Ishmael

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

"Ishmael" (1992) on Daniel Quinni romaan, mis Ishmaeli-nimelise gorilla pahurate jutluste kaudu õpetab, et inimese usk enda kui liigi erilisusse on kõige halva põhjus. Gorilla nimi on vihje Herman Melville'i raamatu "Moby Dick" Ishmaeli-nimelisele minajutustajale. Raamat ilmus inglise keeles 1992. aastal, eesti keeles Toomas Trapido tõlkes esmatrükina 2003, 2. trükk 2017.


Tsitaadid väljaandest: Daniel Quinn, "Ishmael: mõtte ja meele rännak", tlk Toomas Trapido, 2. trükk, 2017.

  • [Gorilla anonüümne lehekuulutus:]
ÕPETAJA otsib õpilast. Nõutav tõsine soov päästa maailma.
Ilmuda isiklikult. (lk 5)
  • Mõnikord võib liiga suur hulk küsimusi teha sama sõnatuks kui küsimuste puudumine. (lk 23)
  • [Ishmael:] "Millised sinu kultuuri inimesed tahavad hävitada maailma?"
"Kes tahavad seda hävitada? Niipalju kui mina tean, ei taha seda keegi hävitada."
"Ja siiski te teete seda, teie kõik. Igaüks teist annab iga päev väikese panuse maailma hävitamiseks."
"Jah, see on tõsi."
"Miks te ei lõpeta?"
Ma raputasin pead. "Kui päris aus olla, siis me ei tea, kuidas seda teha."
"Teid on vangistanud teie oma tsivilisatsioon, süsteem, mis iga päev sunnib teid elamise jätkamiseks maailma hävitama."
"Jah, nii see paistab tõesti olevat."
"Nii. Te olete vangid ja te olete muutnud vangiks ka maailma. See ongi kaalul, kas pole? Teie vangistus ja maailma vangistus." (lk 23-24)
  • [Ishmael:] "Maailm ei pea enam pikalt inimkonna vangina vastu. Kas see vajab seletamist?"
"Ei. Vähemalt mitte minule."
"Ma arvan, et teie hulgas on palju neid, kes laseksid maailma rõõmuga vangistusest välja."
"Nii see on."
"Mis neid takistab seda tegemast?"
"Ma ei tea."
"Neid takistab see: nad ei suuda leida puuri varbu." (lk 24-25)
  • [Ishmael:] "...mitte üksnes juudid ei olnud Hitleri võimu all vangis. Terve saksa rahvas oli vangis, kaasa arvatud Hitleri entusiastlikud toetajad. Mõned jälestasid seda, mida ta tegi, mõned lohisesid võimalusi kasutades kaasa ning mõned elasid tõesti hästi - aga nad kõik olid tema vangid."
"Ma arvan, et mõistan, mida sa mõtled."
"Mis oli see, mis neid vangis hoidis?"
"Noh... terror, ma oletan."
Ishmael raputas pead. "Oled kindlasti näinud filme sõjaeelsetest rahvakogunemistest, kus sajad tuhanded koos laulsid ja skandeerisid. See ei olnud terror, mis neid sellistele ühtsus- ja võimupidudele kokku tõi."
"Tõsi. Siis pean vist ütlema, et see oli Hitleri karisma."
"Seda tal muidugi oli. Aga karisma köidab vaid inimeste tähelepanu. Kui oled nende tähelepanu võitnud, peab sul olema neile ka midagi öelda. Ja mida oli Hitleril saksa rahvale öelda? [---]
Tal oli neile rääkida üks lugu."
"Lugu?"
"Lugu, milles aaria rass ja eriti just saksa rahvas on ilma jäetud neile õigusega kuuluvast kohast maailmas, on kinni köidetud, täis sülitatud, vägistatud ja porri tallatud segavereliste rasside, kommunistide ja juutide jalge alla. Selles loos rebib aaria rass Adolf Hitleri juhtimisel puruks oma köidikud, maksab rõhujatele kätte, puhastab inimkonna rüvetusest ning omandab talle kuuluva koha kõikide rasside isandana."
