Sigrid Undset

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Sigrid Undset (20. mai 1882 Kalundborg, Taani – 10. juuni 1949 Lillehammer, Norra) oli norra kirjanik, kes 1928. aastal võitis Nobeli kirjandusauhinna. Eesti keeles on tema loomingust ilmunud:

  • "Kevad" (romaan). Tõlkinud Ernst Raudsepp. Sari "Looduse kroonine romaan", nr 14. Tartu: Loodus, 1930
  • "Kevad". Tõlkinud Elvi Lumet. Tallinn: Eesti Raamat, 2000
  • "Kristiina Lauritsatütar" I–III (romaan). Tõlkinud Ernst Raudsepp (I–II) ja August Hanko (III, raamatus ekslikult tõlkijaks märgitud Ernst Raudsepp). Sari "Nobeli laureaat", Loodus. I köide: "Pärg", eessõna Per Wieselgren, Tartu 1935; II köide "Emand" ja III köide "Rist" Tartu 1936.
  • "Kristiina Lauritsatütar" I–III. Tõlkinud ja järelsõna Elvi Lumet (I–III). Eesti Raamat, 1989
  • "Ida Elisabeth" (romaan). Tõlkinud ja eessõna Agnes Antik. Sari "Põhjamaade romaane", Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, Tartu 1938. Kordustrükid Orto, Toronto 1957 ja Ajaraamat, Tallinn 1994
  • "Madame Dorthea" (romaan). Tõlkinud Agnes Antik. Orto, Toronto 1954. Kordustrükk: Elvi Lumeti redigeeritud tõlge. Ajaraamat, 1999
  • "Hobulahe Olav Audunipoeg" (romaan). Tõlkinud ja eessõna Elvi Lumet. Sari "Nobeli laureaat", Eesti Raamat, 1994
  • "Olav Audunipoeg ja tema lapsed". Tõlkinud Elvi Lumet. Sari "Nobeli laureaat", Eesti Raamat, 1995
  • "Jenny" (romaan). Tõlkinud ja eessõna Elvi Lumet. Olion, 1996
  • "Jutustus Mõõga-Ljotist ja Vigdisest: viikingiaja armastuslugu". Tõlkinud ja järelsõna Elvi Lumet. Sari "Klassikalised lood", Eesti Raamat, 2002
  • "Gymnadenia" (romaan). Tõlkinud Elvi Lumet. Eesti Raamat, 2003
  • "Põlev põõsas" (romaan). Tõlkinud Elvi Lumet. Eesti Raamat, 2005
  • "Proua Marta Oulie; Truu abikaasa" (romaanid). Tõlkinud Elvi Lumet. Sari "Nobeli laureaat", Eesti Raamat, 2009

"Gymnadenia"[muuda]

Sigrid Undset, "Gymnadenia". Tõlkinud Elvi Lumet. Tallinn: Eesti Raamat, 2003.

  • "Gymnadenia," sosistas ta vaikselt.
Kui ilus nimi see oli. Ta kujutas ette kõrgete varte küljes helendavaid vahakarva õisi tumedate kadakate all. Ta nägi neid kumendamas rohust kõrgemal, seal, kus see oli kõige õrnem, ja varjust värelesid läbi valguslaigud. Need lõhnavad kindlasti nagu öökannike... (lk 17)
  • Mässitud märga froteerätikusse ja paljajalu, laatsis ta kummuti juurde. Selle peal seisis väike vaas, milles oli paar peaaegu rohelist lille. Paul võttis need kätte. Haprad varred, üksikud silmapaistmatud valkjad õied ladvas. Need lõhnasid õige pisut.
"Kas pole armsad?" hüüdis ema ukse tagant. "Kujuta ette, et üksteist tükki läksid õitsema nendest kahekümnest, mis ma istutasin!"
"On küll, need on tõepoolest armsad," ütles Paul.
