Diane Ackerman

Diane Ackerman (sündinud 7. oktoobril 1948) on Ameerika luuletaja ja esseist. Eesti keeles on ilmunud tema raamat "A Natural History of the Senses" (1990) pealkirjaga "Meelte lugu".

"Meelte lugu"

Diane Ackerman, "Meelte lugu". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak, 2005.

Meeled ei püüa elust ainult söakalt või teraselt selgust otsides aru saada, vaid rebivad tegelikkuse tuikavateks tükkideks ja panevad neist kokku tähendusrikka mustri. Nad võtavad võimalikkuse proove. Nad peatavad rahvahulgale hetke. Nad kauplevad ja otsustavad mõistliku versiooni kasuks ning sõlmivad osavalt väikesi tehinguid. Sädelev, pulbitsev elu uhkab kõigest üle. Meeled söödavad ajule infokilde otsekui tillukesi mosaiigitükikesi. Kui "tükke" koguneb piisaval hulgal, ütleb aju: "Lehm. Ma näen lehma." (lk 15)
Olla surelik ja tulvil aistinguid tähendab meile ühtaegu paanikat ja privileegi. Me elame oma meelte lõa otsas. Olgugi et nad meid arendavad, nad ka piiravad ja kitsendavad meid — aga kui ilusasti. Armastuski on ilus ike. (lk 16)
Enamik inimesi arvab, et vaim asub peas, kuid viimased füsioloogiaalased avastused viitavad sellele, et vaim ei elutse tegelikult ajus, vaid rändab hormooni- ja ensüümi karavanidega kogu kehas ringi ning otsib tarmukalt mõtet neist keerukaist ja imelistest nähtustest, mida me liigitame kompimiseks, maitsmiseks, haistmiseks, kuulmiseks ja nägemiseks. (lk 17)
Lõhnad lõhkevad meie mälus hiljukesi otsekui paljude aastate ja kogemuste rohupuhmastesse peidetud meeleliigutuse maamiinid. Riiva vaid lõhna süütenööri, ja otsekohe plahvatavad mälestused. Alustaimestikust paiskub üles keerukas nägemus. (lk 21)
Mis puutub sellesse, miks meid erutavad lillelõhnad, siis lilledel on jõuline ja energiline suguelu: lille lõhn kuulutab kogu maailmale, et taim on viljakas, saadaval ja ihaldusväärne, selle suguorganid nõretavad nektarist. Selle lõhn meenutab meile jäänuklikult viljakust, tarmu, elujõudu, nooruse kogu optimismi, lootusrikkust ja kirglikku õitsengut. Me hingame selle vänget lõhna sisse, ja olgu meie vanus milline tahes, tunneme end ihast lõõskavas maailmas noorena ja naitumisealisena. (lk 29-30)
Üks kirjanike, iseäranis luuletajate tõelisi proovikive on see, kui hästi nad kirjutavad lõhnadest. Kui nad ei suuda kirjeldada pühaduse lõhna kirikus, kas võib siis neile usaldada südame agulite kirjeldamist? (lk 35)
Meie veri on suuremalt jaolt soolane vesi, me vajame ikka veel soolalahust (soolast vett), et silmi pesta või kontaktläätsi ette panna ning läbi aegade on kirjeldatud naiste tupe "kalalõhna". Õigupoolest läks Freudi jünger Sandor Ferenczi koguni nii kaugele, et kuulutas oma raamatus "Thalassa. Genitaalsuse teooria": mehed armatsevat naistega vaid seepärast, et naise üsk lõhnab heeringasoolvee järele ning mehed üritavad pääseda tagasi ürgookeani - kindla peale on see teooria omataoliste seas üks kõige tähelepanuväärsemaid. Seda, miks naised meestega vahekorda astuvad, ta ei selgitanud. (lk 38)
Hiljaaegu uurisin Texases mõnda aega nahkhiiri. Panin suure indoneesia lendrebase endale pähe, et näha, kas ta takerdub mu juustesse, nagu vananaistelood hoiatavad. Ta mitte ainult et ei takerdunud, vaid hakkas minu seebi, lõhnavee, soolade, õlide ja muude inimlõhnade segadikus kergelt köhima. Kui ma ta tagasi puuri panin, puhastas ta end mitu minutit nagu kass, tundes end inimesega kokkupuute järel selgelt räpasena. (lk 39)
