Mine sisu juurde

Antropomorfism

Allikas: Vikitsitaadid
Louis Wain, "Kolm laulvat kassi" (1925/1939)

Proosa[muuda]

  • Inimene ei taipa iial, kui väga ta kaldub antropomorfismi.
Alati vaid meie silmad, meie kujutlusviisid; loodus teab ise, ilma meieta, mida ta tahab ja mida ta on tahtnud.


  • See oli muidugi mingisugune antropomorfism, käskjala mentaliteet, mis iga asja väärtust hindas selle järgi, kuidas nende dimensioone sai väljendada suuremate või väiksemate mitmekohaliste arvudega - Jumalat kujutati ette kui ühinenud päikesesüsteemide peadirektorit; ta ei saanud mingil juhul tunda kõiki funktsionääre universumi ühes kõige väiksemas asulas. Kentsakas muuseas, et inimesed on peaaegu kaks tuhat aastat tunnistanud, ma usun Jumalat, kõigeväelisemat, maa ja taeva loojat. Ja siis, kui nendeni jõuab, et loodu on tunduvalt suurem, kui nad alguses olid arvanud, siis tõmbuvad nad tagasi - ka kõikväelisusel peab ometi piir olema!
    • Sigrid Undset, "Gymnadenia". Tõlkinud Elvi Lumet. Tallinn: Eesti Raamat, 2003, lk 238-239


  • Olla inimene tähendab muutuda, mõistis Surm. Apokalüpsise ratsanikud olidki pigem inimesed. Inimesed olid tahtnud, et neil oleks teatud kuju, teatud vorm. Ja täpselt nagu jumalate ja hambahaldja ja Orikavana puhul, nii oli ka nende kuju neid muutnud. Neist ei saa kunagi päris inimesi, aga mõned inimlikud jooned olid neile külge hakanud nagu mingi haigus.
Ja kõige tähtsam oli, et millelgi, mitte millelgi ei ole üks külg ja ainult see üks külg. Inimesed kujutasid ette, milline olend peaks Taud olema, aga kui nad olid andnud talle käed ja jalad ja silmad, sai ta ka aju. See tähendas, et ta mõtleb. Ja ükski aju ei saa kogu aeg ainult epideemiatest ja rändtirtsuparvedest mõelda. (lk 213)
  • Oletame näiteks, et üks inimene - see tähendab a..."
"Antropomorfne personifikatsioon," ütles Ronnie Soak. "Aga mina olen alati eelistanud väljendit "avataara"."
Lu-Tze kulm tõmbus kortsu. "Kas sa lendad palju ringi?" küsis ta.
"Siis oleksin ma aviaator." (lk 275)
  • Kaos möirgas. Ta rebis triibulise põlle eest ja valge mütsi peast. Paistis, et ta paisus suuremaks. Temast õhkus pimedust nagu suitsu.
Lu-Tze pani käed rinnale risti ja naeratas laialt. "Ära unusta Esimest Reeglit," ütles ta.
"Reeglit? Reeglit? Mina olen Kaos!"
"Kes oli esimene?" ütles Lu-Tze ette.
"Jah!"
"Looja ja hävitaja?"
"Muidugi, kurat võtaks!"
"Pealtnäha keerulise ja pealtnäha seosetu käitumisega, millele siiski on lihtne deterministlik seletus ja mis on võtmeks multidimensionaalse universumi mõistmisele uutel tasanditel?"
"Igatahes... Misasja?" (lk 277)


  • [Inimeste käitumisest Eesti eesistumise üritusel kommi jaganud robotiga:] Täiesti arukad inimesed, selle asemel, et astuda roboti ette ja teha oma selfi ära, pöördusid selle asja poole ja ütlesid: "Tule siia!". See tundub naljakas, aga see on üks, millega me koguaeg kokku puutume, kui inimesed masinatega suhtlevad, ükskõik kas see on esemestatud algoritm või algoritm ise.