Ta oli kohutavalt pettunud. Kas nende nimi ongi gymnadenia...? (lk 18)
  • "Tõeline töölisklass..." Paul puhkis põlastavalt. "Mina ei näe küll midagi muud, kui et need, kes on pisutki tublid, kas veavad ennast edasi, et poliitilisteks juhtideks saada, või siis veavad ennast edasi, et mõnel muul alal kellekski saada, ja siis loobuvad nad Socialdemokratenist, ja tellivad selle asemel Aftenposteni, ja neist saavad palju suuremad kodanlased, kui meie oleme." (lk 24)
  • Ema oli endale säärase suure pika dramaatilise salli ümber mähkinud, nagu tal tavaks oli. (lk 33)
  • Emal oli nende üle võimu just seeläbi, et ta kamandas nii vähe, ei virisenud kunagi - teatud mõttes oli ta ju lasknud neil teiste lastega võrreldes palju vabamalt elada. Aga ta naeratas, ta naeris oma vaikset naeru - ja siis nagu ei olnud võimalik tehagi midagi muud kui ainult seda, mida tema tahtis. (lk40-41)
  • "Jah, mille pärast siis inimene üldse palvetama peab? Tähendab, välja arvatud mõnikord, kui palvetatakse sellepärast, et kangesti tahetakse midagi erilist saavutada. Aga enamasti palvetatakse ju selleks, et palvetada.
Kui ollakse koos ainult tavaliste inimestega - nii nagu enamasti on, siis ollakse nendega koos, selleks et nendega koos olla, sellepärast et nad meeldivad sulle ja nendega on mõnus juttu ajada." (lk 46)
  • Kui Paul oma tuppa läks, nägi ta, et seal seisis samuti laual lillekimp. Ta võttis väikese vaasi kätte, imes endasse kasvamise ja mulla jahedat hapukat lõhna, naeratades õndsalt hämaras.
Siis pani ta vaasi oma voodi kohale nurgariiulile sini-valge Madonna ette.
"А vous, madame, et mille merci," ütles Paul ja tegi oma kõige uhkema tantsukoolikummarduse, naerdes omaenese uiu üle.
Aga ta tundis nii suurt tänulikkust, et pidi kohe ütlema midagi selle kohta. (lk 57)
  • [Julie Selmer:] "Paul - sa võid kindel olla, et meile kõigile oleks palju halvem olnud, kui ma oleksin lasknud ennast siduda vanadel äraelanud põhimõtetel, mis käivad moraali ja kohustuse kohta - kui sinu isa ja mina oleksime kokku jäänud ja teineteise ära kurnanud, selleks et fassaadi püsti hoida, kui seal taga kõik on rusudeks varisenud." (lk 60-61)
  • [Julie Selmer:] "Igal juhul soovin ma, et sina ei seoks kunagi oma saatust naisega, kel on nii vähe uhkust, et võtab seda komplimendina, kui sul tema vastu usaldus puudub." (lk 63)
  • "Nad lobisevad ülesannetest ja eesmärkidest ja sellest, kui õnnelikuks saab ühiskond, kui inimesed ükskord on nii kaugele jõudnud, et kõik on samal arvamusel nagu nad ise ja kõik armastavad; kõiki ja räägivad esperantot - ja südamed põlevad igaüks omaette ja annavad varestele sooja..."
"Miks mitte pigem uskuda, Paul," ütles ema tõsiselt, "et need üksildased põlevad südamed, nagu sa ütled, on nagu - jah, nagu märgutuled mäetippudel, kui me uut päeva ootame?" (lk 66)
  • Sotsialism tuli muidugi võitma, sest kogu ajastu pitser - masinakultuur, tehnika - pidi viima selleni, et võim läheb enamuse, mitte kõige targemate kätte. Seni kui areng kutsub uut initsiatiivi üles näitama - ja siis saavad kõige targemad või ettevõtlikumad masside hulgast võimaluse üles ronida ja siis on jälle olemas ülemklass ja alamklass kui normaalne nähtus. Uus moraal - ta oli näinud ainult seda, et see võrsub - ajab rõõmsalt võsusid; nähtus on tõenäoliselt sama vana kui inimkond, nii nagu näeb seda tuulemurrus või lagedaks raiutud mäenõlval: see, mis võsusid ajab ja levib, on enamasti seal ka varem kasvanud, aga varjus. Aja jooksul kasvab mets uuesti peale - uus moraal. See tähendab, et seal on ju midagi, mis ütleb, et metsapiir alaneb - kiltmaa, mis on kariloomade tallata, levib allapoole. Sinna ei ole midagi parata - maa vaesub niiviisi, kui ei olda nõus ohvreid tooma ja kaua ootama, et tulemusi näha saada. (lk 88-89)
