Kersti Kaljulaid

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Tartu Ülikooli nõukogu esimees Kersti Kaljulaid nõukogu istungil 22. veebruaril 2016.

Kersti Kaljulaid (sündinud 30. detsembril 1969 Tartus) on Eesti poliitik, alates 10. oktoobrist 2016 Eesti Vabariigi president. Ta on olnud ärijuht ning Eesti ja Euroopa Liidu ametnik. Aastatel 2004–2016 oli ta Euroopa Kontrollikoja liige.

2016[muuda]

  • Tänu e-Eesti võimalustele suudame me täna, kuigi meid on vaid pisut üle miljoni, teha kümne minutiga kümme miljonit makset, sooritada kümme miljonit päringut, allkirjastada kümme miljonit lepingut. Seda ei suuda meist ka kümme korda suuremad riigid. Aga hea uudis on see, et kõigil on võimalik selle meie eksklusiivse klubiga liituda. Nüüd juba kaks aastat. Igaühele meist on antud kuni 100 aastat siin planeedil elada – miks mitte kasutada seda aega palju efektiivsemalt?[1] /Tehnoloogiakonverentsil Slush Helsingis 29. novembril 2016/

2017[muuda]

  • Keel ja kunstid loovad kultuuriruumi. Lisades harjumused ja tavad, saame meile omase komberuumi. Saame sidusa keskkonna, mille olemasolu tunnistamist on meil õigus nõuda kõigilt meie juurde pikemaks ajaks või päriseks tulijatelt. Eestlane saab olla igaüks, kui ta tunnustab meie keelt, kombeid ja väärtusi. Nii saab ta ise pidada end eestlaseks ja saame seda teha ka meie.[3] /Eesti Vabariigi iseseisvuspäeva aktusel 24. veebruaril 2017/
  • Õmblusteta ühiskond eeldab suurt läbipaistvust ja madalat korruptiivsust. See on ühiskond, kus kohaliku tasandi elukorraldus ja kogukondlik aitamine on niivõrd sujuvalt toimimas, et ühiskonna õmblusi ei olegi näha.[4] /Arvamusfestival 2017: Õmblusteta ühiskond/
  • Töötan Eesti jaoks, Eesti huvid tulevad enne kõike. Saan väga pahaseks, kui ma mõnikord näen, et poliitilistes diskussioonides eelistatakse erakonna huvisid Eesti huvidele.
  • [K]ipun endiselt alahindama seda, et kui lähen sõpradega kuhugi kontserdile, näiteks suvel Muhu laulupeole, oma vabast ajast, siis see ei tähenda, et sellest ei kujune institutsionaalne üritus. Ma ei saa sealt ära tulla, siis kui tahan. Pean olema korralikult ürituse lõpuni, muidu oleksid inimesed väga kurvad, kui oleksin poole pealt ära läinud.
  • Ma pole lubanud midagi muud kui küsida kriitilisi küsimusi ja olla nõudlik. Mulle tundub, et inimesed saavad aru, et see on päris hea stiilivalik olukorras, kus sul võim on piiratud. Ma ei taju, et need ootused oleksid ülearu kõrged, et peaksin Eesti elu ühe korraga heaks tegema.
  • Tahaksin, et inimesed näeksid oma presidenti sellisena, kes neid toetab ja kes alati hoiab pöialt, et neil õnnestuks oma unistused ja ideed ellu viia.
  • Minu elu mõte on täitsa selgelt see, et Eesti oleks endiselt turvaline ja arenev koht. Et Eestil läheks hästi.
Siis ka, kui mina siit elust lahkun. See on olnud minu elu mõte päris kaua.

2018[muuda]

  • Kõige keerulisem küsimus minu jaoks on see, et kui meil on inimnäolised, inimkujulised robotid – mida nendega teha võib? Kas need asjad, mis on keelatud inimene-inimene suhetes – mõtleme kasvõi seksuaalsuhetele lastega – … kui meil on selline robot, masin – mida võib, mida ei või? Väga keerulised küsimused![5] /Presidendi ettekanne e-riigi konverentsil „UX tulevikku“, 8. november 2018/
  • Näha on, et praegu on inimeste ootused sellised, et kui robot näeb välja nagu koer, kõnnib ringi, jagab meile šokolaadi, siis suhtlen ma temaga nagu koeraga.[6] /Presidendi ettekanne e-riigi konverentsil „UX tulevikku“, 8. november 2018/
  • Täiesti arukad inimesed, selle asemel, et astuda roboti ette ja teha oma selfie ära, pöördusid selle asja poole ja ütlesid: „Tule siia!“. See tundub naljakas, aga see on üks, millega me koguaeg kokku puutume, kui inimesed masinatega suhtlevad, ükskõik kas see on esemestatud algoritm või algoritm ise.[6] /Tuues näidet eesistumiselt Kultuurikatlas, kus inimesed kutsusid kommi jaganud roboteid enda juurde, et nendega pilti teha, selle asemel, et ise robotite kõrvale astuda. Presidendi ettekanne e-riigi konverentsil „UX tulevikku“, 8. november 2018/

