Jamb
Proosa
[muuda]- Luuletused on traditsiooniliselt kirjutatud jambilises pentameetris, mis kõlab nõnda: ta-DAM, ta-DAM, ta-DAM, ta-DAM, ta-DAM. Muidugi on palju teisi värsimõõte, milles kirjutada, ja tänapäeval ei kirjuta luuletajad üldsegi vormikohases värsimõõdus. Kuid jambides kirjutatud luuletuse lugemine pakub mingit loomupärast rahuldust. Kõigepealt tavatseme me jambi rütmis liikuda; see on sundimatu jalutuskäigu rütm. Kuid see lukustab ka südamelöögid sõnade puuri ja meie, kes me reageerime nii tundlikult südame häältele, loeme luuletust, ning meie enda pulss on otsekui vaikne metronoom. (lk 210)
- Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005
Luule
[muuda]- Paul Viiding, "*Minu toakarbi luitund tapet...", rmt: koguteos "Arbujad", 1938, lk 268
Sel hetkel halli unustuse seast
ma leidsin hingenurgast ühe jambi,
kui toona süütamata jäänud lambi,
kui laulu, mida ükskord teadsin peast,
mis meelest läks, ei teagi, kelle veast...
- Helvi Jürisson, "*** Sel hetkel" (1997), kogus "Sinine kivi" (1998), lk 63