Päikesesüsteem

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Me näeme, kuidas Päikese ümber moodustuvad lihtsate, kaunite ja suurepäraste reeglite järgi planeedid, mis liiguvad reipalt ning väsimatult ümber oma telje ja nende ühise keskpunkti ruumides, mis on proportsioonis nende suuruse ning tihedusega; samuti seda, kuidas nendesamade seaduste järgi moodustuvad mõne ümber neist kuud, mida planeetide külgetõmbejõud paigal hoiab. Pole ülevamat pilti kui see ettekujutus suurest universumist; ja inimaru ei ole ehk kunagi riskinud ette võtta pikemat lendu ning seda osalt ka õnnelikult lõpule viinud, kui siis, kui Koperniku, Kepleri, Newtoni, Huygensi ja Kanti peades sündisid planeetide tekke ning liikumise lihtsad, igavesed ja täiuslikud seadused. (lk 23-24)
  • Meie rahuldume enamasti sellega, et näeme Maad tolmukübemena, mis hulbib selles suures põhjatuses, kus maad tiirlevad oma orbiidil ümber Päikese, kus see Päike tiirleb koos tuhande teise omasugusega ümber oma keskpunkti, ja ehk veel mitugi sellist päikesesüsteemi pöörleb laialipillatult taevas, kuni lõpuks kaob selles mõõtmatuse ning igavese majesteetlikkuse meres nii meie kujutlusvõime kui ka mõistus, nii et me ei tea enam, kus on algus ja kus ots. Ometigi on tühipaljal imestusel, mis meid hävitab, vaevalt küll üllaim ja jäävaim mõju. Iseendaga kõiges rahulduvale loodusele on liivatera niisama väärtuslik kui mõõtmatu tervik. Loodus pani paika ruumi ja olemise punktid, kus pidid tekkima maailmad, ning igas neist punktidest on ta oma lahutamatu võimu, tarkuse ja headuse küllusega nii terviklikult osaline, nagu ei oleks mingeid teisi tekkimise punkte, teisi maailma-aatomeid olemaski. Niisiis, kui ma löön lahti suure taevaraamatu ja näen enda ees seda mõõtmatut paleed, mida üksi ja kõikjal saab täita vaid jumalus, siis järeldan ma tervikult üksikule ning üksikult tervikule, kusjuures tervik on jagamatu. See oli üks ja seesama jõud, mis lõi ergava Päikese ja hoiab mu tolmukübeme selle ligi; üks ja seesama jõud, mis võib panna päikeste Linnutee näiteks Siiriuse ümber tiirlema ning mõjutab mu maist keha vastavalt raskusjõule. (lk 24)
  • Niisiis on loodus meid paigutanud ühele kolmest keskmisest planeedist, millel näib valitsevat ka keskmine suhe ja tasakaalustatud proportsioon aegade ning ruumide, võimalik, et ka olendite tekke osas. Meie mateeria vahekord meie vaimuga on ehk niisama palju vastastikku kaalutletud kui meie päevade ja ööde pikkus. Meie mõtete kiirus on tõenäoliselt võrdeline meie planeedi ümber oma telje pöörlemise kiirusega ja ümber Päikese tiirlemise kiirusega teiste tähtede kiiruse või aegluse suhtes, nii nagu meie meeled suhestuvad orgaanilise ehituse keerukusega, mida oli võimalik meie Maal saavutada ning mida pidi seal saavutatama. Mõlemalt poolt võib tõenäoliselt ette tulla suurimaid lahknevusi. Seega lastagu meil, senikaua kui me siin elame, arvestada ei millegi muu kui keskpärase maise mõistuse ja veel kahetähenduslikuma inimliku voorusega. Kui saaksime vaadata Merkuuri silmadega Päikesesse ja lennata tema tiivul ümber Päikese; kui meile oleks Saturni ning Jupiteri ümber oma telje pöörlemise kiirusega antud samal ajal ka nende aeglus, nende suur ruumala, või kui saaksime komeedi sabal, ühtviisi vastuvõtlikuna nii suurimale palavusele kui ka külmale, triivida läbi taeva kaugete piirkondade — siis võiksime inimlike mõtete ja jõudude harmoonilise kesktee asemel kõneleda mingist teisest, laiemast või kitsamast teest. Et me aga oleme seal, kus ja kuidas me oleme, jäägem truuks sellele silutud proportsioonidega rajale; see vastab tõenäoliselt just täpselt meie eluea kestusele. (lk 29)


