Maa (planeet)

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Maakera)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Lapikmaa.

Maa on Päikesesüsteemi kolmas planeet, teadaolevalt ainus koht, kus on elu. Faktiliselt on Maa peaaegu kerakujuline (geoidne), ehkki eksisteerib ka alternatiivseid seisukohti. Geotsentrilises mõtteviisis samastatakse Maad sageli maailmaga.

Proosa[muuda]



Aga siis mõtles ta, et küllap mamma juba teab, mismoodi kõik päästetud saab.
  • Tove Jansson, "Sabatäht", tõlkinud Elo Raukas, Tallinn: Tiritamm, 1995, lk 103


  • Me oleme viletsad loomad. Ma arvan, et Maa immuunsüsteem püüab meist lahti saada, nagu ta peakski.
    • We're terrible animals. I think that the Earth's immune system is trying to get rid of us, as well it should.
    • Kurt Vonnegut, "Inimestest". Jon Stewarti intervjuu, "The Daily Show", 13. september 2005


  • [Ishmael:] "Millised sinu kultuuri inimesed tahavad hävitada maailma?"
"Kes tahavad seda hävitada? Niipalju kui mina tean, ei taha seda keegi hävitada."
"Ja siiski te teete seda, teie kõik. Igaüks teist annab iga päev väikese panuse maailma hävitamiseks."
"Jah, see on tõsi."
"Miks te ei lõpeta?"
Ma raputasin pead. "Kui päris aus olla, siis me ei tea, kuidas seda teha."
"Teid on vangistanud teie oma tsivilisatsioon, süsteem, mis iga päev sunnib teid elamise jätkamiseks maailma hävitama."
"Jah, nii see paistab tõesti olevat."
"Nii. Te olete vangid ja te olete muutnud vangiks ka maailma. See ongi kaalul, kas pole? Teie vangistus ja maailma vangistus." (lk 23-24)
  • [Ishmael:] "Maailm ei pea enam pikalt inimkonna vangina vastu. Kas see vajab seletamist?"
"Ei. Vähemalt mitte minule."
"Ma arvan, et teie hulgas on palju neid, kes laseksid maailma rõõmuga vangistusest välja."
"Nii see on."
"Mis neid takistab seda tegemast?"
"Ma ei tea."
"Neid takistab see: nad ei suuda leida puuri varbu." (lk 24-25)


  • Enamiku tänapäeva inimeste silmis jabuneb elu hõlpsasti kolme kategooriasse: taimed (toiduks ja kaunistamiseks), loomad (nagu meie lemmikloomad, mereannid ja meie) ja mikroobid (hävitamiseks). Ma ei mäleta, millal ma aru sain, et see idee on samavõrd ohtlik kui levinud; kindlasti oli see juba ammu. Püüan asendada selle ülelihtsustatud kultuurilise jama arusaamdega, mis on raskelt kätte õpitud teaduslikele kirjeldustele märksa lähemal. Taimed ega loomad ei ilmunud Maale enne, kui bakterid olid läbi teinud vähemalt 2000 miljonit aastat keemilist ja sotsiaalset evolutsiooni. (lk 71)
  • Gaia mõiste pakkus Lovelockile välja romaanikirjanik William Golding, raamatu "Kärbeste isand" autor. 1970. aastate alguses elasid nad mõlemad Inglismaal Wiltshire'is Bowerchalke'is. Lovelock küsis oma naabrilt, kas ta oskaks asendada tülika fraasi "homöostaatiliste kalduvustega küberneetiline süsteem, mis on tuvastatud Maa atmosfääri keemiliste anomaaliate kaudu" terminiga, mis tähendaks "Maa". "Mul on vaja head neljatähelist sõna," ütles ta. Jalutuskäikudel selles Lõuna-Inglismaa imekaunis piirkonnas kriidikaljude lähistel soovitas Golding "Gaiat". (lk 147)
  • Paljud teadlased on endiselt vaenulikud Gaia suhtes nii termini kui ka ideena, võib-olla seetõttu, et see on nii teaduse- kui ka intellektuaalsusvastaste inimeste seas nii tugeva kõlapinna leidnud. Populaarkultuuris viitab see - niivõrd, kuivõrd seda termin üldse tuntakse - arusaamale emakesest Maast kui üksikorganismist. Gaia, inimlikest teadmistest väljaspool olev elav jumalanna, väidetavalt karistab või premeerib meid tema keha mõjutavate keskkondlike solvangute või õnnistuste eest. Mul on sellisest isikustamisest kahju. (lk 148)
  • Pealegi on Gaia iidne nähtus. Tema planeediülese süsteemi moodustavad triljonid rüselevad, toituvad, paarituvad, eritavad olendid. Gaia, sitke emane, ei pea inimesi endale mingiks ohuks. Planeediülene elu püsis vähemalt kolm miljardit aastat juba enne seda, kui inimkonnast unistas elavaloomuline ahv, kes igatses suhteliselt karvutut kaaslast.
Me vajame ausust. Me peame vabanema oma liigispetsiifilisest kõrkusest. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et me oleksime "väljavalitud", ainulaadne liik, kelle tarbeks on loodud kõik teised. Meid ei tee ka kõige olulisemaks meie arvukus, võimsus ja ohtlikkus. Meie visa illusioon erilisest lubatavusest varjab meie tõelist staatust püstise imetajatest umbrohuna. (lk 149)
  • Elu keskpunkt ei ole inimesed ega ka ükski teine ​​liik. Inimesed pole isegi mitte elu keskkohas. Oleme hiljutine, kiiresti kasvav osa tohutust iidsest tervikust. Gaia pole inimkonna suhtes vaenulik ega hoolitsev, see on mugav nimi kogu Maad hõlmavale nähtusele: temperatuuri, happelisuse-aluselisuse ja gaasilise koostise regulatsioonile. Gaia on üksteist vastastikku mõjutavate ökosüsteemide rida, mis moodustavad Maa pinnal ühe tohutu ökosüsteemi. Ja punkt. (lk 150)
  • Bioloogiline mitmekesisus on Gaia püsivuse absoluutne nõue. Enim soodustatud liikide loetelu puudub. Iga organism tegeleb oma asjadega: kasvab ja üritab paljuneda. Valikusurve, kõigi organismide püüdlus kasvada ja paljuneda, soosib teatud konkreetsetel tingimustel teatud elutüüpe. Need kasvavad, laienevad, toodavad jäätmeid ja töötlevad neid ümber. [---] Maa pinnakeskkonna seletamiseks ei piisa mittebioloogilistest teadustest. Kui arvestada gaase tootvate ja temperatuuri muutvate elusorganismide mitmetahulist rolli, lahknevused kaovad. Gaia teooria on kasulik teadus. (lk 156)
    • Lynn Margulis, "The Symbiotic Planet: a New Look at Evolution". Phoenix, 1999


