Mine sisu juurde

Kraanikauss

Allikas: Vikitsitaadid
Hadar Gad, "Interjöör" (2009)

Proosa[muuda]

  • Et midagi ikkagi teha, hakkan lugema ajalehte, mis on juba mõnda aega, täpsemalt selle ostmisest saadik, laual lebanud. Muidugi mõista ei vaevu ma ajalehte kätte võtma. Jättan selle sinnasamasse lauale ja loen eemalt, aga pähe ei jõua midagi. Siis ma enam ei püüa ka.
Tean selletagi, et teisel leheküljel on pilt noormehest, kes pole enam väga noor, ta on täpselt sama vana kui mina, ja kes loeb sama ajalehte ümmarguses, nurgaorvas asuvas ja plaatidega kaunistatud vannis, ta silmitseb kuulutusi, börsikursse; tal on täiesti lõdvestunud ilme ja vanniäärel käeulatuses klaas head marki viskit. Tal on ilus elav intelligentne ja kõigega kursis oleva inimese nägu.
Sellele pildile mõeldes olen sunnitud püsti tõusma ja oksendama kraanikaussi, mis ei asu seinaorvas ega ole kaunistatud, vaid on kõige labasemal moel köögiseinale kinnitatud. Ja kõik see, mis minu suust tuleb, ummistab selle õnnetu kraanikausi.


Luule[muuda]

ÜKS ÕHTU, kui ma enese laiskuse pärast kaua kütmata seisnud köögis
enne magamaminemist jalgu pesin, taipasin äkki,
et kommunism on tõepoolest kogu maailma tulevik.
Vaatamata sellele, kui palju on seda kuuldud,
ja vaatamata, kellelt. Jäin
ühe jala peale seisma: ilmnenud perspektiiv,
et kõik on tõepoolest alles ees, ei päästnud mind kaugeltki tardumusest.
/---/
Seisan siin justkui mingi kurg,
teine jalg põrandal ja teine kraanikausis
külma joa all...