Üldse see asumaade kuld, mis oleks pidanud õieti rikastama hispaania rahvast, tuli talle kahjuks, hävitades, selle, mis on iga rahvamajanduse aluseks - isikliku töö tahte. Selle asemele tuli juhus. Milleks näha vaeva igapäevase tööga, kui ühe õnneliku retkega võis leida muinasjutulisi aardeid, milliseid enne polnud näinud ühegi eurooplase silm. Ja olidki varad raisatud, siis jäi ometi veel üle mungaseisus, klooster, kus võis auga, ilma midagi tegemata, lõpetada elupäevad.
Selline oli hispaania rahvas tol ajal: vaimulikud, vaesed hidalgod ja kõik muud - kerjused. Väljaspool kirikut liikus kogu elu nende kahe pooluse vahel: sangarlus ja nälg.
Justa Kurfeldt, "Miguel de Cervantes Saavedra", 1934, lk 10
Õhtust lähen sööma soovitatud härra juurde. Ootasin tunni, et minna siis, kui uksed avatakse. Uksed ongi avatud, aga see ei tähenda, et veel süüa saaks. Näppude peal näitab ta, et tunni pärast tuleb kokk. Praegu saab juua.
Uskumatu, et olen nädalaid hispaanlaste rütmis elanud, aga ei ole ära õppinud — enne kella kaheksat süüa ei saa! (lk 168)
