Tervitus

Proosa

• "No näita õige ennast, poeg! Sa ajad ju lausa naeru peale! Ja mis papikuued need teil seljas on? Või kannavad akadeemias kõik sihukesi?"

Niisuguste sõnadega tervitas vana Bulba oma kaht poega, kes olid õppinud Kiievi bursas ja jõudnud nüüd koju isa juurde.

Pojad olid just alles hobuste seljast maha tulnud. Mõlemad olid pikad, tugeva kondiga noormehed, kes vahtisid veel altkulmu nagu hiljuti väljalastud seminaristid. Nende tugevaid, tervisest õhetavaid nägusid katsid esimesed karvaudemed, mida habemenuga polnud veel puudutanud. Pojad seisid liikumatult, silmad maas; nad olid jahmunud, et isa neid nõnda vastu võttis. (lk 5, romaani algus)

• Nikolai Gogol, "Tarass Bulba", tlk Johan Tamm, 1955

• Käesurumine ja käepigistus on läbi ajaloo andnud tunnistust relva puudumisest ja kinnitanud häid kavatsusi, olgugi et käepigistus kui levinud tervitus võeti tegelikult kasutusele alles Inglise tööstusrevolutsiooni ajal, kui ärimeestel tuli nii palju tehinguid sõlmida ja nende peale kätt lüüa, et see liigutus kaotas oma erilise tähenduse ja muutus tavalise ühiskonnaelu osaks. Käepigistus tähendab ikka veel lahjavõitu kokkulepet, millega öeldakse: teeselgem vähemalt, et me ajame asju ausalt. (lk 142)
  • Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005

• "Halloo!" hüüdis ta.

"Halloo!" hüüdis marslane oma keeles.

Nad ei mõistnud teineteist.

"Ütlesid sa halloo?" küsisid nad mõlemad.

"Mis sa ütlesid?" küsisid nad kumbki eri keeles.

Nad põrnitsesid teineteist.

"Kes sa oled?" küsis Tomás inglise keeles.

"Mida sa siin teed?" marsi keeles; võõra huuled liikusid.

"Kuhu sa lähed?" küsisid nad ning näisid hämmeldunud.

"Mina olen Tomás Gómez."

"Mina olen Muhe Ca."

Kumbki ei saanud aru, aga nad koputasid nende sõnade juures enesele rinnale ja siis sai asi selgeks. (lk 89)

• Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", tlk Linda Ariva, ptk "August 2002: Öine kohtumine", 1974