Feromoonid on iha koormaloomad. (lk 44)
Mõni Manhattani moekas naine kasutab parfüümi nimega Pheromone, mille hind on kolmsada dollarit unts. Võib-olla küll kallis, ent milline on afrodisiakumi hind? Loomade seksuaalselt peibutavate eritiste alastele avastustele tuginev parfüüm lubab vihjamisi panna naisterahva väljakutsuvalt lõhnama ning teha tursketest meestest iha orjad, armuzombid. Kummaline on selle lõhnaõli pretensioonikuse juures see, et tootja pole täpsustanud, milliseid feromoone see sisaldab. Teadlased pole inimferomoone veel tuvastanud, samal ajal kui, ütleme, kuldi omad on kindlaks tehtud. Pilt sellest, kuidas terve põlvkond noori naisi kõnnib mööda tänavat ja lõhnab kuldiferomoonide järele, on kummaline isegi Manhattanil. Lubage mul anda üks ulakas soovitus: laske emisekari Park Avenue'le lahti. Hajutage nad hoolikalt Pheromone'iga lõhnastatud naiste hulka. Helistage hädaabinumbril 911. (lk 46)
Meile ei meeldi enesevalitsemist kaotada, välja arvatud siis, kui me ise seda soovime: seksuaalvahekorra ajal, pidu pidades, usulist müstikat kogedes või uimasteid pruukides - ja ka siis vaid seetõttu, et me usume, nagu oleks meie kirg siiski ohjeldatav või et vähemasti saaksime ruttu enesevalitsuse tagasi. (lk 48)
Evolutsioon on keerukas, ajuti lõbus ja sedavõrd seiklusrikas, et mind kohutavad vaid vähesed selle tujud või sundused. Meie ilmne vägivallaiha hirmutab, kuid mitte võimalus, et me peame üksteisega feromoonide vahendusel võib-olla huvitavaid, olgugi kavalaid vestlusi. Vaba tahe ei pruugi olla täiesti vaba, kuid tahtlik on see kindlasti, ja ometi näib, et see on üsna veniv mõiste. Nii osavad improviseerijad nagu inimesed oskavad peaaegu igast karist kõrvale põigata. Kui me millegagi tõesti silma paistame, siis piirangutest kõrvalehiilimise ja strateegiate väljanuputamisega, oskusega kõige jõhkrama tõe ees silmi sulgeda, võimega elul kraest kinni haarata ja teda nagu kord ja kohus sakutada. Üsna kindlasti sakutab ta omalt poolt meidki, aga see meid ei takista. (lk 48)
Sel suvel kavatsen end okaspuuks või seeneks moondada. Äsja ilmunud Field and Stream'i numbris õpetatakse, kuidas: et hirvesid ja jäneseid ninapidi vedada, võtke mõnd taime, milles pole palju tanniini (näiteks kollane kask, mänd, seened, surmaputk, talihali või mõni lõhnav okaspuu) ja kuivatage seda paar nädalat. Hakkige see peeneks ja pange siis pool purki seda täis. Lisage sajakraadist viina. Kurnake läbi Melitta filtri. Pange pihustisse. Piserdage oma inimeselõhna varjamiseks ohtralt. Vohagu teie mõtted nagu seened. (lk 52)
Oma viinapuulehtla esimesel suvel jälgisin, kuidas kahel põõsal arenesid õitest mahlakad lillad viljad, aistinguküllased ja lõhnast lausa pakatavad. Ma käisin neid iga päev vaatamas, oodates täiusliku küpsuse hetke, kujutledes, mis tunne on värskeid, magusaid ning karastavaid viinamarju suus veeretada. Ühel päeval sai viinamarjade lillakast läikest pingul, prink küütlus, ja ma teadsin, et järgmisel hommikul võib neid juba korjata. See teadmine polnud ainuüksi minu päralt. Ärgates nägin, et iga viimane kui viinamari oli tühjaks imetud ja kestad katsid maapinda nagu tillukesed lillad eesnahad. See pesukarude jäetud vaatepilt on sestpeale kordunud igal sügisel, hoolimata puuridest, lehmakelladest, okastraadist ja muudest peletusvahenditest, ja ausalt öeldes olen ma viinamarjadele ja pesukarudele käega löönud. (lk 52-53)