"Õige."
"Praegu võib tunduda uskumatuna, et selline rumalus kedagi võiks köita, aga pärast esimesele maailmasõjale järgnenud peaaegu kahte allakäigu ja kannatuste aastakümmet oli see jutt Saksamaal peaaegu vastupandamatult kütkestav ning seda ei võimendanud mitte üksnes tavalised propagandavahendid, vaid ka intensiivsed haridusprogrammid noortele ja ümberõpe vanadele."
"Tõsi."
"Ma ütlen, et Saksamaal oli palju neid, kes mõistsid, et see lugu on ilmne mütoloogia. Sellegipoolest haaras see neid juba üksnes seepärast, et suurem enamik nende ümber pidas lugu suurepäraseks ning oli nõus oma elu andma selle reaalsuseks muutmise eest. Saad aru, mida ma mõtlen?"
"Küllap vist. Isegi kui see lugu sind ennast isiklikult ei köitnud, vangistati sind sellegipoolest, sest inimesed su ümber muutsid su vangiks. Sa olid kui loom, keda kiini jooksev kari kaasa haarab."
"Nii see on. Isegi kui sa ise mõtlesid, et kogu see asi on hullumeelsus, pidid siiski oma osa mängima, sa pidid loos oma koha leidma. Ainus viis seda vältida oli Saksamaalt päriselt pageda." (lk 28-29)
  • [Ishmael:] "Üks õpilane, keda ma eile mainisin, tundis, et ta on kohustatud mulle selgitama, mida ta otsib, ja ütles: "Miks keegi ei ole erutatud? Ma kuulen inimesi selvepesulas rääkivat maailma lõpust, ja nad ei ole rohkem erutatud, kui nad oleksid pesupulbreid võrreldes. Inimesed räägivad osoonikihi hõrenemisest ja kõige elava surmast. Nad räägivad vihmametsade laastamisest, surmavast saastest, mis jääb meiega tuhandeteks ja miljoniteks aastateks, tosinate eluvormide kadumisest iga päev, liigilisuse lõppemisest üldse. Ning nad näivad täiesti rahulikud."
Ma ütlesin talle: ״Kas sa seda siis tahadki teada, miks inimesi ei eruta maailma häving?" Ta mõtles selle üle veidi ja ütles: "Ei, ma tean, miks see neid ei eruta. Nad ei ole erutatud, sest usuvad seda, mida neile on räägitud.""
Ma küsisin: "Ja mida siis?"
"Mida on inimestele räägitud sellist, mis hoiab neid erutumast, mis hoiab neid suhteliselt rahulikuna, kui nad vaatavad katastroofilist kahju, mida nad planeedil tekitavad?"
"Ma ei tea."
"Neile on räägitud selgitavat juttu. Neile on antud selgitus, kuidas asjad selliseks kujunesid, ja see rahustab nad maha. See selgitus käib kõige kohta, kaasa arvatud osoonikihi kahjustamine, ookeanide reostamine, vihmametsade hävitamine ja isegi inimese väljasuremine — ning see lugu rahuldab neid. Ehk oleks isegi õigem öelda, et see rahustab neid. Nad aitavad sellele kaasa päeval, tuimastavad ennast narkootikumide ja televiisoriga öösel ning püüavad mitte liiga otsivalt mõelda selle maailma üle, mille nad jätavad oma lastele ja kus need peavad toime tulema." (lk 37-38)
  • [Ishmael:] "Iga lugu, mis räägib maailma mõttest, jumalate kavatsustest ja inimese saatusest, on paratamatult mütoloogia."
