Mine sisu juurde

Maa (planeet)

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Maakera)
Lapikmaa.
Maerten de Vos (1532-1603), "Maa allegooria", s.d.
Jan Brueghel noorem (1601-1678), "Maa" ("Neli elementi", s.d.)
Władysław T. Benda, "Maa, Kuu ja Linnutee" (süsi, 1918)
Gaia Liverpooli anglikaani katedraalis (2019)

Maa on Päikesesüsteemi kolmas planeet, teadaolevalt ainus koht, kus on elu. Faktiliselt on Maa peaaegu kerakujuline (geoidne), ehkki eksisteerib ka alternatiivseid seisukohti. Geotsentrilises mõtteviisis samastatakse Maad sageli maailmaga.

Proosa

[muuda]
  • Mida väiksem on liivatera, seda kindlamalt peab ta end maailma keskpunktiks.


  • "Aga imelik asi, et nad maha ei kuku!" hüüdis ta [Toots] ja vaatles gloobust igast küljest.
"Kuda maha ei kuku? Kes?"
"Noh, nagu need, kes seal all elavad, need ameeriklased või kes nad on. Nemad käivad ju jalad ülespidi, nagu kärbsed laes. Kuda see tuleb, et nad maha ei kuku?"
Vipper seletas, mispärast maakeralt keegi maha ei kuku. Maakeral olevat jõud või magneet, mis kõiki asju enese poole kisub; seda võivat teine juba sellest näha, et õhku visatud kivi ikka maa peale tagasi langeb.
"No aga ameeriklased käivad ikke jalad ülespidi?"
"Ei käi. Siin ei ole ülespidit ega allpidit. Kui sa lõngakera nööriga lakke kõlkuma paned, siis võid sa näidata, et siin on alumine ja siin ülemine pool. Maakera on hoopis teistsugune kera. Maakera on õhust ümber piiratud ja igal pool on tal külgetõmbamise jõud."



  • [Timusk Indrekule:] "Silmakirjalikkuse, pettuse ja vale küsimus ilmariigis. Sellest on teil muidugi raske aru saada. Aga lihtne küsimus: miks on maakeral paiguti nii ahvatlev, lopsakas, tore ja kirev taimestik või üldse pinnakate, mille sekka kuuluvad ka mäed ja orud, jääliustikud, korallid, sädelevad mered? Kas pole see kosmiline võõp ja polster, millega maakera edvistab teiste ilmakehade keskel? Kas kasvab kogu linnuteel kusagil lill või laulab seal lind? Ei, vaid lill ja lind on ainult sellepärast, et siin oli ilusam võõp ja pehmem polster kui mujal. Maakera on ilmakehade keskel see halb naine, kes on osanud end hästi mukkida. Maakera on vististi kõige halvem kõigi ilmakehade seas, sest muidu poleks ta ennast nõnda võõbanud ja polsterdanud. Siit selgub, kui suur tähtsus on pettusel, valel ja silmakirjalikkusel, olgu ühiskondlikult või kosmiliselt, ning kui laiad alused on patulangemisel Eedenis. Inimene peab paratamata edev olema, inimene pidi paratamata iseoma nõrkustele komistama, sest isegi maakera, kus asume, on valelik, petis, silmakirjalik ja edev. Nõnda peab iga mõtte lõpuni mõtlema iga järelduse kas või absurdini viima, ainult siis hakkad maailma ja inimesi pisut taipama."