  • Täna õhtul sai ta [Paul] aru, kuidas inimesed vajasid midagi niisugust - jumalat, kes sobiks ühiskonda. Nii et inimene ei tunneks end nii üksi, siis kui teiste seas end väga üksi tuntakse. Kui siis suudetakse end hingeliselt välja sirutada ja puudutada nähtamatut, kes tahab sul aidata näha sügavamale ja kõrgemale kõigest sellest ärritavast ja häirivast, mööda rumalusest ja labasusest ja mõttetutest ütlemistest, ja jõuda väärtuslikuni, mis peitub nendes, kellega koos ollakse, ühise armastuseni ja ühise vandeni, mida antakse. (lk 94)
  • [Paul:] "Maailm maha jätta - nimelt seda on inimesed alati osanud; ükskõik, millesse nad sealjuures on uskunud või mitte uskunud, on neil alati olnud piisavalt julgust surra. Inimesed peavad lihtsalt loomulikuks seda nõuda, julgus ja uhkus on tugevamad surmahirmust - kuigi kõik ei saa viimase tõkke ületamisega kenasti hakkama. Noored - ja uskmatud - tulevad sellega sageli paremini toime - sellest võib iga arst ja põetaja teile üht kui teist rääkida. Elada ilma usuta ei suuda nad nii hästi, igal juhul ei suuda nad elada hästi ja olla edukad, muutumata vastikuks ja vulgaarseks ja väiklaseks ja egoistlikuks - see võiks kinnitada, et usk on õige või vähemalt vajalik. Aga tegelik hirm surma ees tuleb tõeliselt alles siis, kui hakatakse Jeesust ja viimset päeva ja muud säärast sinna segama. Sellepärast ma ei omista jutule, et ristiusk haigeid ja surijaid oluliselt lohutab, suurt tähendust. Narkootikumina on see igatahes täielik fiasko." (lk 95)
  • Ja all tänaval isemoodi, õnnetu kujuga Stortingi hoone, otsekui kivihall Dovre-vana, kes kükitab, rotundi raske kõht põlvede vahel, ja külgtiivad nagu kaks pead, mille kummalised aknad, mis igat pidi väikeste trollisilmade moodi, seiramas üleval mäel seisvat maja - seda võõraste majutuspaika. Ja järelikult sel imelikul hallil trollil Eidsvoldi platsi põõsaste taga oli olnud õige vaist; siiski oli tema kogu aeg võidelnud meie elu pärast, ja tõusis nüüd üles... Rahva valitud - oh, kurat, mõtle, et kunagi tuleb päev, kui see ei ole enam kübetki midagi muud kui kuiv tõde. Ainult ühe sõna peale neilt, kes seal sees istuvad, läheme me rõõmsalt piiri poole... (lk 87)
  • Romaanidest ja teatrietendustelt oli talle jäänud ju mulje, et Te Deum oli mingisugune triumfiulg, mida katoliiklased tavaliselt suust välja paiskasid, kui nad Pärtliööd pidades olid endal tublisti tuju tõstnud, või tahmaseid krahve maha lõid, kuna Miserere't kasutati rohkem siis, kui ketsereid põletati või vallatuid nunni sisse müüriti. (lk 98)
  • [Erik Selmer:] "Ma ei tunne mingit põhimõttelist usaldamatust enamuse vastu. Aga ma ei usalda kedagi, kes usaldab enamust. Täpselt samuti ei usalda ma kedagi, kes usaldab vähemust, sellepärast et see on vähemus. Sellel pole lihtsalt mingit seost ideede väärtusega, kui nendega mõnel kindlal ajahetkel ühineb enamus, või kui nendega ühineb vähemus, kes arvab endast, et nemad on eliit." (lk 100)
  • Niipea, kui ta oli Lucy tuppa astunud, lõi talle vastu vastik lehk - perekond, kelle kelder asus Lucy toa all, olid taimetoitlased, ja iga kord, kui oli sulailm, muutus õhk siin üleval lausa läpatavaks. Vaene Lucy ei saanud ju üldse oma tuppa puhast õhku - eriline külm ja umbne õhk tungis sisse piimapoest, ja toiduaurud täitsid korteri, kui perenaine oma mitmesuguseid delikatesse valmistas - suurt ei aidanud ka see, kui Lucy oma hoovipoolse akna lahti tegi. (lk 144)
