Noormees

Proosa

"Ma usun, et ta [Willoughby]on igati tubli noormees," kordas söör John. "Mäletan, et kui me möödunud jõulude ajal Barton Parkis väikese jalakeerutuse korraldasime, siis tantsis ta kella kaheksast kella neljani, ilma el oleks kordagi istunud."

"Kas tõesti?" hüüdis Marianne säravi silmi. "Tegi ta seda ka elegantselt ja elavalt?"

"Jah, ja kell kaheksa oli ta juba jalul, et metsatihnikusse ratsutada."

"See mulle juba meeldib, just niisugune peaks üks noormees olema. Millega ta ka ei tegeleks, peab tema ind olema mõõtmatu ega või lasta tal igavust tunda."

Jane Austen, "Mõistus ja tunded", tlk Karin Suursalu, 1996, lk 34

D'Artagnan sirutas ennast uhkelt, otsekui tahtes öelda, et ta ei palu kelleltki armuandi.

"Hästi, hästi, noormees," rahustas teda härra de Tréville, "ma tunnen seda ilmet. Mina ise tulin Pariisi, neli eküüd taskus, ja olin valmis duellile kutsuma igaühe, kes oleks julgenud öelda, et ma pole võimeline Louvre'it ära ostma."

Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", tlk Tatjana Hallap, 1977, lk 34-35

Et midagi ikkagi teha, hakkan lugema ajalehte, mis on juba mõnda aega, täpsemalt selle ostmisest saadik, laual lebanud. Muidugi mõista ei vaevu ma ajalehte kätte võtma. Jättan selle sinnasamasse lauale ja loen eemalt, aga pähe ei jõua midagi. Siis ma enam ei püüa ka.

Tean selletagi, et teisel leheküljel on pilt noormehest, kes pole enam väga noor, ta on täpselt sama vana kui mina, ja kes loeb sama ajalehte ümmarguses, nurgaorvas asuvas ja plaatidega kaunistatud vannis, ta silmitseb kuulutusi, börsikursse; tal on täiesti lõdvestunud ilme ja vanniäärel käeulatuses klaas head marki viskit. Tal on ilus elav intelligentne ja kõigega kursis oleva inimese nägu.

Sellele pildile mõeldes olen sunnitud püsti tõusma ja oksendama kraanikaussi, mis ei asu seinaorvas ega ole kaunistatud, vaid on kõige labasemal moel köögiseinale kinnitatud. Ja kõik see, mis minu suust tuleb, ummistab selle õnnetu kraanikausi. (lk 23)

Ágota Kristóf, "Eile", tlk Triinu Tamm, 2001

Luule

Selle maailma vanamehed on teinud üles tule,
et soojendada oma värisevaid käsi.
Nad nügivad noori mehi tulle.
Noormehed põlevad kui pajuvitsad.

Kui üks veidi maad põgenebki,
on vanamehed raevus.
Nad püüavad ja seovad ta ja viskavad taas tulle.
Rohelised oksad põlevad aeglaselt...
Ja noormeeste piinade suits
kerkib ümara ja võimsana nagu tammetüvi
ning selle pimedus laotub üle taeva...

Rohelised oksad põlevad aeglaselt...
Ja maailma vanamehed istuvad tule ümber
ja hõõruvad käsi...
Aga noormeeste piinade suits
tõuseb igavesest ajast igavesti.

Lola Ridge, "Tuli", rmt: "Geto ja teised luuletused" ("The Ghetto and Other Poems"), 1918