  • [Spender:] Meil, Maa inimestel, on eriline anne purustada suuri, ilusaid asju. Ainus põhjus, miks me ei paigutanud viineriputkasid Karnaki templisse Ülem-Egiptuses, oli see, et tempel asub kõrvalises kohas ega kõlba kaubanduslikuks otstarbeks. Ja Egiptus on pisike osa Maast. Aga siin on kõik iidne ja eripärane ning kusagil me peame kanna kinnitama ja alustama räpastamist. Me nimetame kanali Rockefelleri kanaliks ja mäe Kuningas George'i mäeks ja mere Dupont'i mereks ning tulevad veel Roosevelti, Lincolni ja Coolidge'i linnad ja pole üldse sünnis, kui nende kohtade jaoks on veel olemas nende päris nimed. (lk 61, ptk "Juuni 2001: Ja Kuu olgu ikka niisama särav")
  • [---] enamik mehi tundis end raskesti haigena isegi enne, kui rakett lennutati maailmaruumi. Seda haigust nimetati Üksinduseks, sellepärast et kui te nägite oma kodulinna kahanevat rusikasuuruseks ja siis sidrunisuuruseks ja siis nööpnõelapeasuuruseks ja kaduvat tulejoomesse, oli teil tunne, et te polnudki sündinud, et linna ei olnudki, te olite mitte kusagil, ümberringi kosmos, mitte midagi tuttavat, ainult teised võõrad mehed. Ja kui Illinois, Iowa, Missouri või Montana osariik haihtus pilvemerre ja kui Ühendriigid tõmbusid kokku uduseks saareks, ja terve maakera muutus eemale lennutatud poriseks pesapalliks, olite te kahekordselt üksi, rändamas maailmaruumi aasadel, teel kohta, mida te ei osanud enesele ette kujutada. (lk 81, ptk "August 2001: Asukad")
  • "Mis see oli?" Sam vaatas rohelist tuld taevas.
"Maa," ütles Elma käsi kokku pannes.
"See ei saa olla Maa, see ei ole Maa! Ei, see ei ole Maa. Ei saa olla."
"Sa mõtled, et see ei saanud olla Maa," ütles Elma talle otsa vaadates. "See lihtsalt ei ole Maa. Ei, see ei ole Maa; kas sa mõtlesid nii?"
"Mitte Maa - oh ei, see ei saanud olla Maa," halas ta.
Seal ta seisis, käed külgedel, suu lahti, silmad pärani ja tuhmid, liikumatuna.
"Sam." Naine hüüdis ta nime. Esimest korda mitme päeva järel ta silmad särasid. "Sam?"
Mees vaatas üles taevasse. (lk 153, ptk "November 2005: Vaikne sesoon")
  • Sellel ööl tulid nad kõik välja ja vaatasid taevast. Nad jätsid sinnapaika oma õhtusöögid või nõudepesemised või riietumise, et etendusele minna, ja tulid välja oma nüüd-mitte-enam-nii-üsna-uutele verandadele vaatasid seda rohelist tähte Maad. See oli teadliku pingutuseta tehtud käik; nad tegid selle kõik, uskudes, et see aitab neil mõista uudist, mida nad hetk tagasi olid kuulnud raadiost. Seal oli Maa ja seal oli tulemas sõda ja sel olid sajad tuhanded emad või vanaemad või isad või vennad või tädid või onud või nõod. Nad seisid verandadel ja proovisid uskuda Maa olemasolusse niisama palju, kui nad kunagi olid püüdnud uskuda Marsi olemasolusse; see oli pahupidi pööratud probleem. Maa oli nüüd niisama hästi kui surnud; nad olid sellelt ära kolm või neli aastat. Kosmos oli tuimestav; seitsekümmend miljonit miili avarust teeb sind kangeks, uinutab mälestused, muudab Maa inimtühjaks, kustutab mineviku ja laseb neil inimestel siin oma tööd edasi teha. Aga nüüd, täna öösel, tõusid surnud üles, Maa rahvastus uuesti, mälestused ärkasid, korrati miljonit nime. Mida teeb see-ja-see täna õhtul Maa peal? Kuidas on lood selle või teisega? Inimesed verandadel heitsid üksteisele kõõrdpilke. (lk 153-154, ptk "November 2005: Vaatlejad")
  • Hõbedane rõngaskala ujus neist vongeldes mööda ja sulgus nagu iiris otsemaid ümber toiduraasukeste, et neid assimileerida.
Paps vaatas seda. Ta hääl oli sügav ja tasane.
"Just nagu sõda. Sõda ujub ringi, näeb toitu, tõmbub koomale. Silmapilk hiljem on Maa läinud."
"William," ütles mamps.
"Andesta," ütles paps. (lk 184, ptk "Oktoober 2026: Miljoniaastane piknik")
  • [Paps:] Ma põletan üht elulaadi, just samuti nagu praegu põletatakse Maad puhtaks sellest elulaadist. Andestage mulle, kui ma räägin nagu poliitik. Lõppude lõpuks olen ma endine osariigi kuberner, ja ma olin aus ja nad vihkasid mind selle eest. Elu Maa peal ei saanud iialgi sellisesse korda, et oleks saanud teha midagi väga head. Teadus jooksis meist liiga kiiresti liiga kaugele ette ja inimesed ekslesid selles mehaanilises metsikuses nagu lapsed, kes teevad ilusaid asju, masinavärke, helikoptereid, rakette, pannes rõhku vääradele üksikasjadele, rõhutades rohkem masinaid kui seda, kuidas nendega ümber käia. Sõjad muutusid ikka suuremaks ja suuremaks ja lõpuks tapsid Maa. Just seda tähendab vaikiv raadio. Ja selle eest jooksime me pakku...
Meil vedas. Enam pole rakette järele jäänud. Teil on aeg teada, et see pole üldse lõbusõit kalale. Ma lükkasin edasi teile sellest rääkimise. Maa on kadunud. Ja sajanditeks, võib-olla alatiseks on möödas planeetidevahelised rännud. Selline elulaad osutus valeks ja ta kägistas enese ise, oma kätega. Teie olete noored. Ma korrutan teile seda iga päev, kuni see teisse imbub. [---]
Nüüd me oleme üksi. Meie ja veel käputäis teisi, kes maanduvad mõne päeva jooksul. Küllalt, et alustada otsast peale. Küllalt, et lüüa käega kõigele sellele, mis oli Maa peal, ja minna täiesti uut teed... (lk 190, ptk "Oktoober 2026: Miljoniaastane piknik")