Maailma kõige populaarsem teehübriidroos on "Peace", hämmastav kirju pastell loojangutoonides, mis keskpäeval lausa kisendavad, jäävad ent loojangu aegu tummaks ja talletavad kõik päeva valguseviirastused. Selle munajad nupud avanevad suurte kahvatukollaste rüüsidena, mille lüümetel servadel on tihti roosa õhetus. Ja see lõhnab nagu meesse kastetud suhkurdatud nahk. Kõigist mu roosidest näivad just "Peace'il" päeva niiskusest ja valgusest sõltuvalt olevat peaaegu inimjume ja inimtujud. Sellele katseks aretatud roosile pandi 1945. aasta 2. mail (Berliini langemise päeval) Pasadenas Pacific Rose Societys säherdune nimi, sest "meie aja uhkeim roos peaks kandma maailma suurima soovi nime — Rahu". (lk 54)
Vähe on neid, keda roosid oleksid sedavõrd võlunud nagu vanu roomlasi. Roose pilluti avalikel kombetalitustel ja bankettidel; roosivesi vulises keisri purskkaevudes ja voolas ojadena avalikes saunades; avalikes amfiteatrites istuti roosiõlisse kastetud varikatuste all; roosi õielehtedega täideti patju; juustes kanti lausa roosivanikuid; söödi roosipudingit, roosid olid ravimite, armujookide ja afrodisiakumide koostisosaks. Ükski bakhanaal, roomlaste ametlik orgia, polnud täiuslik ilma roosiuputuseta. Sisse seati koguni eriline püha — rosalia —, et oma kirge selle lille vastu vormikohaselt kroonida. Ühel banketil laskis Nero iga taldriku alla panna hõbetorud, nii et toidukordade vahel sai külalisi lõhnaveega piserdada. Nad võisid imetleda lage, mis oli maalitud taeva sarnaseks ning avanes ja kallas nad parfüümi ja lillede lausvihmaga üle. Ühel teisel peol kulutas Nero 160 000 dollariga võrdväärse summa ainult roosidele — ja üks külaline lämbus roosi õielehtede sajus surnuks. (lk 55)
Muhamed, suur lõhnakummardaja, ütles kord, et kannikeseekstrakti üleolek kõigi teiste lillede lõhnast on nagu tema üleolek kõigist teistest inimestest. Ometi oli see roosivesi, mida tema templite mördile lisati. (lk 55)
Ühe meie aja kõige kütkestavama lõhnaeksperimendi käigus avastasid Monelli teadlased, et hiired võivad ainuüksi lõhna järgi vahet teha võimalike paariliste geneetiliste erinevuste vahel; nad loevad teiste loomade immuunsüsteemi üksikasju. Kui tahate saada kõige tugevamaid järglasi, on kõige parem paariline see, kelle tugevad küljed teie omadest erinevad, nii et kaitsesüsteem mis tahes sissetungijate, bakterite, viiruste jms vastu oleks võimalikult kindel. Ja kõige paremini saavutatakse see kõiketeadjast immuunsüsteemiga. Loodus areneb jõudsalt tänu segaverelistele. "Sega hoolega" on elu moto. (lk 57)
Me naudime taime sõjamasinat. Nagu Amazonase vihmametsas peagi selgeks saab, pole taimed mingid nannipunnid. Kuna puud ei saa liikuda, ei kurameerida või end kaitsta, on nad ellujäämise nimel leidlikuks ja agressiivseks muutunud. Mõnel tekivad otse koore alla strühniini või muu mürkaine kihid; mõned on lihasööjad; mõned on leiutanud keerukate sulgjate tolmuharjadega õied, et riivata õietolmuga igat putukat, lindu või nahkhiirt, keda neil on õnnestunud oma sireenilõhnade ja -värvidega ligi meelitada. (lk 76)