2019[muuda]

  • Täna oleme me rohkem laua taga kui iial varem. Meie üle ei räägita läbi, meie räägime läbi.[7] /Vabariigi aastapäeva kõne, 24. veebruar 2019/

2020[muuda]

  • Vabariigi Presidendi üks olulisemaid ülesandeid on hoida meie õigusruum põhiseaduse vaos.[8] /Välisteenistuse seaduse muutmise seadust välja kuulutamata jättes 25. juunil 2020/

2021[muuda]

  • See tõmme oma juurte, rahvakultuuri poole – ma arvan, et see on kõikidele hirmus oluline.
  • Ma nii väga tahaksin, et meil ei oleks olemas ainult võru ja setu keele aabitsad, õpikud ja mulgi töövihik, vaid oleks ka teiste Eestimaa murdekeelte õpikud, töövihikud, sõnaraamatud ja kõik muu.
  • Kui meie vennasrahvad kurdavad, et nende keelt ei taheta sealkandis omandada, kus nemad parasjagu asuvad, sügaval Venemaa kõhus, siis meil on paremini riigikeelega – muidugi, see on ju riigikeel –, aga murdekeelega tegelikult väga hästi ei ole.
  • Minu arvates peaks rohkem tähelepanu olema murdekeeltel. Nad on nii ilusad ja salapärane tunne on lausuda sõnu võõras keeles.