  • Reisibüroo vestibüülist juhatati mind kahekümne kolmandale korrusele, provintside osakonda. Kahjuks on see kurb, kuid ümberlükkamatu tõde. et Maa asub kosmose vähetuntud tarataguses kolkas!
    • Stanisław Lem, "Neljateistkümnes reis", tlk Olev Jõgi, rmt: "Ijon Tichy kosmoserändude päevikud. Ijon Tichy mälestused", 2003, lk 51


Aga siis mõtles ta, et küllap mamma juba teab, mismoodi kõik päästetud saab.


  • Valgeid laike maakeral tuleb hoida mustaks päevaks.


  • Ennekõike jääb kahekümnes sajand meelde kui aeg, mil me hakkasime aru saama, kus me elame. "Suurel ilusal sinisel märjal keral," võime öelda viimaste aastate teabe kohaselt. Kuid sügavuti minnes võib rääkida selle suurusjärgust, selle sinise varjunditest, ilu enese meelevaldsusest ja haprusest, sellest, kuidas vesi tegi võimalikuks elu, ja tolle keeruka, Maaks nimetatud ökosüsteemi haprast eufooriast, Maast, millel kosmosest vaadatuna pole näha ei aedu, sõjaväepiirkondi ega riigipiire. Kosmosesse tuleb saata terve hulk kunstnikke ja loodusteadlasi, fotograafe ja maalikunstnikke, kes pööravad peegli meie poole ja näitavad meile Maad kui ühtainust planeeti, ühtset organismi, mis on elav, habras, õilmitsev, sumisev, täis vaatepilte, täis kütkestavaid inimesi — kõike, mida kalliks pidada. Võib-olla ei lõpeta kodu põhjalik tundmaõppimine kõiki sõdu, kuid suurendab meie imetlust ja uhkustunnet. See meenutab meile, et inimlik kontekst pole pigistav nagu silmus, vaid avar nagu maailmaruum, milles meil on õnn elada. See muudab meie ettekujutust sellest, mis on lähikond. See veenab meid, et me oleme millegi pelkadest riikidest suurema ja sügavama kodanikud, et oleme Maa kodanikud, ühtaegu selle lustisõitjad ja hooldajad, kes teeksid õigesti, kui üheskoos tema probleemidega tegeleksid.Vaade kosmosest pakub meile, evolutsioonilistele maimukestele, esimest korda võimaluse ületada kosmiline tänav, seista ning silmitseda oma kodu ja seda esimest korda selgelt nähes hämmastuda.


  • Õõnsa maakera teooria tutvustamine ei sujunud karjääris ladusalt. Meelitav idee, mis oli vastu pidanud nii silmatorkavatele mõtlejatele nagu Cyrus Read Teed, Bulwer-Lytton ja Adolf Hitler, paindus nüüd ohtlikult Wensleydale’i terava prillitatud loogika ees.
"Ma ei öelnudki, et maakera on tervenisti õõnes," kostis Adam. "Keegi pole öelnud, et see on läbinisti õõnes. Ilmselt on see miilide viisi täis, et laaval ja naftal ja tiibetlaste tunnelitel ja muul sellisel ruumi oleks. Aga pärast seda läheb õõnsaks. Nii vähemalt arvatakse. Ja Põhjapooluses on auk, et õhk sisse pääseks."
"Atlases ma pole seda küll kunagi näinud," turtsatas Wensleydale.
"Valitsus ei luba seda kaardile panna, et inimesed ei läheks sisse vaatama," seletas Adam. "Sest need inimesed, kes sees elavad, ei taha, et väljas elavad inimesed neid kogu aeg vahtimas käiksid."