Kompimine ei toimu naha pindmises, vaid sellele järgnevas kihis. Naha pindmine kiht on surnud, tuleb kergesti maha ning annab oma panuse vanni siseküljele moodustuvasse sõõri. (lk 88)
Esimesel korral, kui üks "sininäärisoenguga" tudeng mu loengule tuli, vapustas see mind tõesti. Sügavsinised salgud olid pea külgedelt otse üles kammitud ja lakitud, kulmudele langes pikk valge želeetatud juukserull ja kukal oli läikivmust, otse üles harjatud ja peadligi liibitud. See polnud sugugi inetu, lihtsalt tundus, et sellega on iga päev ülearu palju jahmerdamist. (lk 107)
Kui me iial evolutsioonis sõna kaasa saaksime rääkida, oleks üks asi, mille poolt mina hääletaksin, vurrulaadsed tundlad, mis hoiaksid meid pimedas mööbli, sõprade või pesukarudega kokku põrkamast. (lk 110)
On üsna tavaline, et ma veedan pool tundi, valides pööriskipslilleoksa või roosat lupiini, stsillakujulise karukella vart (mis nõretab mahlast - see tähendab peaaegu alati mürki), oranžikaspunast roosi nimega "Bing Crosby", punase-valgekirju murtudsüdame vart, erkkollast neiusilma, suurt fuksiadaaliat, punase-valgekirjut kirikakrakujulist kääbusdaaliat ja uhkete tähnidega punakollast Pavonia tigridia't, mis näeb välja nagu päevaliiliaga abiellunud ja fiestale läinud iiris (nimi tähendab "tiigrinäolist paabulindu", mis on üsna tore, aga mina olen seda alati hoopis "Mehhiko kübaratantsuks" nimetanud). (lk 110)
... tihti võib Florida soos näha Ameerika alligaatorit, kes seab end päikese kätte nautleja äärmise hoolega: üks jalg ja saba vees, alaselg ja teine jalg põõsa varjus, pea, selg ja esijalad päikese käes... Alligaatorid jätavad ses suhtes üsna nõudliku mulje, aga tegelikult sätivad nad oma termostaati, nagu teeme sügisesel pärastlõunal meiegi, kui villase pulloveri selga jätame, aga mütsi ja kindad ära võtame. (lk 114)
Kompimine talletab meie mällu üksikasjaliku ettekujutuse sellest, milline on meie väline kuju. Kompimiseta ei tähendaks peegel midagi. Alateadlikult mõõdame me end ikka ja jälle - libistame käe laisalt piki käsivart, vaatame, kas saame pöidla ja nimetissõrmega randme ümbert kinni võtta, keeleotsaga nina puudutada või pöidla vastu käsivart painutada, tajume nailonsukka pahkluust reieni "kerides" oma jala pikkust, keerutame närviliselt juuksesalku. Kuid ennekõike õpetab kompimine meile seda, et elul on sügavus ja kontuur; see teeb meie maailma- ja enesetaju kolmemõõtmeliseks. (lk 118)
Naised lasevad oma sääri vahatada, kuna mood seda nõuab, ja on seda teinud aastasadu. Kui mina ühes Manhattani ilusalongis hiljuti oma sääri vahatada lasksin, oli valu, mis algas tundega, nagu nõelaksid mind ühekorraga 10 000 mesilast, piinav. Pange rumeenlannast kosmeetiku asemele Gestapo agent. Pange ilusalongi boksi asemele vangikong. Hoidke valu täpselt samal tasemel, ja sellest saab hõlpsasti piin. Me kaldume ilu nimel piinlemist vanaaja inimeste meeletuseks pidama, kuid on ka tänapäevaseid nuhtlemissalonge. (lk 126)
Seksuaalvahekord on ülim lähedus, ülim kompimine, mil me teineteist neelame nagu kaks kinglooma. Me mängime teineteise õgimist, teineteise seedimist, me toitume teineteisest, joome teineteise vedelikke, poeme sõna otseses mõttes teineteise naha alla. Suudeldes jagame ühte hingeõhku, avame armastatule oma keha suletud kindluse. Me poeme suudluste sooja võrgu alla. Me joome teineteise suu kaevust. Asudes teise keha suudlustega katma, kaardistame oma sõrmeotste ja huultega uut maastikku, peatume rinnanibu oaasis, reie künkal, lülisamba looklevas jõesängis. See on omalaadne puudutuste palveränd, mis viib iha templisse. (lk 132)
