Vaba tahe

Proosa

• Ma nimelt märkan meis ühtainsat asja, mis võib meie eneseaustust õiglaselt põhjendada — see on vaba tahte kasutamine ja oma tahtmiste valitsemine. Sest ei millegi muu kui ainult vabast tahtest tulenevate tegude eest võib meid põhjendatult kas kiita või laita, ning vaba tahe muudab meid mõneti Jumala sarnaseks, tehes meist iseenda isandad, kui me vaid lodevusest ei kaota õigusi, mille see meile annab.
  • René Descartes, "Hinge tundmused" ("Les Passions de l'âme" [1649]), 152. artikkel, tlk Andres Raudsepp, 2014, lk 111

• Sirget paratamatuselõime on võimatu lõppsuunast kõrvale kallutada, iga liikumine edasi-tagasi ainult katsub seda teha; vaba tahe võib oma süstikut volipärast paika pandud nööride vahel liigutada; ja kuigi juhuse tegevusvabadus on paratamatuse sirgjoonte vahel piiratud, kuigi ta külgsuunalist liikumist juhib vaba tahe, kuigi need mõlemad teda käsutavad, valitseb vahetevahel ka juhus ja tema anda jääb viimane otsustav hoop.
  • Herman Melville, "Moby Dick", tlk Juhan Lohk ja Ülo Poots, 1974, lk 245

• Kes usub inimliku tahte vabadusse, ei ole kunagi armastanud ega kunagi vihanud.
  • Marie von Ebner-Eschenbach, "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli", tlk Krista Räni, LR 30/2007, lk 7

• Kui minevik ja olevik oleksid üleni head, kes siis veel sooviks, et tulevik nendega ei sarnaneks? Kes sooviks siis tahtevabadust? Kes siis ei ütleks koos Huxleyga, "keeratagu mind iga päev üles nagu kell, et ma oleksin ettemääratult õige, ning ma ei palu sellest paremat vabadust". Juba täiuslikus maailmas tähendaks "vabadus" vabadust olla halvem, ja kes oleks nii arutu, et seda soovida? Viimse täiuseni viidud optimismi universum oleks paratamatult selline, nagu ta on, ning tal oleks võimatu teistsugune olla. Ainus võimalikkus, mida oleks ratsionaalne tahta, on võimalikkus, et asjad oleksid paremad. Ei tarvitse vist öeldagi, et selle võimaluse ihkamiseks on meie tegelikus maailmas põhjust küll ja küll.

Tahtevabadus oleks niisiis tähenduseta, kui ta ei oleks kergendav õpetus. Sellisena asetseb ta teiste religioossete õpetuste kõrval. Üheskoos taastavad nad vanu rususid ja parandavad varasemat laastamistööd. Meie meelekogemuse sisehoovi suletud vaim kordab torni tipul seisvale intellektile: "Vahimees, anna teada, kas see öö ka midagi lubab," ja intellekt annab talle seepeale need lubavad mõisted.

Sõnadel "Jumal", "tahtevabadus", "kavandatus" jne puudub muu tähenduslikkus peale selle praktilise. Olgugi nad iseenesest tumedad või mõistetagu neid intellektualistlikult, aga kui me võtame nad elu võpsikusse kaasa, siis muutub pimedus me ümber heledamaks.

• William James, "III loeng: Mõned metafüüsilised probleemid pragmatismi vaatevinklist" rmt: "Pragmatism ja elu ideaalid", tlk Märt Väljataga, 2005, lk 85

• Sõjavägi oli juba kord säärane asutus, et siia võis küll vabatahtlikult astuda, aga kui juba olid siin, siis oli sellel vabal tahtel ka lõpp.
  • Albert Kivikas, "Nimed marmortahvlil II"

