Alligaator

Proosa

... tihti võib Florida soos näha Ameerika alligaatorit, kes seab end päikese kätte nautleja äärmise hoolega: üks jalg ja saba vees, alaselg ja teine jalg põõsa varjus, pea, selg ja esijalad päikese käes... Alligaatorid jätavad ses suhtes üsna nõudliku mulje, aga tegelikult sätivad nad oma termostaati, nagu teeme sügisesel pärastlõunal meiegi, kui villase pulloveri selga jätame, aga mütsi ja kindad ära võtame. (lk 114)
- Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005

Tavaliselt nii jutuka inimese ootamatu vaikimine ajas Vimesi rööpast välja ning ta küsis: "Kas sa ootad midagi, Feeney?"

Feeney noogutas ja vastas: "Ma ei tahtnud vahele segada, komandör, ja nagu te ütlesite, juhite vägesid teie, aga ma ootasin, et te ütleksite midagi, mida ma tahan kuulda."

"Ah soo? Ja mis see oleks?"

"Noh, härra komandör, alustuseks tahaksin ma kuulda, et nüüd oleks aeg tagasi hobuste selga ronida ja siit kähku jalga lasta, sest vesi tõuseb ja varsti ärkavad alligaatorid üles."

Vimes vaatas ringi. Üks puunott, millest ta oli pilgu nii hooletult üle libistanud, sirutas välja jalad. Vimes maandus vähem kui sekundiga oma hobuse seljas, ratsmed peos.

"Ma arvestan siis, et käsk on antud!" hüüdis Feeney Vimesile järele kihutades.

Terry Pratchett, "Tubakas". Tõlkinud Allan Eichenbaum, 2012, lk 253