Paanika

Proosa[muuda]

Noil aegadel olid paanikahood sagedased. Möödus vähe päevi, ilma et üks või teine linn poleks registreerinud mõnda selletaolist sündmust oma ürikutes. Senjöörid sõdisid üksteisega, kuningas oli sõjajalal kardinaliga, hispaanlased aga omakorda kuningaga. Peale nende varjatud või nähtavate, salajaste või avalike sõdade olid veel vargad, kerjused, hugenotid, hundid ja lakeid, kes sõdisid kõigiga. Alati haarasid linnakodanikud relvad varaste, huntide ja lakeide vastu, sageli senjööride ja hugenottide vastu, mõnikord kuninga vastu, kuid mitte iialgi kardinali ega hispaanlaste vastu. Sellest kindlakskujunenud harjumusest tuleneski, et ülalmainitud aprillikuu esimesel esmaspäeval 1625. aastal kiirustasid linnakodanikud, kuuldes kära, kuid mitte nähes punakollast lippu või hertsog Richelieu kaardiväelaste univorme, Vaba Möldri kõrtsi poole.
- Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", 1. peatükk. Tõlkinud Tatjana Hallap.

Korralikku paanikasse sattumine võtab aega sekundi murdosa. Sellest lahtisaamine võib võtta pool õhtut. (lk 107)
- Peter Høeg, "Preili Smilla lumetaju", tlk Arvo Alas, 1997

Estonians don't do "in a cold panic". Phlegmatic, slow, non-reactive, yes. Panic, no.
- Eestlastel ei ole "vaikset paanikat". Flegmaatilisus, aeglus, mittereageerimine - jah. Paanika - ei.
- Toomas Hendrik Ilves, twitter.com, 21. juuli 2016; as quoted in "Smaller Countries, Far Away" (24 October 2016), by Jay Nordlinger, National Review

Olla surelik ja tulvil aistinguid tähendab meile ühtaegu paanikat ja privileegi. Me elame oma meelte lõa otsas. Olgugi et nad meid arendavad, nad ka piiravad ja kitsendavad meid — aga kui ilusasti. Armastuski on ilus ike. (lk 16)
- Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005