Käesurumine ja käepigistus on läbi ajaloo andnud tunnistust relva puudumisest ja kinnitanud häid kavatsusi, olgugi et käepigistus kui levinud tervitus võeti tegelikult kasutusele alles Inglise tööstusrevolutsiooni ajal, kui ärimeestel tuli nii palju tehinguid sõlmida ja nende peale kätt lüüa, et see liigutus kaotas oma erilise tähenduse ja muutus tavalise ühiskonnaelu osaks. Käepigistus tähendab ikka veel lahjavõitu kokkulepet, millega öeldakse: teeselgem vähemalt, et me ajame asju ausalt. (lk 142)
Puudutus on nii võimas ravivahend, et me käime inimeste juures, kelle tööks ongi puudutamine (arstid, juuksurid, massöörid, tantsuõpetajad, kosmeetikud, habemeajajad, günekoloogid, kiropraktikud, rätsepad, selja paikapanijad, prostituudid ja maniküürijad), ning külastame asutusi, kus puudutamisega tegeldakse: diskoteeke, saapapuhastajate putkasid, mudaravilaid. Haigus sunnib meid tavaliselt arsti juurde minema, aga tihti läheme sinna vaid selleks, et meiega tegeldaks ja meid puudutataks. Arst ei saa eriti aidata, kui inimesel on kergekujuline allergia, gripp või mõni muu pisihäda, aga me läheme ikkagi, et meid patsutataks, silitataks, kuulataks, uuritaks, katsutaks. (lk 144)
Kui mingi sündmus peab emotsionaalses, sümboolses või müstilises plaanis midagi tähendama, on toit käepärast, et seda pühitseda ja kinnitada. Kõik kultuurid pruugivad toitu kui heakskiidu või mälestamise väljendust ja mõnele toidule omistatakse koguni üleloomulikke omadusi, teisi süüakse sümboolselt, kolmandaid rituaalselt, kusjuures ebaõnn tabab puupäid või skeptikuid, kes unustavad retsepti või ajavad kombetalituste järjekorra segi. (lk 151)
Me kipume oma kauget minevikku vaatama otsekui läbi valepidi keeratud pikksilma, mis selle kokku surub: üürike küttide-korilaste ajastu ja pikk "tsiviliseeritud" inimkonna aeg. Kuid tsivilisatsioon on inimeksistentsi hilisjärk, ja niipalju kui meie teame, ei pruugi see kuigi suur saavutus olla. See ei pruugi olla isegi viimane järk. Me oleme sellel planeedil äratuntavalt inimlike olenditena elanud umbes kaks miljonit aastat ja kogu selle aja, välja arvatud paar-kolm viimast aastatuhandet, oleme olnud kütid-korilased. (lk 154)
Ühel või teisel ajal on kõiki fallosekujulisi toite, nagu porgandid, porrulaugud, kurgid, marineeritud kurgid, meripurad (mis leotatult paisuvad), angerjad, banaanid ja spargel, hinnatud kui afrodisiakume, nagu ka austreid ja viigimarju, kuna need meenutasid inimestele naise genitaale; kaaviari, kuna need on emakala munad; ninasarvikusarve, hüäänisilmi, jõehobukoonu, alligaatorisaba, kaameliküüru, luigegenitaale, tuviajusid ja hanekeeli põhimõttel, et millelgi nii haruldasel ja eksootilisel peab olema võluvägi; kuivatatud ploome (mida pakuti volilt Elizabethi-aegsetes bordellides); virsikuid (nende sarnasuse tõttu tuharatega); tomateid, mida nimetati "armuõunteks" ja peeti Eeva kiusatuseks Eedeni aias; sibulaid ja kartuleid, mis meenutavad munandeid, nagu ka "preeriaaustreid", keedetud pullimune; ja alraunijuurt, mis näeb välja nagu mehe reied ja suguti. (lk 155)