  • Me oleme viletsad loomad. Ma arvan, et Maa immuunsüsteem püüab meist lahti saada, nagu ta peakski.
    • We're terrible animals. I think that the Earth's immune system is trying to get rid of us, as well it should.
    • Kurt Vonnegut, "Inimestest". Jon Stewarti intervjuu, "The Daily Show", 13. september 2005


  • [Ishmael:] "Millised sinu kultuuri inimesed tahavad hävitada maailma?"
"Kes tahavad seda hävitada? Niipalju kui mina tean, ei taha seda keegi hävitada."
"Ja siiski te teete seda, teie kõik. Igaüks teist annab iga päev väikese panuse maailma hävitamiseks."
"Jah, see on tõsi."
"Miks te ei lõpeta?"
Ma raputasin pead. "Kui päris aus olla, siis me ei tea, kuidas seda teha."
"Teid on vangistanud teie oma tsivilisatsioon, süsteem, mis iga päev sunnib teid elamise jätkamiseks maailma hävitama."
"Jah, nii see paistab tõesti olevat."
"Nii. Te olete vangid ja te olete muutnud vangiks ka maailma. See ongi kaalul, kas pole? Teie vangistus ja maailma vangistus." (lk 23-24)
  • [Ishmael:] "Maailm ei pea enam pikalt inimkonna vangina vastu. Kas see vajab seletamist?"
"Ei. Vähemalt mitte minule."
"Ma arvan, et teie hulgas on palju neid, kes laseksid maailma rõõmuga vangistusest välja."
"Nii see on."
"Mis neid takistab seda tegemast?"
"Ma ei tea."
"Neid takistab see: nad ei suuda leida puuri varbu."


  • Enamiku tänapäeva inimeste silmis jabuneb elu hõlpsasti kolme kategooriasse: taimed (toiduks ja kaunistamiseks), loomad (nagu meie lemmikloomad, mereannid ja meie) ja mikroobid (hävitamiseks). Ma ei mäleta, millal ma aru sain, et see idee on samavõrd ohtlik kui levinud; kindlasti oli see juba ammu. Püüan asendada selle ülelihtsustatud kultuurilise jama arusaamdega, mis on raskelt kätte õpitud teaduslikele kirjeldustele märksa lähemal. Taimed ega loomad ei ilmunud Maale enne, kui bakterid olid läbi teinud vähemalt 2000 miljonit aastat keemilist ja sotsiaalset evolutsiooni. (lk 71)
  • Gaia mõiste pakkus Lovelockile välja romaanikirjanik William Golding, raamatu "Kärbeste isand" autor. 1970. aastate alguses elasid nad mõlemad Inglismaal Wiltshire'is Bowerchalke'is. Lovelock küsis oma naabrilt, kas ta oskaks asendada tülika fraasi "homöostaatiliste kalduvustega küberneetiline süsteem, mis on tuvastatud Maa atmosfääri keemiliste anomaaliate kaudu" terminiga, mis tähendaks "Maa". "Mul on vaja head neljatähelist sõna," ütles ta. Jalutuskäikudel selles Lõuna-Inglismaa imekaunis piirkonnas kriidikaljude lähistel soovitas Golding "Gaiat". (lk 147)
  • Paljud teadlased on endiselt vaenulikud Gaia suhtes nii termini kui ka ideena, võib-olla seetõttu, et see on nii teaduse- kui ka intellektuaalsusvastaste inimeste seas nii tugeva kõlapinna leidnud. Populaarkultuuris viitab see - niivõrd, kuivõrd seda termin üldse tuntakse - arusaamale emakesest Maast kui üksikorganismist. Gaia, inimlikest teadmistest väljaspool olev elav jumalanna, väidetavalt karistab või premeerib meid tema keha mõjutavate keskkondlike solvangute või õnnistuste eest. Mul on sellisest isikustamisest kahju. (lk 148)
  • Pealegi on Gaia iidne nähtus. Tema planeediülese süsteemi moodustavad triljonid rüselevad, toituvad, paarituvad, eritavad olendid. Gaia, sitke emane, ei pea inimesi endale mingiks ohuks. Planeediülene elu püsis vähemalt kolm miljardit aastat juba enne seda, kui inimkonnast unistas elavaloomuline ahv, kes igatses suhteliselt karvutut kaaslast.
Me vajame ausust. Me peame vabanema oma liigispetsiifilisest kõrkusest. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et me oleksime "väljavalitud", ainulaadne liik, kelle tarbeks on loodud kõik teised. Meid ei tee ka kõige olulisemaks meie arvukus, võimsus ja ohtlikkus. Meie visa illusioon erilisest lubatavusest varjab meie tõelist staatust püstise imetajatest umbrohuna. (lk 149)
  • Elu keskpunkt ei ole inimesed ega ka ükski teine ​​liik. Inimesed pole isegi mitte elu keskkohas. Oleme hiljutine, kiiresti kasvav osa tohutust iidsest tervikust. Gaia pole inimkonna suhtes vaenulik ega hoolitsev, see on mugav nimi kogu Maad hõlmavale nähtusele: temperatuuri, happelisuse-aluselisuse ja gaasilise koostise regulatsioonile. Gaia on üksteist vastastikku mõjutavate ökosüsteemide rida, mis moodustavad Maa pinnal ühe tohutu ökosüsteemi. Ja punkt. (lk 150)
  • Bioloogiline mitmekesisus on Gaia püsivuse absoluutne nõue. Enim soodustatud liikide loetelu puudub. Iga organism tegeleb oma asjadega: kasvab ja üritab paljuneda. Valikusurve, kõigi organismide püüdlus kasvada ja paljuneda, soosib teatud konkreetsetel tingimustel teatud elutüüpe. Need kasvavad, laienevad, toodavad jäätmeid ja töötlevad neid ümber. [---] Maa pinnakeskkonna seletamiseks ei piisa mittebioloogilistest teadustest. Kui arvestada gaase tootvate ja temperatuuri muutvate elusorganismide mitmetahulist rolli, lahknevused kaovad. Gaia teooria on kasulik teadus. (lk 156)
    • Lynn Margulis, "The Symbiotic Planet: a New Look at Evolution". Phoenix, 1999


