Õli

Piibel

Surnud kärbsed panevad haisema salvisegaja õli,
pisut rumalust võib mõjuda rohkem kui tarkus ja au.

Koguja raamat 10:1

Ja kui Tall avas kolmanda pitseri, kuulsin kolmanda elaja ytlevat: Tule! Ja ma vaatasin, ja näe: must hobune, ja hobuse seljas istujal olid käes kaalod. Ja ma kuulsin nagu hääle nende elaja keskelt ytlevat: Mõõt nisu yhe denaari eest ja kolm mõõto otri denaari eest, ja õlile ja viinale ära tee kahjo.
- Johannese ilmutuse raamat 6:5-6, tlk Johannes Aavik

Proosa

Astrīda ei ütle ühtki sõna, kuid tema silmad räägivad.

...et viigipuu ei õitse, et viinapuul ei tule marju ja õlipuul õli, et ei ole leiba ega soola, et liiliad ei lõhna, et armastuse õunad on kibedad, et kaevud kuivavad, et mandlipuud kuivavad, et tuvid on vaikinud...

- Nora Ikstena, "Neitsi õpetus", tlk Kalev Kalkun, Loomingu Raamatukogu, nr 13-14, 2011, lk 78

Vahepeal maitseb Toots oma kohvitassist natuke ja märkab kohkudes, et kohvil on kange lambiõli maik juures. Esimene lonks läks alla, see on õigus, aga teisega ja järgmistega ähvardab lugu täbaram olla. Esimest suutäit ei teadnud hoidagi, see läks nagu iseenesest sinna, kuhu ta minema pidi, aga edasi... Toots jõllitab pisut oma öökullisilmi ja vaatab abiotsivalt ringi. Kui tuleks kuskilt mingisugune salavõim, mis tema kohvitassi nägemata tühjaks imeks, küll oleks ta sellele võimule tänulik! [---]

Aga "võim" on oma hommikuse kohvi nähtavasti juba joonud ega ilmu. Küllap pikutab "võim" juba kuskil metsajõe kaldal, soojendab päikesepaistel oma jalakandu ja pungil kõhtu ja ei mõtlegi oma hommikueinet lambiõlistatud kohviga üle juua.

- Oskar Luts, "Suvi I ja II. Pildikesi noorpõlvest", Tallinn: Eesti Raamat, 1987, 8. trükk, lk 26–27

Ähmi täis inimesed jooksid puiesteel luuletajast mööda, karjusid midagi, kuid Ivan Nikolajevitšini nende sõnade mõte ei jõudnud. Äkitselt aga tormasid kaks naist tema lähedal üksteisele peaaegu otsa ja üks neist, terava nina ja katmata peaga noorik, karjus otse poeedi kõrva juures teisele:

"… Annuška, meie Annuška! Sadovaja tänavalt! See on tema kätetöö … Ostis poest päevalilleõli ja lõi oma lehmaliitri värava vastu puruks! Kogu seelik oli tal õli täis, küll ta kirus ja vandus! … Ju see õnnetu mees libises õli peal ja kukkuski trammile ette …" (4. ptk, "Tagaajamine")

- Mihhail Bulgakov, Meister ja Margarita, Tallinn: Eesti Raamat, 1968, lk 14

Luule

Kustund altarilampide tarjad,
neis õli on otsa saand,
ja teravad templiharjad
mu palge on varjutand.

Artur Alliksaar, "Ootus", rmt: "Päikesepillaja" (Tartu: Ilmamaa, 1997, 3. trükk), lk 17

suur on hirm ja suur on janu
muutub kuivaks minu keha
kui ma näen et tema konte
ühendavad hõbeneedid
et ta hambus hoiab mooni
mina rinnaga sind katan
sinu silmis õli põleb

Juhan Viiding, "Fosformees" kogus "Selges eesti keeles" (1974), lk 55