Mitte et kõigesööja elu lihtne oleks. Koaala ei pea muretsema, kas tema järgmine suutäis on mürgine. Tegelikult on eukalüpt väga mürgine, aga koaalal on keerukas ja kaitsev soolestik, nii et tema lihtsalt sööb eukalüpti, just nii, nagu seda sõid tema vanemad. Lehmad söövad hirmu tundmata rohtu ja teravilja. Kuid kõigesööjad on murelikud. Nad peavad pidevalt uusi roogasid maitsma, et näha, kas need on suupärased ja toitvad, riskides end kogemata mürgitada. Nad peavad õnne katsuma uute maitsetega ning seejuures hakkab neile tihti mekkima midagi niisugust, mis, ehkki toitev, ei peaks neile loomupäraselt meeldima: tšillipipar (mille tõi Euroopasse Kolumbus), tubakas, alkohol, kohv, artišokid või näiteks sinep. (lk 158)
Meie prantslasest sõber soovitab pikka saia või, veel parem, sarvesaia, kuna sellel on uskumatu ajalugu, mida ta tahab iga hinna eest kõigile jutustada: tähistamaks Austria võitu Ottomani Türgi üle, küpsetasid pagarid Türgi lipul oleva kuusirbi kujulisi saiu, et viinlased võiksid laua ääres vaenlasi hävitada nagu lahinguväljalgi. (lk 159)
Lõhnal ja maitsel on ühine tuulutusšaht otsekui kõrghoone asukatel, kes teavad, millisel õhtul naabrid karrirooga, lasanjet või Cajuni toite söövad. (lk 167)
Jõukaid väisas igavus otsekui talumatu sugulane, kelle lõbustamisele nad pühendasid suurema osa oma elust. Orgiad ja pidulikud õhtusöögid olid peamised meelelahutused ja roomlased lõbustasid end pillavalt nagu süüme tüütutest näägutustest täiesti rikkumata inimesed. Nende kultuuris säras nauding kui hüve iseeneses, positiivne saavutus, ei midagi kahetsusväärset. (lk 169)
Seos süsivesikuhimu, serotoniini ja meie aje vahel oma emotsionaalset tasakaalu taastada näib vaieldamatu. Aju on keemiatehas ja toitained on väga keerukad kemikaalid. (lk 178)
Trühvlikasvatajale ning tema emisele, kes kõnnivad maa-alusel trühvliaial, on olukord küllap halenaljakas ja kurb. Siin tunneb too ilus terve emis kõige iharama kuldi lõhna, kellega ta on elus kokku puutunud, ainult et millegipärast näib too olevat maa all. See ajab emise marru ja ta tõngub meeleheitlikult, kuid välja ilmub kõigest kummaline muhklik, laiguline seen. Seejärel tunneb emis vaid mõne sammu kaugusel järgmise üliisase kuldi lõhna - too on samuti maa alla maetud - ja asub tööle, üritab teda meeleheitlikult välja kaevata. Küllap ajab olukord ta ihast ja pettumusest hulluks. Lõpuks korjab trühvlikasvataja seened kokku, paneb kotti ja veab emise tagasi koju, ehkki tolle selja taga väreleb kogu aed kenade kultide vängest aromaatsest jõõrast, kes kõik tema järele õhkavad, kuid on nähtamatud! (lk 190)
Olen kokku puutunud mitut usku välitööteadlastega, kes on söönud kohalikke toite nagu rohutirtsud, kaanid või kookospiimas hautatud nahkhiired, osalt viisakuse pärast, osalt uudishimust,ja minu arvates osalt ka selleks, et Ühendriikidesse naastes oleks, millest rääkida. (lk 196)
Emad äiutavad lapsi magama unelauludega, mis kiigutavad ja rahustavad, mis pole ainult hällilaulud, vaid laulu hällid. (lk 205)