  • See oli muidugi mingisugune antropomorfism, käskjala mentaliteet, mis iga asja väärtust hindas selle järgi, kuidas nende dimensioone sai väljendada suuremate või väiksemate mitmekohaliste arvudega - Jumalat kujutati ette kui ühinenud päikesesüsteemide peadirektorit; ta ei saanud mingil juhul tunda kõiki funktsionääre universumi ühes kõige väiksemas asulas. Kentsakas muuseas, et inimesed on peaaegu kaks tuhat aastat tunnistanud, ma usun Jumalat, kõigeväelisemat, maa ja taeva loojat. Ja siis, kui nendeni jõuab, et loodu on tunduvalt suurem, kui nad alguses olid arvanud, siis tõmbuvad nad tagasi - ka kõikväelisusel peab ometi piir olema!
    • Sigrid Undset, "Gymnadenia". Tõlkinud Elvi Lumet. Tallinn: Eesti Raamat 2003, lk 238-239


  • Kui vahvalt vapustav oli avastada, et pooltel planeetidel on rõngad: mitte ainult Saturnil, vaid ka Jupiteril, Uraanil, Neptuunil ja võib-olla isegi Pluutol. Ja kõik rõngad on erinevad. Jupiteri tumedad kitsad rõngad vastanduvad Saturni eredatele laiade­le rõngastele. Uraani obsidiaanrõngastel on sabas pikergused kuud. Päikesesüsteem on tasapisi meie kõigi ümber ringid tõmmanud. Kui maagiline ja liigutav. Usust, poliitikast, vanusest ja soost hoolimata on vähesed sümbolid meile nii palju tähendanud kui rõngad. Me kingime rõngaid igavese armastuse ja kahe hinge suure kooskõla märgiks.


  • [Ishmael:] "Õige ta on. Loomine ei lõppenud meduusiga. Tulemas olid veel selgroogsed ja amfiibid ja roomajad ja imetajad ning lõpuks muidugi inimene."
"Täpselt."
"Ning sinu loomislugu lõpeb sõnadega "ja lõpuks ilmus inimene"."
"Jah."
"Tähendades mida?"
"Tähendades seda, et tulemas ei olnud enam midagi. Tähendades, et loomine oli jõudnud lõpuni."
"Selleni kogu see lugu lõpuks välja jõudis."
"Jah."
"Loomulikult. Igaüks teie kultuuris teab seda. Inimene jõudis tippu. Inimene on kogu kosmilise loomisdraama haripunkt."
"Jah."
"Kui inimene lõpuks ilmus, jõudis loomine lõpuni, kuna selle eesmärk oli saavutatud. Ei olnud jäänud enam midagi luua."
"See paistab olevat vaikimisi vastuvõetud eeldus."
"Seda eeldust ei ole alati sugugi võetud vaikimisi. Teie kultuuri religioonid ei ole selle suhtes vaikinud. Inimene on loomise lõppprodukt. Inimene on olend, kelle jaoks kõik muu tehti: see maailm, see päikesesüsteem, see galaktika, universum ise."
"Tõsi."
"Teie kultuuris teavad kõik, et maailma ei loodud meduusi ega lõhe ega iguaanide ega gorillade jaoks. See loodi inimese jaoks."
"Nii ta on."
Ishmael suunas mulle oma sardoonilise pilgu. "Ja see ei ole mütoloogia?" (lk 46-47)
  • Daniel Quinn, "Ishmael", tlk Toomas Trapido, 2017 (2. trükk)

Luule[muuda]

Kui raskejalgne naine,
kes tunneb oma südame all
elu liigahtamist,
nii tunnen oma ajudes
uute ideede sündi
ning päiksesüsteemide tekkimist.

  • August Alle, "Kolmekümnenda lävel", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 24