  • Elu - jah, see tähendas ju seda, et tema oli olemas ja Lucy oli olemas, ja peale selle veel nii umbes kahe ja kolme miljoni vahel elanikke Norras, nagu öeldakse - ja maakeral üldse - jah, seda oli ta igatahes teadnud siis, kui ta keskkooli lõpueksameid tegi. Võis jääda merehaigeks mõeldes, kui palju neid on saanud tolmuks tolmus, ja kui palju neid veel tuleb, et siin vähehaaval märatseda, kuni maakera elamiskõlbmatuks muutub. Kõik näevad vaeva, et hankida endale seda, mida nad tahavad, ja seda, mida nad vajavad, ja et hoida ennast eemal sellest, mida nad kogunisti vältida tahavad. Elu - see võib tähendada orgaanilist elu või inimese eluiga, nende nahatäite summat, mida see inimene on saanud. Või nende tempude summat, mida ta on hälli ja haua vahel korda saatnud. Kuid rahvakeeles kasutatakse ju seda sõna ainult teatud eufemismina - eluvõitlust pidada, see tähendab teistega või iseendaga võitlemist. Elule kätte maksta - lasta teistel tasuda nende õnnetuste või äparduste eest, mis sind ennast on tabanud. (lk 148-149)
  • [Julie Selmer:] "Üks minu sõbranna tavatses öelda, et kolme asja eest peame me kõik vanajumalale tänulikud olema. Et me ei saa tulevikku ette näha, et me ei julge ennast maha lasta, kui me seda teha tahame, ja et me ei saa endale oma esimest armastust." (lk 176)
  • [Julie Selmer:] Aga siis, kui te olete iga päev koos, /---/ te olete sunnitud ühe katuse all elama, isegi siis, kui teil on meeleolu kehv ja ei ole tuju muuks kui olla halvas tujus - just siis algavad raskused; inimeste erinevad kultuuritaustad tulevad ilmsiks kõige rohkem just selle läbi, kuidas nad oma halba tuju välja näitavad. Niisugused muljed esialgu unustatakse, iga kord, kui tuju jälle heaks läheb, see on nii, kuid kõigi inimeste meeleolu kõigub üles ja alla - ja iga languseperiood poeb sügavamale inimesesse, nii et kooselu teisega muutub disharmooniliseks kohe, kui päike korraks pilve taha kaob. Enamik abielusid jookseb sel moel karile. (lk 217-218)
  • Ja ta nägi, et tekst oli trükitud ühes jorus, ilma häiriva jagamiseta nummerdatud salmideks. Epistlist sai tõelise kirja katkend - midagi, mis oli kirjutatud ühe hingetõmbega, tungivalt, tulise innuga. Ta ei olnud sellele varem mõelnud, vaid tema kujutluses olid Pauluse kirjad kui mingisugune piiblitekstidest kivilasu, kust preestrid ja jutlustajad kuule võtsid ja üksteist ja oma kuulajaid nendega pildusid. (lk 226)
  • Võib-olla saab neist täiesti teistsuguse mulje, kui nende sisu avaneb ilma vana, saksa mõjutustega taanikeelse rüüta, mida nimetatakse piiblikeeleks. See, et reformatsioon on andnud meile emakeelse Piibli, kuulub tegelikult nende ajalooliste rahvapärimuste hulka, milles on ebatavaliselt vähe ajaloolist iva. Loomulikult, täiesti arusaamatu pole see kunagi siin maal olnud. Aga kas ei oleks imeline isehelenduv selge kiriku ladina keel pidanud omal ajal olema rahvale sama arusaadav kui veider kunstlik ja keeruline renessansi taani keel? (lk 226)
  • Kui see [armulauamüsteerium] ongi tegelikkus ja kõik muu siin ilmas ainult võtab oma tegelikkuse sellelt tegelikkuselt - siis on loomulikult kogu elu, mis on sellega sidemed katkestanud, ainult sumpamine tihnikus ja udus, ja kõik need väärtused, mida inimene taga ajab, on reaalselt ainult tühipaljas eimiski, nagu toit maa-aluste kaussides... (lk 227)
  • Tema isapoolses suguvõsas oli sama hästi kui iga viimane kui mees olnud riigiteener ja tundnud ennast riigiteenrina - seda rohkem, mida kõrgemale ametikohale ta jõudis; riigiametnikena, teadlastena oli nende hinge täitnud mõiste, mille kõrval nad iseennast liiga väikeseks pidasid - see oli isamaa, rahvas, riik, kirik, teadus. Neist võisid saada pedandid, tähenärijad, kuid ükskõik kui kuivad nad ka olid, koos vedela kasina verega voolas nende soontes idee; see oli nii, isegi kui see idee oli nende väsinud ja tolmunud teadvusest välja libisenud ja põhjavajunud nagu traditsioon instinktide elu pimeduses. (lk 237)