  • Avakosmosest pärit objektid tabavad Maad pidevalt. Ometigi valitseb Maa ja selle ümbruse vahel armastuse ja vihkamise suhe. Osa sellest, mis meid ümbritseb, toob planeedile kasu, väga palju on aga sootuks surmav. Planeedi asukoht tagab õige temperatuuri; välisplaneedid juhivad kõrvale enamiku asteroididest ja komeetidest, enne kui need jõuavad Maad tabada; Kuu ja Maa vahekaugus on piisav, et stabiliseerida orbiiti ja vältida suuremaid temperatuurikõikumisi ning Päikesesüsteemi välispiirkonnad varjavad meid ohtliku kosmilise kiirguse eest. Maad tabanud meteoroidid võisid siia tuua elu arenemiseks esmavajalikke ressursse, kuid mõjutasid elu arengut planeedil ka mitte nii soodsal moel. Vähemalt üks selline objekt põhjustas miljonit aastat tagasi ränga väljasuremislaine. Kuigi tabamus pühkis minema maismaadinosaurused, sillutas see ühtlasi teed suuremate imetajate, sealhulgas inimeste endi tulekule.
    • Lisa Randall, "Tumeaine ja dinosaurused: universumi uskumatud seosed", tlk Vahur Lokk, 2017, lk 11


Luule

[muuda]

Kas sinagi, meie leebe ja julm Maa, võid keerduda
kokku kui tigu, muutuda mateeriakontsentraadiks?
HÄÄL INIMVAENULIKUST LEERIST: Enne teeme ta
tolmuks, udukoguks. Pihuks, põrmuks punane Maakera!

Miks peakski saama Maast kunagi kvasar? Et sattuda
mõne kollektsionääri vestitaskusse või tolmuda kosmilise
rahvusmuuseumi vitriinis. Jää terveks, jää alles, Maa!

  • Mats Traat, "* Tark kui raamatute raamat" kogus "Kassiopeia" (1968), lk 14


Maailma kiik käib vastu maad
kord-korralt kõvemini.
Maakera sisikond põrub,
liustikelt voolab külm higi:
see on alanud.

  • Doris Kareva, "* Maailma kiik käib vastu maad" kogus "Olematuse aiad" (2012), lk 51

Vaata ka

[muuda]
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Maa_(planeet)&oldid=121740"