant ära tunda, kui ka nägu teda segadusse ajas. (lk 384)
Sõjaaegses Londonis, mis oli nii hall ja umbne, kus pesupesemine oli tülikas ja vannivõtmine katkiste torude tõttu ebakindel, oli õnnis riided seljast koorida, vajuda räpasevõitu linadele ning unustada ennast ühenduses, mille juures polnud vaja mõelda julgeolekule, tähtis oli vaid õrnus ja kiindumus. Võib-olla oli imelik, et nad kunagi armastusest juttu ei teinud ja vastastikku truudust ei vandunud; nad ei tundnud aga seesuguste sõnade järele mingit tarvidust. Sellest iial juttu tegemata teadsid nad, et aega on napilt ja olevik on kõik, ja kokkusaamine siis, kui juhust tuli, oli hävingult napsatud aare. (lk 385)
[Francise isa:] "Kui sa näed välja nagu käsualune, siis sinusse ka suhtutakse kui käsualusesse, sest alati pole inimestel mahti kindlaks teha, kes sa tegelikult oled." (lk 389)
Ta õppis tundma nuhiameti psühholoogilisi ohte; kõik, keda mõni päev jälitada, hakkavad kahtlased paistma. Ta hakkas end tobedalt tundma, aga tema asi polnud küsimusi esitada; tema töö oli hiilida uste man ja nurga taga, jälgida poeakendelt kahtlusaluse peegeldust, kui see mööda läks, hoolt kanda, et ta ise kahtlust ei ärataks, sest mõni onu Jacki nuhk oli end tundmatute kolleegide ülesandmisega naerualuseks teinud. Pikkade ootetundide vältel oli Francis hakanud vihkama oma tööd, vihkama kõiki "süsteeme" ja igasugust natsionalismi. Õigupoolest oli ta hakanud omandama meeleseisundit, mis teeb nuhist võimaliku ülejooksiku; teda ahvatles topeltagendi roll. Mis üllastele põhimõtetele saab toetuda inimene, kelle osaks on alatu nuhiamet selle juurde kuuluva moraalse laostumisega? (lk 391)
[Ismay ja Francis:] "Asi on selles, Frank, et sina oled kunstnik ega hooli karvavõrdki sellest, kes võimul on, kui vaid sinul lastakse maalida, sekeldada ja ebaõiglast ühiskonda karraga kaunistada. Jumal küll, sa peaksid ju teadma, mida arvas Platon kunstnike suhetest ühiskonnaga?"

"Platoni teostes oli parim tema hea stiil. Talle meeldis süsteeme luua, ta oli aga liiga hea kunstnik selleks, et tema süsteeme võiks täielikult usaldada. Nüüd olen ma hakanud süsteeme vihkama. Ma vihkan sinu meelissüsteemi ja ma vihkan fašismi ja ma vihkan olemasolevat süsteemi. Ma arvan aga, et mingi süsteem peab olema, ja lepin igasuguse süsteemiga, mis jätab mind rahule ja laseb mul tööd teha, ja see tähendab võib-olla kõige ebatõhusamat, logisevamat ja vastuolulisemat süsteemi." (lk 394-395)

[Francis mõtleb isa öeldule:] Sina ei tea sellest midagi. Sa ei tea sedagi, et rangelt teoloogilises mõttes olen ma katoliiklane. Ei sina ega ema tea minust mitte kui midagi ja kogu see vada armastusest oli teesklus. Mis minu hingesse puutub, siis sellest polnud teil kummalgi sooja ega külma. Ainult Mary-Ben tundis selle pärast muret, ja hoolimata leebusest oli ta vana sõge vagatseja. Kumbki teist pole mõelnud ainsatki mõtet, mis poleks vastuolus kõigega, mida vähegi usuks nimetada saab. Ometi olen mina mingil moel sattunud maailma, kus usk, ehkki mitte tõsiusklikkus, on aluseks kõigele, millel vähegi mõtet on. (lk 398)
[Dr. J. A.:] "Mis on lihas ja luus, see lööb ka välja: ükski vanasõna pole kindlamalt paika pidanud. Võta üks klõmakas, Frank, ja ära ole nii morn. Mis sai sellest esmaklassilisest viskist, mille su vanaisa keldrisse peitis?"