  • Juhan Liiv [on] eesti valuluule ehedaim ja ürgseim kehastus.
  • Elutarkusega sõnastatud argipäev on tihti vajalik tugi ja juhatus, isegi kui me sellele tavaoludes ei mõtle.
  • [H]alvad ajad saavad meid endid teha paremaks. Ja head Eesti inimesed teevad ka halvad ajad paremaks.
  • On palju asju ka riigielus, mida lihtsalt tuleb teha. Pole parata, tuleb teha. Ei saa jätta võitlust kurjusega me ühiskonnas, näiteks perevägivallaga. Ei tohi edasi lükata vaimselt või füüsiliselt kannatanute uuesti jalule aitamist. Ei saa edasi lükata rohepööret, sest muidu on tulevikus hädas meie lapsed. Ei saa loobuda tööst ühtse Eesti kooli nimel, kuigi tänases päevas võib otsustamine ebamugav olla. Ei saa leppida, et pealinna ja muu Eesti arenguvahe käriseb järjest suuremaks.
Neis asjus ei tee jutuga midagi ära. Otsustada on vaja. Isegi kui kaasneb ajutine mõistmatus ja populaarsusnäitajad saavad pihta. Küll valija mõistab, kui ka mitte kohe.
  • Ma loodan, et ühel päeval on meil mitte ainult kõige efektiivsem, vaid ka kõige empaatilisem ravikorraldus kogu maailmas.
  • Tervishoid on palju suurem kui haiguste ravi. Siia kuulub pidev tugi puuetega lastele, et nende haigus ei süveneks. Diabeedilaps või eridieedil ainevahetushäirega laps väärib abi ka siis, kui tema elu on tänu kulukatele meetmetele ja vanemate pidevale murele ja hoolele pigem täisväärtuslik. Ja nii haigete laste kui ka täiskasvanute pered vajavad kindlat teadmist, et see abi on alati kättesaadav, ükskõik mis paragrahvi alusel abivajadust kaalutakse.
  • Nii hariduselu kui ka sotsiaalne turvalisus on Eestis vanemas keskeas naise nägu. Ta läheb hommikul tööle ja teeb seda, mida vaja. Ükskord ta väsib. Väsib ka sellest, et tähtis on ta tehtav ikka sõnades, aga mitte päriselt valitsejate tegudes.
  • Enne jõule kõrgemast kohast Tallinnale vaadates nägi iga linnakodanik, et ta elab säravalt jõukas linnas, kus jätkub ilule ja elule. Võib-olla mitte alati abivajajale ja vanale, aga see on jaotuse, mitte koguressursi küsimus.
Ent Jõgeval, Hiiu-, Pärnu- ja Setumaal ei sära mitte suurlinna tuled, vaid inimeste soe süda läbi nende silmade. See on ilusam ja soojem, õmblusteta ühiskond, kus omavalitsus toetub paljuski vabatahtlikule, et koos aidata hädas last või vanurit, teha midagi rõõmsat ja toredat.
  • Eesti inimene on loomuldasa kahepaikne. Korraga maa- ja linnainimene. Iga pealinlane vajab ülejäänud Eestit.
  • Kui tee ja infokiirtee oleksid korras, siis ei erineks elu maal oluliselt elust suuremas linnas. Siis oleks sel osal me rahvast, kes viiruskriisis on tõestanud kaugtöö võimalikkust endale ja oma tööandjale, lihtsam kulutada rohkem aega ja raha oma teises kodus, maakodus. Sellel talvel on nii Kalamajas kui ka Mustamäel õhtuti rohkem vabu parklakohti. Kas poleks tore, kui nii jääkski?
  • Kõige raskem ülesanne, mille lahenduse peame tänavu järgmisteks kümnenditeks kindlasti kokku leppima, on Eesti roheline arengumudel.
  • Arenenud riikide viimase kümnendi kogemus näitab, et regionaalse ja sotsiaalse kihistumise, põlvkondadevahelise lootusetuse tähelepanuta jätmine viib meeleheiteni. Meeleheide ja ebaõigluse tajumine võivad panna hulle asju tegema.
  • Kriisiajal tulid paljud eestlased koju tagasi, et siin, omade keskel, see aeg üle elada. Nad lendasid mesipuu poole, varjule. Sest me kuulume kokku. Läbi isamaa-armastuse.
  • Rahvustunne on ülev tunne. Aga see võib kergesti muutuda väiklaseks, kui meil on kahtlusi oma rahva, keele ja kultuuri turvalise kestmise osas. Me kõik, kes me oleme üle elanud okupatsiooni, elame selle kestmisehirmuga kogu oma elu. Tunnistame seda endale ja teeme, mis oskame, et see hirm eales tõeks ei saaks.
  • Järjekordsele grandioossele kultuuriobjektile eelistaksin mina alati toetada päriselt Eesti inimesi, eesti kultuuri tõelisi kandjaid. Mooste rahvamuusikuid ja Nedsaja külabändi, Haapsalu pitsiseltsi ja Vormsi paadiehitajaid, potisetusid ja Virumaa lõngaliisusid. Betoon ei ole kultuurikandja, inimesed on.
  • Rahvustunne on ka võimaluses olla uhke oma riigi üle mujal maailmas. Kuulumine teiste, demokraatiat ja vabadusi armastavate ja inimõigusi austavate rahvaste hulka. Võimalus olla uhke selle üle, mida Sinu riik maailmakaardil tähendab. Võimalus võtta vastutus ja rääkida kaasa ka seal, kus on raske ja tingimata ei pea – näiteks ÜRO julgeolekunõukogus.
  • Julgeolek on suuresti hoiak. Nii meie endi hoiak oma liitlaste suhtes kui liitlaste hoiak meie suhtes. Me ei tohi seda iial unustada.
  • Korruptsioon halvab arengu, riigijuhtide vastutulekud sõpradest ärimeestele peletavad ausaid ettevõtjaid – lahkuvad nii omad kui ka need, kes meie ärikliimat varem kiitnud on ja just sellepärast siia tulnud ongi.
  • Hea Eesti rahvas, jõuamegi tagasi rahvustunde ja rahvusliku enesekindluse juurde. Kas pole väikerahva kestmine mitte kindel siis, kui tema elujärg on naabritega enam-vähem võrreldav? Kas mitte liitlaste olemasolu pole see, mis eesti kultuuri ja keele kestmisele lisatagatise annab?
  • Teeme ausat, hoolivat, korruptsioonivaba ja enesekindlat Eestit!
  • Laulva revolutsiooni ja Balti keti aegadel inimesed ei eeldanud, et ülemnõukogu teeb meile riigi, vaid paljud otsustasid anda oma panuse ja tundsid, et sellest sõltub midagi. Et just nendest sõltub. Ja nii see sündis.
Sarnast ühist jõupingutust on vaja ka hetkel. Ülevat ühtsustunnet praegune kriis paraku ei tekita, aga ülesanne on sama ja ka sama raske – teha Eesti riigile kindlat tulevikku.

Tema kohta[muuda]

  • Kersti on teemaks igas seltskonnas. Iseäranis on ta pinnuks silmas keskealistel meestel. Haavumine on pässidel veres: vastassooliste, omasooliste, kleitidega meeste, pintsakutega naiste, venelaste, mustade, roheliste, roosade, kõige peale, mis ei mahu traditsioonipõhisesse korraldusse. Ja nii on juhtunud, et pigem konservatiivse taustaga Kaljulaiust, kes sattus areenile kui hädaga leitud kompromisskandidaat, on saanud eestkõneleja kõigile neile, kes tahavad kuuldavaks teha ka teistsugususe hääle.

Viited[muuda]

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel