Rein Taagepera

Rein Taagepera (sündinud 28. veebruaril 1933 Tartus) on USA ja Eesti politoloog ja poliitik.

See on paguluse iroonia, tragöödia ja paratamatus – elada mõttega, et kord saab koju tagasi. Pikapeale aga arenevad kohalikus keskkonnas juured. Selle üllatuse ees seisid juudid, kui Iisraeli riik loodi. Igal aastal löödi klaase kokku sõnadega "järgmisel aastal Jeruusalemmas". Nüüd on Iisraeli riik poolenisti juutide käes, mida kuradit peale hakata? Samas olukorras oli Eesti pagulaskond: kui unistus vabast Eestist lõpuks teoks sai, oli Eestis sündinute jaoks enamasti liiga hilja.
1993, pärast kahte ja poolt aastat pooleldi Eestis elamist, kaalusin jäämist väga tõsiselt. Tagasitulemine muutus võimalikuks pärast seda, kui sain varase pensioni California ülikoolist. Enne seda oleks Eestis elamine Eesti palgaga ja ilma Eesti tutvusringkonnata tähendanud nälga suremist. Nõukogude aja lõpu ebaametlikku majandust iseloomustas ütlemine: ega me ela oma palgast, elame sissetulekust. Pagulasel, kes tuleb tagasi ja püüab elada palgast ilma sissetulekuta, ei oleks olnud võimalik hakkama saada.
Respublikaanidel oli võimekust saada järgmise põlve riigimeesteks, aga kahjuks oli neil liiga kiire saada kohe headele kohtadele riigiasutuse nõukogudes ja mujal. Nad murdsid ühe valimislubaduse teise otsa kaugelt liiga lühinägelikult. Enamik neist kõrbes põhja. Aga eks ma hinnanudki õnnestumise võimalust ainult 25%-le.
Paljusidki juhtkujusid võib pidada haiglaseks. On raske aru saada, miks inimesed nende üle lihtsalt ei naera. Võtame näiteks Hitleri, tavalise tururäuskaja. Või mõelgem, kuidas pääses võimule Stalin või Saddam Hussein jne. Mingi hulk hullumeelsust võib mingile hulgale inimestele mõjuda prohvetlikkusena. Inimene räägib täiesti segast juttu – kas ta on siis peast segi või jumalast juhitud? Näib, et selline psühhoos on küllaltki ulatuslik.
Mina pean end rahvuslaseks ja liberaaliks samal ajal. Et olla rahvuslane, ei pea olema tagasivaataja, aga paljud rahvuslased on. Et olla rahvuslane, et pea asju rämedalt lihtsustama, aga paljud kalduvad seda tegema.

Vaeste ja rikaste vastuolu oli saja aasta eest vägagi terav, riigid aga kaldusid ülemäärase rahvusluse poole. See põhjustas kaks maailmasõda. See pool maailma, mis jäi puutumata nõukogude pseudosotsialismist, otsustas teha omavahel koostööd ja see on olnud hämmastavalt edukas. Enam ei tunnetata, mis oli selle üksmeele tekkimise põhjus.

Populistidele on iseloomulik seada kahtluse alla kõike, millel on tõepõhi all. Ilma mingisuguse tõestuseta asju peetakse millegipärast kindlaks ilma igasuguse kahtluseta. Ja siis öeldakse: tõesta, et see ei ole nii! Tõendamaks, et metsas leidub jäneseid, tarvitseb vaid üks jänes kinni püüda. Aga katsu sa tõendada, et metsas ei ole jäneseid.
Elu on läinud nii heaks, et peaaegu keegi ei sure enam nälga, mis saja aasta eest oli tavaline. Tol ajal ei puudutanud poliitika mitte ainult inimeste rahakotti, vaid toidukotti. Praegu võib populismiga mängida: rahakotti võib see mõjutada, aga toidukott on ikka veel kindel. Asi peab minema nii halvaks, et toidukott on ohus, enne ei loobuta tulega mängimast.
[L]õppeks on kõik kinni arusaamas, et lapsi tuleb muretseda.
Seitsmest lapselapsest kaks valdab eesti keelt. Oma laste eest saab igaüks vastutada, lapselaste eest enam mitte. Kaks mu lastest on segaabielus. Segaabielus suudetakse mõnikord elus hoida kolme keelt – ema keel, isa keel, ühiskonna keel. Ent mõnikord seda ei suudeta. Lastelastega on läinud nii, nagu on läinud. Pole mõtet kahetseda. Väljaspool Eestit on lapsi eestlaseks kasvatada väga raske, segaabielus veel eriti raske.
Koolis on nii, et enne tehakse töö ja siis saadakse diplom. Abielus saadakse diplom enne ja siis abielu ehitamise töö alles algab. Meil oli hea lähtepunkt, aga abielu hoidmine nõudis kõva tööd.
Skaut jätab laagriplatsi metsas lahkudes puhtamaks, kui see oli enne. Abielus on vastav norm, et kumbki katsub teha natuke rohkem kui poole kodustest töödest. [---] Kui jagada pool ja pool, siis tekib kergesti tunne, et mina teen rohkem.
On arutlused ja vaidlused. Arutelus ei katsuta mitte võitu saada, vaid selgust. Vaidluses võetakse tihti alguses üks hoiak ja tuntakse kohustust jääda seda kaitsma isegi siis, kui vastuargumendid hakkavad ülekaalu saavutama. Seda soovitan vältida nii tööl kui ka kodus.
Saan aru inimeste vajadusest müstika järele, sest tunnen ka ise seda vajadust – et oleks midagi pärast surma. Aga minu vajadus ei tähenda, et nii ka on. Mul ei ole selle kohta mingeid tõendeid. Kõik, mis ma näen, on see: teadvus asub ajus ja kui aju lakkab töötamast, siis on lõpp. Rikkiläinud arvutist võib kõvaketta välja tõsta ja kuskile mujale sisse torgata. Ajuga pole see võimalik.
Kui inimene tahab kindlaid vastuseid, siis peab ta pöörduma religiooni poole. Teadlase elu juurde kuulub pidev kahtlemine. Kui ma saaksin kindlaid tõendeid, et Marest on pärast füüsilist surma midagi järele jäänud, ei takistaks mitte mingisugune võltsuhkus mind oma arvamust muutmast. Ainult et ma soovin tõendeid. Küll oleks tore, kui need tõendid tuleksid.
Mitte midagi ei ole püsivat, aga see ei ole põhjus mitte midagi teha.
Me oleme juhuslikult tekkinud, aga iga inimesega on nii. Et just see sperma just selle munarakuga kokku sattus ja et kromosoomid nimelt niimoodi kombineerusid, on juhus. Me kõik oleme juhuslikud, aga see ei tähenda, et me ei peaks ennast tõsiselt võtma.
- Vilja Kiisler, "Rein Taagepera igatseb endiselt. "Kuulen end tosin korda päevas ütlemas: Mare, millal sa tagasi tuled?"" EPL, 25.09.2020

"Teadlane miiniväljal" (2018)[muuda]

Rein Taagepera rääkimas statistikaprobleemidest sotsiaalteadustes raamatule "Teadlane miiniväljal"

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Tsitaadid väljaandest: Virgo Siil, "Teadlane miiniväljal. Lähen ütlen tihastele, et teeme uuesti", Argo, 2019.

Politoloog kinnitas, et teaduses ongi 90 protsenti "tootest" praak. Ülejäänud kümme protsenti on aga sedavõrd väärtuslik, et korvab suurema osa praagist. Mõni muu tööstusharu, kus toodetaks sellises mahus väheväärtuslikku kraami, läheks Taagepera arvates pankrotti ja kui näiteks panna tööstusliku tõhususe ekspert ülikoole hindama, siis tuleks ülikoolid kinni panna. Sellepärast ei saagi teadustööd juhtida majandusliku loogikaga – "praaki" välja praakides kaotaksime tahtmatult tuleviku tarbeks tarvilisi teadmis'. (lk 53)
"Ajal, kui Galilei hakkas tegema mõõtmisi raskustungi kohta, oleks iga Toscana talumees võinud talle öelda, et mis sa, tola, teed, ma ju tean, mis suunas asjad kukuvad – allapoole. Mida sa veel uurid? Ja ma kohtan seda suhtumist ajakirja retsensentide hulgas – retsensent ütleb mulle talupoja moodi, et seal pole midagi uurida." (lk 57)
"Noored sotsiaalteadlased ei valda gümnaasiumi tasemel matemaatikat ja niipea kui nad jõuavad bakalaureuse tasemele, hakkavad respektaablid sotsiaalteaduste programmid neile statistikat tuupima. Loogika peab olema ratsanik ja statistika selle hobune. Aga tihti näen ma sotsiaalteadustes hobuseid, kes jooksevad ilma ratsanikuta. Statistika on tähtis, aga mitte esmajärguline, statistika ise ei loo ratsionaalset ega loogilist mudelit." (lk 58)
Samas võib juhtuda, et kui teadlane avaldab kindlalt põhistatud arvamust teemal, mille kohta tal on andmeid, pisendatakse tema arvamust. Taagepera meenutas, kuidas ta kommenteeris ajalehes üht poliitilist teemat, esitades sinna juurde andmestiku ja järeldused. "Ajaleht tõi ära ainult järeldused ja mitte andmestiku ning minu järeldused olid tehtud võrdseks mõne poliitiku või nii-öelda kõhutunde arvamusega – üks ütleb ja teine ütleb. Justnagu oleksid nad võrdsed. See, et ühel on ka andmestik, jäeti ära." (lk 60)
"Teatasin, et kuulge, kas te kujutate ette, et küsimus oleks silla ehitamises üle Muhu väina, poliitikud teevad silla joonised valmis ja lähevad siis inseneridelt heakskiitu küsima? See on ikka natuke tagurpidi. Te peaksite tulema oma sooviga inseneri juurde ja siis insenerid kavandavad silla." Teadlane lisas, et talle ei meenugi juhtumit, kus poliitikud oleksid protsessi õiges järjekorras alustanud, paludes politoloogilt probleemilahendust. "Ikka on nii, et enne mõeldakse oma tarkusega või tarkuse puudumisega lahendus välja ja siis tullakse politoloogi juurde heakskiitu küsima." (lk 61)

Luule[muuda]

Mu riik alistus
Mu pere põgenes
Mu rahvas jäi
Hoidsin keelt
Hoidsin meelt
Naasta suutsin vaid pooleldi

"Demograafiline vetsupott"[muuda]

"Demograafiline vetsupott" EPL, 30.08.2005.

Et rahvast taastoota, vajab Eesti 22 000 sündi aastas. Juba ligi 15 aastat on aga olnud neid alla 15 000. [---] Demograafiline auk on selline auk, mille põhjas on omakorda auk. Nagu vetsupotil. Kümne aasta pärast väheneb sündide arv jälle järsult, sest järsult väheneb ka lastekasvatamise eas meeste ja naiste arv. Kui nendel on sama vähe lapsi kui praegustel vanematel, siis kahaneb sündide arv 10 000-le. Miljoni eestlase asemel hakkab siis kujunema rahvaarv 600 000 – kuni veel 25 aastat hiljem langeme vetsupoti järgmise jõnksu juurde. August saab välja ronida. Augu auku langeda – see on tagasivõetamatu.
Kui kõrgele tippu jõuab sündide arv enne, kui see kümne aasta pärast jälle kukub, on veel meie teha. Järgnevat uut langust vältida enam ei saa, sest tulevased lapsevanemad on juba sündinud. Või sündimata jäänud. Kui meie hoiakud vahepeal nii palju muutuvad, et laste arv tõuseb taastootmise tasemele (mis on 2,3 last mehe ja naise kohta), siis suudab rahvas järjekordse languse üle elada. Muidu tõmbame endile ise vee peale. Niigi oleme kriitilise massi piiril, et mandri-Euroopas omakeelset kõrgkultuuri ülal pidada. 600 000 seda ei võimalda.
Möödahiilimist tähendab ka täiesti tõele vastav nending, et sündimuse puudujääki on näha üle terve Euroopa. Teised rahvad võivad veel aru pähe võtta, kui neile mitte puust, vaid puusärgist ette tehakse, et Euroopa mandri väikseim omakeelne kõrgkultuur on juba hääbunud. Aga puusärgis oleme meie.
Vaja on loobuda möödahiilimise nõksudest ja tõdeda, et eesti rahva püsimine on praegu suuremas ohus kui kuinagi Nõukogude okupatsiooni ajal pärast suurküüditamiste lakkamist. Praegu on nii, nagu meilt küüditataks igal aastal 7000 last. On vaja meeleheidet selle pärast ja samal ajal ometi meelekindlust uskumaks, et suudame, kui kätte võtame.

Mida kätte võtta? Avastada, et lastest saab rõõmu tunda, kui nendele ja endale ei tee elu mõruks ülearuse käskimise-keelamisega. Avastada, et elu on kergem, kui julgeda olla nõrk selles mõttes, et avada end pigem teisele inimesele kui pudelile. Avastada, et poisikesest saab mees mitte keppides, vaid laste kasvatamises osaledes. Kuus last kolme naisega ei anna mõõtu välja. Iga selline lause vajab lahtiseletamist ja tähendab murrangut paljude elus. Vähemast aga rahva säilimiseks ei piisa. Ega, muide, ka isikliku õnnetunde suurendamiseks. Kui tunned end küllalt õnnelikuna, naerata selle üle. Aga ära iseendale valeta.

"30 aasta plaan" (1971)[muuda]

"Variant kujutlustele Eesti tulevikust "30 aasta plaan". Esitet metsaülikoolis 1971. Viimistlus a 1972", Vikerkaar 10/1988, lk 39-45.

Eesti suudab olla maailmakultuuri üheks sõlmpunktiks 30 aasta pärast, kui me sihikindlalt tegutseme. Ta võib ka olla laostuse äärel, kui me siht on udune ja õnn halb. Meil on vaja plaani, et jõude pikaajaliselt suunata. See on tee me kõigi võimete ülimaks kasutamiseks. Igaühele meist on see tee välja halli argipäeva ringist. Homne päev ei ole enam tänase mõttetu korre. Homne päev on üks kümnest tuhandest väikesest sammust sihi poole, kuhu sammub miljon teist inimest.
Kas seame sihi ja katsume selle poole rühkida? Või kõnnime uimasena juhuslikku kulgu — täna samm ühele poole, homme ehk vastaspoole? Ja nii kümme tuhat päeva, üksteist tuhat tuhmi päeva? Kuni tuleb uus põlv ja küsib — miks te üldse olite? Aeg sihti seada on nüüd.
Me sihid on ja peavad olema utoopilised. Utoopia on see, mida pole ja mida asjade areng ka iseendast ei too. Praegu saavutamatuid sihte ei saavutatagi, kui neid ei määritelda siis, kui nad on veel saavutamatud. Utoopia peab sündima utoopiana, enne kui ta võib kasvada tegelikkuseks.
Tahame muidugi püsida. Kuid mitte ainult nurka pugedes ja lootes, et meid rahule jäetakse. Tahame muidugi elada inimese kombel ja meie sajandi tasemel. Kuid mitte ainult söögi, peavarju ja ajaviite piires. Säilimine säilimise pärast, tarbimine tarbimise pärast võib muutuda nii igavaks, et sellest pääsemiseks sooritab rahvas enesetapu, näiteks surnuksjoomise teel. Tahame mitte ainult elada, vaid ka kirjutada aegade raamatusse. Tahame midagi luua. Midagi korda saata maailma rahvaste peres.

Tahame olla midagi rohkemat kui pelk nimi maadeteaduslikus loetelus. Rohkemat kui statisti osa maailma näitelaval, kelle asemele võiks panna kellegi teise, ilma et oleks märgata vahet. Tahame mitte ainult anda panuse, vaid saada see maailma poolt ka vastu võetud ja tunnustatud.

Me võimalused määrab me asukoht, suurus ja taust. Oleme asunud Euroopa kultuuri kahe haru piirimail, küllaltki tuulises kohas. Kummagi kultuuri seisukohast oleme äärepealsed, kultuuri loojaina ebaolulised. Meie huvides on, et need kaks Euroopa kultuuri haru taas ühinevad. Tuulise piiri asemel oleme siis vaikses, loovas keskpaigas. Praegu on me huvides olla mõjusid vahendavaks sillaks kahe piirkonna vahel. Olla ühe või teise kultuuri tõkkepuuks ei ole me huvides.

Euroopa kultuuri kahe haru taasliitumine on juba sajandeid olnud teoksil, ja Eesti pinnal on olnud tähtis koht ses arengus. See on me ajalooline missioon — olla sillaks, kuni vajadus silla järgi kaob, sest kuristik on täidetud. Soodsais oludes võib see teostuda järgmise 30 aasta jooksul kõigis kultuuri aspektides. Olla edukas sild tähendab soetada sidemeid mitte ainult lähi-naabreiga, vaid võimalikult paljude rahvastega mõlemas piirkonnas. Hispaaniast Kirgiisiani. Me ei pea olema ühesuunaline sild. Mõlema piirkonna kultuuriväärtustega tuleb meil harjuda, et neid teisele Euroopa poolele edasi anda neile arusaadaval kujul.

Jälle küsimus, kas olla rahvas või provints? Olla provints näib odavamana. Kuid kas on? Rahad, mida ei kasutata omal maal, imbuvad ikkagi välja. Iga kord, kui hangime mujalt valmistehnoloogiat ja -kunsti, maksame. Iga kord, kui aju-haju kannab meilt ära haritlase, kingime teistele tasuta. Kui teistel meilt mingit tehnoloogiat ega kultuuri saada pole, kui meie neilt tippjõude vastu ei saa, siis on vahetuses puudujääk meie kahjuks. Asudes loovate rahvaste perre kindlustame seevastu ka oma majanduslikku heaolu. Olla maailma väljaimetav provints läheb kalliks. Olgem rahvas!
Oleme väikseim rahvas mandritel, kes on läbi murdnud moodsasse maailmakultuuri ilma selle traumata, mida kaasa toob omaenda keele ja tavade hülgamine. Meil on anda palju kogemusi arenevaile väikerahvaile, udmurtidest burundlasteni. Olgu me sihiks küünalt vaka alt väljas hoida!
Kaugelt näen kodu kasvamas! Eestit, kes on sisemiselt küllalt tugev julgemaks välja pugeda oma koorest. Kes kannab oma osa maailmakultuuri loomisel, nii omal pinnal kui mujal. Kes kannab oma osa rahvustevahelisis suhteis silmapaistva väikerahvana. Kelle kohta öeldakse: siin hakkasid Ida- ja Lääne-Euroopa kokku sulama, siin on Euroopa süda. Eestit, kus iga üksiku isiku saavutus on terve rahva saavutuseks.
Me kultuuriline areng on olnud kiire ja peaaegu pidev viimase sajandi jooksul ning on jätkumas praegu. Me demograafiline olukord on olnud ebakindel juba 60 aastat ja on seda ka praegu. Me maa praegune ühiskondlik süsteem põhineb riigi- ja ühismajandeil pigemini kui eraettevõtlusel, ja see on nii olnud 30 aastat. Meie maa poliitiline autonoomia on samal ajal olnud piiratum, kui see arenenud rahvaste puhul tavaks on.

Neist põhijoonist on kultuuri areng me sihtide saavutamiseks soodne ja ülimalt oluline. Demograafiline olukord sisaldab tõsist ohtu. Ühiskondliku süsteemi laad on me sihtide suhtes põhiliselt ebaoluline.