"Seda on veel järel ja sellega tuleb midagi ette võtta. Kas saadan teile?"

"Jumal õnnistagu sind, kulla poiss! Küllap on see märjuke nüüd vanainimesele tõeline linnupiim. Minu eas tuleb seda linnupiima pidevalt manustada." (lk 399)

[Aylwin Ross:] "Mitut "Püha Antoniuse kiusatust" me juba näinud oleme? Ja kõigil neil kiusavad näljast nõrkenud vanamehenässi paar tüütut paharetti, enamasti aga mahlakad piigad, keda too oma nõdra pühakuihuga mingil juhul karata ei jaksa. Kui mina oleksin kunstnik, maaliksin pildi sellest, kuidas talle pakutakse homaari à la Newburg. See oleks teda ahvatlenud! Kiusatus tärkab seal, kus nõrkus on suurim." (lk 406)
[Saraceni:] "Sa ei teadnud, et ma õppisin noorpõlves mõne aasta teoloogiat? Soovitan seda kõigile edasipüüdlikele noortele meestele." (lk 417)
[Francis ja Saraceni:] "Alkeemiast ei tea ma midagi ja sellel pildil on asju, mida ma ei katsugi seletada. Ma lihtsalt maalisin, mida maalima pidin."

"Sul pole alkeemiast ehk õpetlase ettekujutust, aga kahtlemata oled sa elus alkeemiaga kokku puutunud; madalate elementide muundamine ja tähtsate elementide teatud ühinemine on alkeemiliselt mõjutanud sinu elu. Sa valdad aga maalikunsti kui keerukat tehnikat ja seesugused oskused toovad nende valdajas esile oivalisi omadusi. See, mida sa pildis võib-olla ei mõista, saab sulle ehk selgeks, nüüd kus oled selle oma hingesügavusest välja toonud. Sa ju ometi usud veel hingesse?"

"Olen katsunud mitte uskuda, aga sellest ma ei pääse. Katoliiklik hing protestantlikes ahelates, aga küllap see on parem kui mitte midagi." (lk 418)

[Daimon Maimas ja Väike Zadkiel:] "Meistrid ja sibüllid ilmuvad õnnelike inimeste ellu ja mul on hea meel, et sain seesuguseid ka Francise teele sokutada."

"Õnnelike ellu? Küllap vist. Mitte igaüks ei leia meistreid ja sibülle."

"Ei, ja praegusel ajal - ma pean muidugi silmas Francise aega, sest sinul ja minul vennas, pole Ajaga mingit pistmist - tahavad paljud inimesed, kellele langeb osaks õnn sattuda kokku meistriga või sibülliga, vaielda, oma labast arvamust avaldada ning vadrata, nagu oleks igasugune tarkus suhteline ja vaieldav. Need, kes leiavad meistri, peavad meistrile alluma, kuni on temast üle kasvanud." (lk 419)

Itaalia advokaadid olid kaastundlikud ja väga viisakad, aga kindlad, et seadust tuleb igati järgida. Seaduse järgimine oli Itaalias nagu kõigis teistes kultuurriikides väga kallis lõbu, Saraceni oli aga jätnud nii palju raha, et kõik vajalikud asjad õiendatud said ja veel ülegi jäi. Seda, mis Saraceni oli pannud mitmele arvele Šveitsi pankades, ei saanud itaalia advokaadid käsutada, ehkki üritasid. (lk 430)
Suurisilmi vahtiv talupoiss Kanada õppis tänavatarkusi, ehkki need polnud õiged tarkused. Suured immigrantide hulgad Euroopa igast nurgast nägid oma tulevikku Kanadas, ja arusaadavalt oli nende hoiak kasuahne ja veidi üleolev. Ometi ei vabanenud nad iial päriselt seda laadi tarkusest, mille olid Euroopast sünnipäraselt kaasa saanud, ja mõnes mõttes läks Kanada pale märksa siledamaks. (lk 431)
... suure territooriumiga väike riik, mis oli psühholoogiliselt alati olnud introvertne - see introvertsus oli end ilmutanud impeeriumitruuduses, keeldumises lasta end vabastada võimsa naabri sõjaväel sellest, mida vägev naaber pidas talumatuks koloniaalikkeks - , püüdis nüüd kõigest väest saavutada tolle vägeva naabri ekstravertsust. Kuna Kanada Ameerika ekstravertsusest õieti aru ei saanud, matkis ta järele selle silmaga nähtavaid elemente, ja tulemuseks oli tihti kassikuld. Kanada oli teelt hälbinud, läbi elanud selle, mida antropoloogid nimetavad hingekaotuseks. Kui aga hing oli nii kõhklev, hubisev, uje nähtus, kes nutaks siis taga selle kaotust, kui saadaval on suuri, ilmseid ja kohe saadavaid tulusid? (lk 431-432)
Siis asus ta täitma ülesannet pühendada oma väga suur sissetulek (sest ta ei kavatsenudki puudutada oma veelgi suuremat kapitali) kunsti julgustamiseks Kanadas, ja tunne oli umbes nagu inimesel, kes lööb hambad virsikusse ja murrab vastu kivi hamba.

Mitte et kanada kunstnikud, kelle ta väga ruttu üles otsis, olnuksid ebasõbralikud, aga nad olid väga sõltumatud. Täpsemalt: head kunstnikud olid sõltumatud ja need, kes vastasid rõõmuga võimaliku patrooni väljailmumisele, polnud head kunstnikud. Francis ei saanud oma rahast lahti, sest ta ei lahutanud seda nõuannetest, kunstnikud aga nõuandeid ei tahtnud. (lk 433)

Me ei saa jääda maailma silmis rahvaks, kes koosneb miljonitest hokivaatajatest ja mõnekümnest hokimängijast, ütles ta [Aylwyn Ross]. (lk 438)
Üsna vähesed inimesed teavad, mida õieti tähendab miljon dollarit. Enamikule on see gaasjas mõiste, mis juhuse tahtel paisub või kahaneb. Küllap on miljonil dollaril just poliitikute meelest too lõõtspillilaadne võime venida või kokku tõmbuda; kui see on nende käsutuses, on miljon kena summa, mille paistel võib end soojendada; kui seda tahab keegi teine, saab sellest tohutu suur, mõistusega hõlmamatu number. (lk 439-440)
Aseminister oli feminist ja ta oli veendunud, et Ross suhtub naistesse nimme üleolevalt. Ta kahtlustas, et Ross on homoseksualist - nii ilus mees, ja vallaline - , ja käskis usaldusväärsel kannupoisil (ühel ministeeriumi eunuhhidest) Ross vahele võtta, kui võimalik, ükskõik kuidas, välja arvatud ettepaneku tegemine parlamendi peldikus. (lk 440)
Et valimised olid läbi, vajas press poliitilist poksikotti, ja Ross oli selleks vähemalt kaks nädalat. Konservatiivsem press raius, et tal tuleks tiibu kärpida, talle tuleks selgeks teha, kuidas Kanadas elatakse, range õppetund anda: äärmuslikumad lehed nõudsid tema ametist tagandamist ja andsid mõista, et mingu tagasi Euroopasse, kus ilmselt on tema koht, ja võtku teatavaks, et korralikud inimesed hokit ei laima. (lk 441)
[Aylwyn Ross ja Francis:] "Kas sa isamaad ei armasta?"

"Oleneb olukorrast. Lipu ees võtan mütsi maha, olgu see küll heraldiliselt silmariivav." (lk 442)