"See võib ju nii olla, aga ma ei tea midagi, mis oleks pisutki selline. Niipalju kui mina tean, ei ole meie kultuuris midagi sellist, mida võiks nimetada mütoloogiaks, kui me ei räägi just Kreeka mütoloogiast või Norra mütoloogiast või millestki sellesamasest."
"Ma räägin elavast mütoloogiast. Mida ei ole talletatud mingisse raamatusse, vaid mis on talletunud sinu kultuuri inimeste peades ja mida etendatakse terves maailmas isegi praegu, mil me siin istume ja sellest räägime."
"Ma kordan, et niipalju kui mina tean, meie kultuuris mitte midagi sellist ei ole."
Ishmaeli tõrvmust laup tõmbus kortsu, kui ta heitis mulle lõbus-ärritunud pilgu. "Seda seetõttu, et sa mõtled mütoloogia all luulelennuliste muinaslugude kogumit. Kreeklased oma mütoloogiast sel moel ei mõelnud. Sa pead sellest kindlasti aru saama. Kui sa oleksid läinud Homerose-aegse kreeklase juurde ja küsinud temalt, milliseid luulelugusid ta oma lastele jumalatest ja minevikukangelastest räägib, ei oleks ta saanud aru, millest sa räägid. Ta oleks öelnud just nii, nagu sina ütlesid: "Niipalju kui mina tean, meie kultuuris midagi sellist ei ole." Norralane oleks sulle sedasama öelnud." (lk 38-39)
  • [Ishmael:] "Sa hakkad otsima oma kultuuri loomismüüti."
Ma jõllitasin teda hävitava pilguga. "Meil ei ole loomismüüti," ütlesin. "See on surmkindel." (lk 39)
  • "Mille moodi see on?"
"Magnetofoni moodi."
"Just see ta ongi."
"Milleks seda vaja on?"
"See on selleks, et lindistada järeltulevatele põlvedele neid kummalisi hääbuva kultuuri rahvajutte, mida sa mulle rääkima hakkad."
Hakkasin naerma ja võtsin istet. ״Ma kardan, et ma ei ole veel leidnud ühtegi kummalist rahvajuttu, mida sulle jutustada."
"Kas minu soovitus, et otsiksid loomismüüti, ei kandnud vilja?"
"Meil ei ole loomismüüti,” ütlesin uuesti. "Kui sa just ei räägi sellest, mis on kirjas Moosese raamatus."
"Ära räägi rumalusi. Kui kaheksanda klassi õpetaja kutsuks sind rääkima, kuidas kõik alguse sai, kas sa siis loeksid klassis ette Esimese Moosese raamatu esimese peatüki?"
"Muidugi mitte."
"Aga millise seletuse sa siis neile esitaksid?"
"Ma esitaksin neile mingi seletuse, aga kindlasti ei oleks see müüt."
"Loomulikult ei peaks sa ise seda müüdiks. Ükski loomislugu ei ole müüt nende inimeste jaoks, kes seda jutustavad. See on lihtsalt lugu." (lk 40)
  • "See ei ole eksam," ütles Ishmael. "Aitab üldpildist küll, räägi lihtsalt lugu, nagu seda üldiselt teatakse, nagu seda teavad bussijuhid ja karjakasvatajad ja senaatorid." (lk 42)
  • "Ma kardan, et sa lihtsalt ei mõtle. Kandsid ette loo, mida oled kuulnud tuhandeid kordi, ja nüüd sa kuulad, kuidas Emake Kultuur sulle kõrva ümiseb: "Seal, seal, mu laps, seal ei ole vaja midagi mõelda, millegi pärast muretseda, ära erutu, ära kuula seda vastikut looma, see ei ole müüt, miski, mida mina sulle räägin, ei ole müüt, seega ei ole vaja midagi mõelda, millegi pärast muretseda, kuula vaid mu häält ja jää magama, magama, magama..."" (lk 43)
    • Ingliskeelsele väljendile "there, there" vastab eesti keeles tegelikult mitte "seal, seal", vaid "kuss-kuss".