Luuletused on traditsiooniliselt kirjutatud jambilises pentameetris, mis kõlab nõnda: ta-DAM, ta-DAM, ta-DAM, ta-DAM, ta-DAM. Muidugi on palju teisi värsimõõte, milles kirjutada, ja tänapäeval ei kirjuta luuletajad üldsegi vormikohases värsimõõdus. Kuid jambides kirjutatud luuletuse lugemine pakub mingit loomupärast rahuldust. Kõigepealt tavatseme me jambi rütmis liikuda; see on sundimatu jalutuskäigu rütm. Kuid see lukustab ka südamelöögid sõnade puuri ja meie, kes me reageerime nii tundlikult südame häältele, loeme luuletust, ning meie enda pulss on otsekui vaikne metronoom. (lk 210)
Mõned kalad on lärmakad. Ogakuked, kotkaskalad ja paljud teised tekitavad helisid ujupõiega; krookskalad röhivad nii valjusti, et Hiina mere kalurid ei saa öösiti magada; havai ogaseljad krigistavad valjusti hambaid; isane konnkala uriseb; afaliinid naksuvad ja kääksuvad nagu kehvalt õlitatud kontoritoolid; grööni vaalad nurruvad ja siristavad; küürvaalad korraldavad lausa laulupeo. Ookean näib tumm, kuid see on tulvil loomade, murdlainete, tõusuvee hõõrdumise, laevaliikluse ja rändtormide hääli, mis on veekeskkonda suletud samamoodi nagu meie hääled õhukeskkonda. (lk 230)
Ulmekirjanduses väidetakse, et kui muusika on matemaatiline, peab see olema ka universaalne. Tähtedevahelise ruumiga suhtlemisel pole mõtet jännata verbaalsete sõnumitega; saatke fuuga. Kindluse mõttes saatke mõlemad. (lk 245)
Keskajal tehti üllatav avastus, et korraga saab kuuldavale tuua mitut heli, ilma et need üksteist summutaksid või pelgaks müraks moonduksid ja sündis polüfoonia. Tundub uskumatu, et praegu nii ilmsele järeldusele jõudmine võis nii kaua aega võtta. Kuid muusika pole nagu värvide segamine. Kui sinine ja kollane kokku segada, kaovad üksikud värvid ja moodustub uus toon; muusikahelisid võib aga segada nende individuaalsust minetamata. See, mille te lõpuks saate, on akord, midagi uut, millel on omaenda kõla, kuid milles on selged ja äratuntavad ka üksikhelid. (lk 254)
Armunud panevad suudeldes silmad kinni, sest kui nad seda ei teeks, oleks liiga palju visuaalseid hälvitajaid, mida vaadata ja analüüsida: ootamatu lähivaade armastatu ripsmetest ja juustest, tapeet, kella numbrilaud, valgusvihus hõljuvad tolmukübemed. Armunud tahavad täielikult teineteisesse sulada, nii et miski neid ei häiriks. Sestap panevad nad silmad kinni, nagu paluksid kahel armsal sugulasel toast lahkuda. (lk 264)
Pärast Piibli esimest käsku - "Saagu valgus!" - vaatas Jumal iga päev oma töö üle ja "nägi, et see hea oli". Ilmselt pidi ka Tema nägema, et uskuda. (lk 265)
Teadus ja kunst on need, mis meid virgutavad, kõik tuled põlema panevad, meil kraest haaravad ja ütlevad: vahest oleksite nii lahke ja pööraksite tähelepanu! Raske uskudagi, et midagi nii keerukat ja tegusat, nagu on elu, nii hõlpsasti kahe silma vahele jääb. (lk 270)
Taevast mõeldes kipume üles vaatama, kuid tegelikult algab taevas maa pealt. Me kõnnime läbi selle, hüüame sellesse, riisume selles lehti, peseme koera ja sõidame autoga. Me hingame seda sügavalt sisse. Iga hingetõmbega neelame miljoneid õhumolekule, soojendame neid veidi ja hingame need siis jälle tagasi ilmaruumi. Sel hetkel hingate te sisse mõne neistsamadest molekulidest, mida hingasid kord Leonardo da Vinci, William Shakespeare, Anne Bradstreet või Colette. Hingake sügavalt sisse. Mõelge "Tormile". Õhk paneb tööle meie kopsude lõõtsad ja annab jõudu meie rakkudele. Me ütleme "õhkkerge", kuid meie atmosfääris, mis kaalub viis tuhat triljonit tonni, pole midagi kergekaalulist. Ainult selline visadus, nagu on raskusjõul, võib seda maa ligi hoida; muidu lendaks see lihtsalt minema ja valguks orvadeta ilmaruumi avarusse. (lk 271)