  • Avakosmosest pärit objektid tabavad Maad pidevalt. Ometigi valitseb Maa ja selle ümbruse vahel armastuse ja vihkamise suhe. Osa sellest, mis meid ümbritseb, toob planeedile kasu, väga palju on aga sootuks surmav. Planeedi asukoht tagab õige temperatuuri; välisplaneedid juhivad kõrvale enamiku asteroididest ja komeetidest, enne kui need jõuavad Maad tabada; Kuu ja Maa vahekaugus on piisav, et stabiliseerida orbiiti ja vältida suuremaid temperatuurikõikumisi ning Päikesesüsteemi välispiirkonnad varjavad meid ohtliku kosmilise kiirguse eest. Maad tabanud meteoroidid võisid siia tuua elu arenemiseks esmavajalikke ressursse, kuid mõjutasid elu arengut planeedil ka mitte nii soodsal moel. Vähemalt üks selline objekt põhjustas miljonit aastat tagasi ränga väljasuremislaine. Kuigi tabamus pühkis minema maismaadinosaurused, sillutas see ühtlasi teed suuremate imetajate, sealhulgas inimeste endi tulekule. (lk 11)
    • Lisa Randall, "Tumeaine ja dinosaurused: universumi uskumatud seosed", tlk Vahur Lokk, 2017


  • Ennekõike jääb kahekümnes sajand meelde kui aeg, mil me hakkasime aru saama, kus me elame. "Suurel ilusal sinisel märjal keral," võime öelda viimaste aastate teabe kohaselt. Kuid sügavuti minnes võib rääkida selle suurusjärgust, selle sinise varjunditest, ilu enese meelevaldsusest ja haprusest, sellest, kuidas vesi tegi võimalikuks elu, ja tolle keeruka, Maaks nimetatud ökosüsteemi haprast eufooriast, Maast, millel kosmosest vaadatuna pole näha ei aedu, sõjaväepiirkondi ega riigipiire. Kosmosesse tuleb saata terve hulk kunstnikke ja loodusteadlasi, fotograafe ja maalikunstnikke, kes pööravad peegli meie poole ja näitavad meile Maad kui ühtainust planeeti, ühtset organismi, mis on elav, habras, õilmitsev, sumisev, täis vaatepilte, täis kütkestavaid inimesi — kõike, mida kalliks pidada. Võib-olla ei lõpeta kodu põhjalik tundmaõppimine kõiki sõdu, kuid suurendab meie imetlust ja uhkustunnet. See meenutab meile, et inimlik kontekst pole pigistav nagu silmus, vaid avar nagu maailmaruum, milles meil on õnn elada. See muudab meie ettekujutust sellest, mis on lähikond. See veenab meid, et me oleme millegi pelkadest riikidest suurema ja sügavama kodanikud, et oleme Maa kodanikud, ühtaegu selle lustisõitjad ja hooldajad, kes teeksid õigesti, kui üheskoos tema probleemidega tegeleksid.Vaade kosmosest pakub meile, evolutsioonilistele maimukestele, esimest korda võimaluse ületada kosmiline tänav, seista ning silmitseda oma kodu ja seda esimest korda selgelt nähes hämmastuda. (lk 323-324)


  • Reisibüroo vestibüülist juhatati mind kahekümne kolmandale korrusele, provintside osakonda. Kahjuks on see kurb, kuid ümberlükkamatu tõde. et Maa asub kosmose vähetuntud tarataguses kolkas! (lk 51)
    • Stanisław Lem, "Neljateistkümnes reis", tlk Olev Jõgi, rmt: "Ijon Tichy kosmoserändude päevikud. Ijon Tichy mälestused", 2003

Vaata ka[muuda]