Poliitilise autonoomia küsimuses (ja muudeski) tuleb arvesse võtta üldise kitsendava tingimusena me geopoliitilist asendit. Oleme ühe suurrahva külje all, kuna teised on kaugel. Oleme tahes-tahtmata suure naabri huvi- ja mõjupiirkonnas, ja mitte kellegi teise. Kui katsume eemalduda, tõmmatakse meid varsti valusasti tagasi.
Aegade jooksul oleme peaaegu alati olnud Soomest tihedamalt seotud suure naabriga. Meie tasakaaluasend on Soome omast lähemal naabrile. Aga me ei ole veel ses asehdis — oleme seotud naabriga tihedamalt kui vaja. See ülemäära tihe side paneb meid unistama sideme täielikust purustamisest, ja need unistused omakorda hirmutavad naabrit hoidma sidet ülitihedana.
On selge, et meiegi välispoliitika ja valitsuse koosseis peavad olema vastuvõetavad naabrile. Meie sidemed läänepoolse Euroopaga saavad laieneda vaid sel määral, kui suudame suurt naabrit veenda, et me ei kavatse neid sidemeid kasutada tasakaaluasendist kaugemale hiilimiseks. Sama vajalik on ka näidata, et meid ei saa tasakaaluasendist seespool hoida ülemäärase pingutuseta.
Mida teha, kui suurel naabril tuleb kokkupõrge omaenda suure naabriga? Ei ole me huvides, et me noored mehed hukkuksid Vargamäe noore Andrese kombel. Kuid me ei kasuta ka suure naabri rasket olukorda ära, et katsuda ta mõjusfäärist lahkuda. Me teeme talle selgeks, et enne kui me tasakaaluasend on saavutatud, on me abi passiivne ja tõrkuv. Kui aga mõeldamatu peaks juhtuma ja tuuma-konflikt naabri ja kaugema suurvõimu vahel puhkeb, lömastub PõhjaEesti. Ka selleni viia võivas jageluses pole me huvides kellelegi kastaneid tulest tuua — ei võimalikele lömastajaile, ei ka neile, kelle Eestis-asuvad raketibaasid lömastamist välja kutsuvad. See kehtib eriti me hoiaku kohta koloniaal-aktsioonide puhul, olgu Lõuna-Aasias või Kesk-Euroopas — ärgem soosigem imperialismi kusagil.
Saavutada neutraalsus on me sihtide oluliseks eeltingimuseks. Asume Põhja-Euroopa neutraalse rühma veerel — see on me tähtsuselt teine geopoliitiline koordinaat. Meil on vaja selle rühmaga liituda, nagu Soome seda teinud on, ilma seejuures lõdvendamata oma idasuhteid ega muutmata ühiskondlikku korda. Taolist erapooletust eeldab me edukas tegevus ÜROs. Me suure naabri huvid uhtuvad ses suhtes meie omiga, kuna ta siis evib ÜRO neutraalide rühmas ka oma ühiskondliku korra esindajaid.
Teaduslik-tehniline revolutsioon haarab meidki. Esile kerkib uus haritlaste klass, ning "võim ja vaim" põrkuvad kokku mitmeis paigus. Püüdkem seda muudatusteaega Eesti osas leevendada, andes mõtlevale klassile vajalikku tunnustust ja omavalitsust nii palju, kui saame. Selge arusaam ajaloolise protsessi iseloomust, millist läbime, aitab meil õiget suunda hoida teel koolitusühiskonda.

Samaaegselt muutub kriitiliseks saastamine. Meil on ses suhtes edumaa mitme teise rahva suhtes — meil uuritakse küsimust juba ajal, mil me vesi ja õhk pole veel meeletult saastatet. Säilitagem see edumaa! Piirakem iga ühistalundi saasta, hoidkem põlevkivi kontrolli all, vältigem toorõli puhastamist me tihedalt asustet pinnal. Säästkem loodusvaru. Mets kasvab aeglaselt, põlevkivi üldse mitte. Mõelgem sellelegi, vaadeldes tõusvaid toodangu-kõveraid.

On aeg täpsustada, kes on "rahvas". Me rahva tuumaks on need, kes kõnelevad eesti keelt, on sündinud ja üles kasvanud Eestis, ja asuvad Eestis enam-vähem pidevalt. Aga see on vaid tuum. Me rahva hulka kuuluvad ka need, kelle kohta kehtib vaid osa neid tingimusi. See haarab neid väljaspool Eestit, kes soovivad end eestlaseks nimetada. See haarab neid Eestis, kes on mujalt tulnud ja kes soovivad end pidada eestimaalaseks ning õppida eesti keelt. Kuidas on lood sisserändajatega, kes pole nii kaugele jõudnud? Meie huvides on neidki ligi tõmmata. Suurrahvad on saanud suureks integratsiooni teel. Meie sihiks pole arvuliselt suureks saada, kuid pelgaks püsimisekski on integreerimisvalmidus hädavajalik. "Puhta vere" kultus pole mitte eetiliselt küsitav ja ajalooliselt koomiline, vaid ka rahva püsimisele lausa ohtlik. Meil on valida, kas olla segunev rahvas või hääbuv rahvas. Viis aastat on kodakondsuse saamise määr paljudes sisserännumaades. Öelgem meiegi neile, kes nii kaua on Eestis elanud: "Nüüd olete eestimaalased" ja jätkem nende koormaks sellele vastu vaielda. Kutsugem neid eestikeelseile üritusile ja jätkem nende koormaks ebaviisakalt keelduda, integreerigem. Teisest küljest on samuti selge, et maa integratsiooni-võimel on piirid nii majanduslikult kui kultuuriliselt. Sisserännu määra ja koosseisu tuleb vastavalt reguleerida. Kui valitsus ja domineeriv partei sellega hakkama ei saa, on olemas teisi meetodeid, grusiinlaste ja armeenlaste eeskujul. Oluline on aga, et tehtaks vahet "eestimaalaste" ja värskete üleliigsete sisserändajate vahel. Oleks soovitav, et sisseränd oleks mitmekesine. Soomest Bulgaariani ja Poolast Tadžikistanini — see rikastab kultuuri ja hõlbustab integratsiooni.
Kaua aega on meil peetud "normaalseks" 2-lapse-perekonda. Me peame hakkama pidama normaalseks 3-lapse-perekonda. See ei tähenda, et kõik peaksid nii kaugele jõudma. Aga see peaks olema mõõdupuuks. See tähendab, et kirjanikud-kunstnikud kujutaksid nii suuri peresid oma loomingus. (Seni on nad teadmatult propageerinud ühe- ja kahelapselisust.) See tähendab ka, et kavandataks ja ehitataks rohkem mitmetoalisi elamuid ja kortereid ning rohkem lasteaedu. Ka beebi- ja lasteriided peavad olema saadavamal. Ja mis siis, kui "nemad" seda ei tee? Suurel määral oleme siiski ise need "nemad".
Põhiline on arusaam, et lapsed on täiskasvanu hingelisele tasakaalule üsna vajalikud. Muidu on tühjus, mida ei korva ka pikim kohvikus istumine ega viies sada grammi. Kiikav laps seljas on tänulikum ettekääne käpuli käimiseks.
Inimlikkus ja sallivus on selle plaani põhialused. Me arendame eestlust inimluse raames, mitte selle kulul. Plaanile ei hakka me elusat inimest ohvriks tooma. Iseäranis ei tohi see plaan kujuneda löögipuuks mingi kitsarinnaliste fanaatikute rühma käes, kõigi teisitimõtlejate vastu.
Hoidkem oma tegevus kooskõlas plaaniga, või neutraalne. Olgem sallivad nende suhtes, kelle rajad kulgevad teispool keskteed. Krediitkassa ja Irboska, Tartu vanglakaev ja Näituseväljak ei tohi korduda.
Plaani asukoht me tegevuses on ajaliselt piiratud kahes suunas. Ühelt poolt ei esita ta rahvuslikku "lõppsihti", vaid ainult sihte, mis on soovitavad ja saavutatavad järgmise 30 aasta jooksul. Teiselt poolt ei anna ta ka operatiivseid juhiseid lühiajaliseks taktikaks. Ta ei saagi neid anda, sest taktikad olenevad ju üksikisiku asendist kesktee suhtes. Plaan asetab aga me lühiajalised aktsioonid selgemasse perspektiivi ja võimaldab vältida neid, mis võiksid meile pikaajaliselt olla kahjulikud.
Ja siis on aeg plaan tunnistada aegunuks. Ta ei tohi jääda veskikiviks meie järgneva põlve kaela. Katsuda plaani kestvust pikendada tähendaks teda reeta. Järgnevad põlved peavad olema vabad tegema oma plaani või ka mitte mingit plaani; igal juhul peab toimuma uus kriitiline analüüs. Meie põlvkond on aga rahva olemise ja mitte-olemise kaalukeelel, ja meie eneseteostus nõuab plaani. Me suudame. Ja meil on 30 aastat. 30!

Kirjandus[muuda]

Rein Taagepera, "Võimestuskasvatus: kuidas lastest rõõmu tunda", 2018

Välislingid[muuda]