• "Te räägite, nagu ei usukski te inimeste vaba tahet," ütles Billy Pilgrim.
  "Kui ma ei oleks kulutanud nii palju aega maalaste uurimiseks," vastas tralfamadoorlane, "ei oleks mul aimugi, mida selle "vaba tahte" all mõistetakse. Olen külastanud kolmekümmend ühte planeeti maailmaruumis ning lisaks veel uurinud andmeid sajalt planeedilt. Ainult Maal kõneldakse vabast tahtest".
  • Kurt Vonnegut, "Tapamaja, korpus viis", 4. ptk, tlk Valda Raud

• Evolutsioon on keerukas, ajuti lõbus ja sedavõrd seiklusrikas, et mind kohutavad vaid vähesed selle tujud või sundused. Meie ilmne vägivallaiha hirmutab, kuid mitte võimalus, et me peame üksteisega feromoonide vahendusel võib-olla huvitavaid, olgugi kavalaid vestlusi. Vaba tahe ei pruugi olla täiesti vaba, kuid tahtlik on see kindlasti, ja ometi näib, et see on üsna veniv mõiste. Nii osavad improviseerijad nagu inimesed oskavad peaaegu igast karist kõrvale põigata. Kui me millegagi tõesti silma paistame, siis piirangutest kõrvalehiilimise ja strateegiate väljanuputamisega, oskusega kõi­ge jõhkrama tõe ees silmi sulgeda, võimega elul kraest kinni haarata ja teda nagu kord ja kohus sakutada. Üsna kindlasti sakutab ta omalt poolt meidki, aga see meid ei takista.
  • Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 48

• Kui majandusdarvinistide lugu inimloomusest oleks õige, oleks meie isekas saamahimu ja ahnus meid ammu välja suretanud. Moraalsus poleks suutnud säilida, ja samamoodi meie ise. Kui meie vaba tahe on illusioon, mis mõttega seda siis arendatakse. Me vajame taas tasakaalutunnet ning selle saavutamiseks tuleb mehhanistlik visioon heita tagasi sinna, kuhu see kuulub. Moodsal bioloogial ja majandusel on meile paljugi õpetada, kuid neil ei ole mingit õigust monopoliseerida seda, kuidas me interpreteerime reaalsust ja inimkonna lugu.
  • Jakob von Uexküll, Jakob von Uexküll: maailm vajab uut lugu, tlk Aivi Reimand, Postimees, 25. oktoober 2008

• Sipelgapesas kihavas askeldamises on kohutav ilu. Steriilsete tööliste isetu ohverdus kuninganna viljakuse ja pesa nimel paistab olevat ülima altruismi akt. See ühtaegu kiiduväärt ja häiriv. Kui sipelgad suudaksid kasvada rotisuurusteks, oleks nende ühiskondlik kord tõenäoliselt võimsaim, põhinedes mitte üksikisiku vabal tahtel, vaid nende geneetilise koodi pimedal kuulekusel.
  • E. O. Wilson, Why Richard Dawkins 'is not a scientist', the survival of the least selfish, and what ants tell us about humans - EO Wilson on his new book Independent, 10. november 2014

• Automaatse käitumiseni on raske jõuda – me allume me oma tunnetele või ratsionaalsele arutluskäigule, ja on raske öelda, kust algab vaba tahe. Ühelt poolt determineerib loogiline arutluskäik sammud, jätmata võimalust otsustada teisiti, kui näeb ette ratsionaalne järeldus. Sellele vastandub näiliselt tunne, mille järgi talitada. Kuid nii, nagu on ette määratud loogilise arutluskäigu tulemus, on seda ka emotsionaalse otsuse oma. Väärtused, mida kanname, on tihti pärit lapsepõlvest ning lapsepõlve mõju teadvustamata käitume nagu robotid.
  • Piret Põldver, "Alternatiivne privileeg ja võõritus" Sirp, 20. jaanuar 2017

Luule

/---/
Nurmenukk, luuavarred räägivad aust,
kalossid räägivad lugupidamisest,
kilukarbid räägivad tahtevabadusest
terve su õitsemise aja.
/---/

• Jaan Kaplinski, "Nurmenukk". Kogus "Kirjutatud.Valitud luuletused". Varrak 2000, lk 87