  • See oli muidugi mingisugune antropomorfism, käskjala mentaliteet, mis iga asja väärtust hindas selle järgi, kuidas nende dimensioone sai väljendada suuremate või väiksemate mitmekohaliste arvudega - Jumalat kujutati ette kui ühinenud päikesesüsteemide peadirektorit; ta ei saanud mingil juhul tunda kõiki funktsionääre universumi ühes kõige väiksemas asulas. Kentsakas muuseas, et inimesed on peaaegu kaks tuhat aastat tunnistanud, ma usun Jumalat, kõigeväelisemat, maa ja taeva loojat. Ja siis, kui nendeni jõuab, et loodu on tunduvalt suurem, kui nad alguses olid arvanud, siis tõmbuvad nad tagasi - ka kõikväelisusel peab ometi piir olema! (lk 238-239)
  • Protestantlikud kirikud olid kas inetud ja neis puudus meeleolu, või ilusad ja meeleolukad - aga need olid koosolekuruumid ja jäid selleks. Inimesed tulid sinna, et kummardada üht- või teistviisi Jumalat tema nähtamatul ja vaimsel juuresolekul, aga seda võis ometi sama hästi metsas või kodus oma toas teha - parem võib-olla seal, sest kirjas seisab, et Jumal on vaim ja teda ei saa kummardada ei Jeruusalemmas või mis selle teise koha nimi nüüd oligi - vaid tões ja vaimus. Aga kõik katsed teha koosolekuruumid enam või vähem meeleolukaks Jumala kui igal pool lähedal viibiva kummardamiseks tundusid nii naljakalt ebaadekvaatsed ja väikekodanlikud - kui arvatakse, et ta on ju ka kõikjal looduses, ja selle on ta tegelikult ise oluliselt parema maitsega dekoreerinud kui inimeste loodud parimad pühakojad. (252-253)
  • Tema [Bjorgi] ema ettekujutus õrnast ja hurmavast noorest tüdrukust oli peamiselt vist sellest lähtunud, et niisugune olevus peab ignoreerima kõike inimlikku, mis asub mandlitest allpool - kuidagiviisi võis tüdruk huvi tunda nende oma keha piirkondade vastu, mis on kõhuvaluga ühenduses. (lk 311)
  • Läbi tema nooruseaastate oli voolanud nii palju poolharitud psühholoogilist põhku ematundest ja isainstinktist ja maskuliinse ja feminiinse protsendist kõigis vaimsetes sõimedes, nii et tal ei olnud enam pikka kannatust, kui inimesed hakkasid seksuaalsetest probleemidest mitmesilbiliste sõnadega rääkima. Tema kogemus ütles, et inimestega, kes lobisevad ematundest ja isainstinktist, läheb tavaliselt nii, et kui nad ise lapsi saavad, peab lastekaitsekomisjon vahele astuma. (lk 313)
  • See vanamoor tuleb nii kiiresti kui võimalik majast minema saata, mõtles Paul. Jah, sellest tuleb kena supp välja, kui läheb nii, nagu tema oma kallis ema ennustas - et moraal peab alati joonduma selle järgi, mida tavalised korralikud inimesed loomulikuks peavad. Kui ema ainult teaks, kui palju nurjatud ideid oli ta kohanud omamoodi tõeliselt heade inimeste mõtetes - selle kohta, mis on loomulik. (lk 319)
  • Paul ei olnud endast kunagi uskunud, et tal on kalduvust snobismiks, aga kui ämm rebeneda ähvardavast siidist täisrelvastuses peale tungis, ja ründas kõiki, kes õigel ajal tema kõnevoolu eest ei põgenenud - jah, siis pani see teda judisema. (lk 319)
  • Verehääl oli vait kui sukk, ja isainstinkt liigutas end väga vähe, nii et Paul oli lausa kohkunud oma tunnete puudumisest - ta seisis ja vaatas tillukest punakaspruuni ussi, mis niisiis oli tema tütar. Kas nad on tõesti nii tibatillukesed, kui nad ilmale tulevad - ja nii inetud. Valju häälega vastas ta Bjorgi vaimustatud sosinale: "Jah, ta on tõeliselt armas!" (lk 321)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel