Fiasko

Fiasko on eepiliste mõõtmetega ja/või vaatemänguline nurjumine.

Proosa

• [Paul:] "Maailm maha jätta - nimelt seda on inimesed alati osanud; ükskõik, millesse nad sealjuures on uskunud või mitte uskunud, on neil alati olnud piisavalt julgust surra. Inimesed peavad lihtsalt loomulikuks seda nõuda, julgus ja uhkus on tugevamad surmahirmust - kuigi kõik ei saa viimase tõkke ületamisega kenasti hakkama. Noored - ja uskmatud - tulevad sellega sageli paremini toime - sellest võib iga arst ja põetaja teile üht kui teist rääkida. Elada ilma usuta ei suuda nad nii hästi, igal juhul ei suuda nad elada hästi ja olla edukad, muutumata vastikuks ja vulgaarseks ja väiklaseks ja egoistlikuks - see võiks kinnitada, et usk on õige või vähemalt vajalik. Aga tegelik hirm surma ees tuleb tõeliselt alles siis, kui hakatakse Jeesust ja viimset päeva ja muud säärast sinna segama. Sellepärast ma ei omista jutule, et ristiusk haigeid ja surijaid oluliselt lohutab, suurt tähendust. Narkootikumina on see igatahes täielik fiasko." (lk 95)
  • Sigrid Undset, "Gymnadenia". Tõlkinud Elvi Lumet. Tallinn: Eesti Raamat, 2003

• Meeletu möirgega lendas tolmuimeja õhku. Hetke jooksul võis näha teda tillukese musta täpina laotusse tormamas, siis kadus ta sootuks.

"See oli nüüd küll fiasko," nentisin ma ilmse rahuldustundega.

Kogu punakoerte punt seisis ninad norus. Ent siis upitas end püsti Suslov, kes oli seni nurgas konutanud ja salvestanud salaja kõigi kohalviibijate juttu ning vereringe kohinat.

"Seltsimehed!" hüüatas Suslov. "Me oleme tõestanud Nõukogude Liidu võimsust! Me saatsime kosmosesse sputniku!"

"Mis see sputnik on?" küsis Hruštšov.

"See, mis praegu ära lendas," seletas Suslov.

"Mina mõtlesin, et see oli tolmuimeja," ütles Hruštšov.

"Ei olnud. See oli sputnik," kordas Suslov. (lk 103)

• Andrus Kivirähk, "Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed", Tallinn: Varrak, 2008