Mõelge öökullile, tiivulisele binoklile, kelle silmad moodustavad pea suurusest kolmandiku. (lk 301)
Ehkki teada tõsiasi on see, et van Gogh oma kõrva ära lõikas, lõi ta ennast ka nuiaga, käis igal pühapäeval mitmel jumalateenistusel, magas laudplangul, nägi veidraid religioosseid nägemusi, jõi petrooleumi ja sõi värvi. Praegu arvavad uurijad, et mõni van Goghi stilistilistest veidrustest (näiteks kiirtepärjad tänavalaternate ümber) ei pruugi sugugi olla tahtlik moonutus, vaid oli tingitud tema haigusest, või õieti tema kasutatud värvilahustite ja vaikude tekitatud mürgistusest, mis võis tema silmi sedavõrd kahjustada, et ta nägi valgusallikate ümber halosid. Patrick Trevor-Roperi järgi, kelle teoses "Maailm läbi töntside silmade" uuritakse maalikunstnike ja luuletajate nägemishäireid, olid van Goghi depressiooni võimalike põhjuste seas "ajukasvaja, süüfilis, magneesiumipuudus, oimusagaraepilepsia, digitaalisemürgistus (mida manustati epilepsia raviks ja mis võis tekitada kollase nägemise) ja glaukoom (mõnedel autoportreedel on näha laienenud parem pupill, ja van Gogh maalis tulede ümber värvilised halod)." (lk 305)
Briljant on nagu kobarprisma. Briljanti tungiv valgus põrkub selles rikošetiga, peegeldub selle tagapinnalt ja pillub värve heldemalt kui tavaline klaasprisma. Osav teemandilihvija paneb valguse kivi paljudes tahkudes sähvima ja nurga all kivist välja kiirgama. Pöörake briljanti pihus, ja te näete üht puhast värvi teise järel. Vaheldusrikkus on see, millega mateeria elus asju õnnistab. Me näeme elu energiat, liikumist ja vahelduvaid värve, mis on vangistatud väikese briljandi ahtrasse ruumi, mis kiiskab ühel hetkel otsekui neoon ja heidab järgmisel välja valgussaableid. (lk 316)
Kui vahvalt vapustav oli avastada, et pooltel planeetidel on rõngad: mitte ainult Saturnil, vaid ka Jupiteril, Uraanil, Neptuunil ja võib-olla isegi Pluutol. Ja kõik rõngad on erinevad. Jupiteri tumedad kitsad rõngad vastanduvad Saturni eredatele laiadele rõngastele. Uraani obsidiaanrõngastel on sabas pikergused kuud. Päikesesüsteem on tasapisi meie kõigi ümber ringid tõmmanud. Kui maagiline ja liigutav. Usust, poliitikast, vanusest ja soost hoolimata on vähesed sümbolid meile nii palju tähendanud kui rõngad. Me kingime rõngaid igavese armastuse ja kahe hinge suure kooskõla märgiks. (lk 320-321)
Colette tavatses igapäevase kirjatöö sissejuhatuseks kassilt kirpe otsida ja pole raske ette kujutada, kuidas võis karva metoodiline silitamine ja läbiotsimine säärase ihara inimese mõtteid keskendada. Oli ta ju lõppeks naine, kes kunagi kerge pagasiga ei reisinud, vaid võttis korvitäie selliseid esmatähtsaid asju nagu šokolaad, juust, lihatooted, lilled ja pika saia kaasa isegi lühikestele retkedele. (lk 332)
Mitte kõike, mida me tunneme, ei tunne me küllalt tugevalt, et ajju sõnumit saata; paljud aistingud lihtsalt jooksevad mööda külgi maha ega ütle midagi. Paljugi läheb tõlkes kaduma või tsenseeritakse välja, ja igal juhul ei tulista kõik meie närvid ühekorraga. Mõned neist püsivad vagusi, sellal kui teised reageerivad. See teeb meie maailmanägemise veidi lihtsustatuks, arvestades, kui keerukas maailm on. Keha ei püri tõe, vaid ellujäämise poole. (lk 341-342)