  • "See lugu," ütles Ishmael, "toimub pool miljardit aastat tagasi - kujuteldamatult kaua aega tagasi, mil kogu see planeet oleks olnud sulle täiesti võõras. Maal ei liikunud miski peale tuule ja tolmu. Mitte ükski rohulible ei hõljunud tuules, ükski putukas ei siristanud, ükski lind ei lennanud taevas. Kõik need asjad tulid tulevikus, kümned miljonid aastad hiljem. Isegi mered olid salapäraselt tüüned ja vaiksed, sest ka selgroogsed tulid tulevikus, kümned miljonid aastad hiljem.
Aga muidugi oli sealgi olemas üks antropoloog. Milline maailm saakski läbi ilma antropoloogita? See oli aga üks väga kurvameelne ja illusioonideta antropoloog, kuna ta oli käinud läbi kogu planeedi, otsides, keda küsitleda, aga kõik lindid tema seljakotis olid puhtad kui taevas. Kuid ühel päeval, kui ta oma mopeediga mööda ookeani kallast sõitis, nägi ta kaldast eemal madalas vees midagi, mis paistis olevat elusolend. Sellega polnud küll midagi uhkustada, kõigest mingi sültjas klomp, kuid see oli siiski ainus võimalus, kedagi muud polnud ta oma rännaku vältel näinud, ning nii ta kahlaski sinnapoole, kus see lainetes hulpis.
Ta tervitas isendit viisakalt ja sai ka vastu omamoodi tervituse ning varsti olid need kaks saanud headeks sõpradeks. Antropoloog selgitas nii hästi kui suutis, et ta on elustiilide ja kommete uurija, ning palus oma uuelt sõbralt sellekohast informatsiooni, mida talle ka vastutulelikult anti. "Ning nüüd," ütles ta lõpuks, "sooviksin ma lindistada sinu oma sõnadega mõned lood, mida te omakeskis räägite."
"Lood?" küsis teine.
"Tead, sellised nagu loomismüüdid, kui teil neid on."
"Mis see loomismüüt on?" küsis olevus.
"Ah, tead küll," vastas antropoloog, "mõni väljamõeldud jutt, mida te oma lastele maailma tekkimise kohta räägite."
Siinkohal ajas olevus end nördinult sirgeks - vähemalt niipalju, kui üks sültjas klomp seda üldse teha saab - ja vastas, et tema rahval sellist väljamõeldud lugu ei ole.
"Kas teil siis ei ole seletust, kuidas loomine toimus?"
"Muidugi on meil seletus, kuidas loomine toimus," salvas teine. "Aga see ei ole kindlasti mitte müüt."
"Oh, muidugi mitte," ütles antropoloog, kellele lõpuks tema väljaõpe meenus. "Ma oleksin kohutavalt tänulik, kui sa seda mulle räägiksid."
"Olgu pealegi," ütles olevus. "Aga ma tahan, et sa mõistaksid, et nagu teie, oleme ka meie äärmiselt ratsionaalne rahvas, kes ei tunnusta midagi, mis ei põhine uurimustel, loogikal ja teaduslikul meetodil."
"Muidugi, muidugi," nõustus antropoloog.
Lõpuks alustas olevus oma lugu. "Universum," ütles ta, "sündis ammu, väga, väga ammu, võib-olla kümme või viisteist miljardit aastat tagasi. Meie oma päikesesüsteem - see täht, see planeet ja kõik teisedki — paistab olevat alguse saanud umbes kaks või kolm miljardit aastat tagasi. Kaua aega ei olnud siin üldse elu. Aga siis, miljardi aasta pärast või umbes nii, ilmus elu."
"Vabanda, palun," ütles antropoloog. "Sa ütled, et elu ilmus. Kus see teie müüdi järgi juhtus - ma mõtlen teie teadusliku seletuse järgi."
Paistis, et küsimus ajas olevuse segadusse ning ta muutus kahvatulillaks. "Kas sa mõtled täpset kohta?"
"Ei, ma mõtlen, kas see juhtus maal või meres?"
"Maal?" küsis teine. "Mis see maa on?"
"Ah, tead," ütles antropoloog kalda poole viibates, "see mulla ja kivide laam, mis sealt algab."
Olevus muutus tumelillaks ja ütles: "Ma ei saa aru, mis segast juttu sa siin ajad. Muld ja kivid seal on vaid selle määratu suure kausi serv, mis merd koos hoiab."
"Ah jaa," ütles antropoloog, "ma mõistan, mida sa mõtled. Täiesti. Jätka."
"Väga hea," ütles teine. "Palju miljoneid sajandeid koosnes maailma elu vaid mikroorganismidest, kes ujusid abitult keemilises supis. Kuid vähehaaval ilmusid keerukamad vormid: üherakulised olevused, lima, vetikad, polüübid ja nii edasi."
"Aga lõpuks,” ütles olevus, muutudes uhkusest päris roosaks, kuna ta oli jõudmas oma loo haripunkti, "aga lõpuks ilmus meduus." (lk 44-45)
  • [Ishmael:] "Õige ta on. Loomine ei lõppenud meduusiga. Tulemas olid veel selgroogsed ja amfiibid ja roomajad ja imetajad ning lõpuks muidugi inimene."
"Täpselt."
"Ning sinu loomislugu lõpeb sõnadega "ja lõpuks ilmus inimene"."
"Jah."
"Tähendades mida?"
"Tähendades seda, et tulemas ei olnud enam midagi. Tähendades, et loomine oli jõudnud lõpuni."
"Selleni kogu see lugu lõpuks välja jõudis."
"Jah."
"Loomulikult. Igaüks teie kultuuris teab seda. Inimene jõudis tippu. Inimene on kogu kosmilise loomisdraama haripunkt."
"Jah."
"Kui inimene lõpuks ilmus, jõudis loomine lõpuni, kuna selle eesmärk oli saavutatud. Ei olnud jäänud enam midagi luua."
"See paistab olevat vaikimisi vastuvõetud eeldus."
"Seda eeldust ei ole alati sugugi võetud vaikimisi. Teie kultuuri religioonid ei ole selle suhtes vaikinud. Inimene on loomise lõppprodukt. Inimene on olend, kelle jaoks kõik muu tehti: see maailm, see päikesesüsteem, see galaktika, universum ise."
"Tõsi."
"Teie kultuuris teavad kõik, et maailma ei loodud meduusi ega lõhe ega iguaanide ega gorillade jaoks. See loodi inimese jaoks."
"Nii ta on."
Ishmael suunas mulle oma sardoonilise pilgu. "Ja see ei ole mütoloogia?" (lk 46-47)
  • [Ishmael:] "Umbes poole loo peal libises su tähelepanu keskpunkt universumilt tervikuna ainult sellele ühele planeedile. Miks?"
"Kuna just see üks planeet oli ette nähtud inimese sünnipaigaks."
"Muidugi. Sinu jutu järgi oli inimese sündimine keskne sündmus, see kõige kesksem sündmus kogu kosmose ajaloos. Alates inimese sündimisest lakkab ülejäänud universum olemast huvitav, lakkab osalemast lahtirulluvas draamas. Piisab vaid maakerast üksi; see on inimese sünnipaik ja kodu ning see ongi tema mõte. Võtjate arvates on maailm mingi inimese elu toetav süsteem, masin, mis on konstrueeritud inimese elu tootma ja säilitama." (lk 48)
  • [Ishmael:] "Kui me eeldame, et loomise taga on jumalate tegevus, mida sa mulle sel juhul jumalate kavatsustest võiksid jutustada?"
"Kui nad alustasid, oli neil mõttes põhiliselt inimene. Nad tegid universumi nii, et selles saaks olla meie galaktika. Nad tegid galaktika nii, et selles saaks olla meie päikesesüsteem. Nad tegid meie päikesesüsteemi nii, et selles saaks olla meie planeet. Ja nad tegid meie planeedi nii, et sellel saaksime olla meie. Kogu asi tehti nii, et inimesel oleks kamakas mulda, millel seista." (lk 49)
  • [Ishmael:] "Kena. See on sinu loo eeldus: maailm on loodud inimese jaoks."
"Ma ei saa sellest päriselt aru. Tähendab, ma ei taipa päris, miks see on eeldus."
"Sinu kultuuri inimesed on sellest teinud eelduse, nad on seda võtnud kui eeldust. Nad ütlesid: "Mis oleks, kui maailm oleks loodud meie jaoks?""
"Olgu. Jätka."
"Mõtle, millised tagajärjed on sellel, kui sa võtaksid seda eeldusena: kui maailm oleks loodud sinu jaoks, mis sellest siis järelduks?"
"Nii, ma saan aru, mida sa mõtled. Ma arvan. Kui maailm on loodud meie jaoks, siis ta kuulub meile ja meie võime temaga teha, mis me iganes soovime."
"Täpselt. See ongi see, mis on siin viimased kümme tuhat aastat toimunud; te olete teinud maailmaga, mis te iganes olete soovinud. Ja muidugi kavatsete edasigi teha, mis te iganes soovite, sest kogu see neetud värk kuulub teile."
"Jah," ütlesin ja mõtlesin sekundi. "Tegelikult on see küllaltki kummaline. Ma mõtlen, et sa kuuled seda päevas oma viiskümmend korda. Inimesed räägivad meie keskkonnast, meie meredest, meie päikesesüsteemist. Ma olen isegi kuulnud inimesi rääkimas meie puutumatust elusloodusest."
"Ning alles eile veensid sa mind täie enesekindlusega, et sinu kultuuris ei ole midagi, mis vähimalgi määral sarnaneks mütoloogiaga." (lk 50-51)
  • "Maailm loodi inimese jaoks, aga tal kulus palju, palju aega, enne kui ta selle ära tabas. Ta elas ligikaudu kolm miljonit aastat nii, nagu oleks maailm loodud meduusi jaoks. See tähendab, ta elas, nagu ta oleks kõikide teiste olevuste moodi, nagu ta oleks lõvi või vombat."
"Mida see täpselt tähendab, et ta elas nagu lõvi või vombat?"
"See tähendab ... elada maailma meelevallas. See tähendab elada ilma mingi kontrollita oma keskkonna üle."
"Nii. Jätka."
"Olgu. Neis oludes ei saanud inimene olla tõeliselt inimene. Ta ei saanud välja arendada tõeliselt inimlikku eluviisi, sellist eluviisi, mis oleks selgesti eristatavalt inimlik. Seega, oma elu varasema osa - tegelikult suurema osa oma elust - inimene lihtsalt kohmerdas, jõudmata kuhugi välja ja tegemata midagi ära.
Oli vaja lahendada võtmeküsimus, miks see nii läks, ning mul kulus hulk aega, et mõista, milles oli asi. Inimene ei saanudki lõvi või vombati moodi elades kuhugi välja jõuda, sest kui sa oled lõvi või vombat... Selleks, et midagi korda saata, pidi inimene jääma püsivalt ühte kohta, kus ta sai tööle hakata, nagu öeldakse. Ma mõtlen seda, et ta ei saanudki teatud punkti ületada, elades lahtise taeva all kütina-korilasena, liikudes alati toiduotsinguil paigast paika. Et sellest punktist üle saada, pidi ta jääma paikseks, tal pidi olema püsiv lähtekoht, kust hakata oma keskkonda valitsema.
Nii. Miks siis mitte? Ma mõtlen, mis takistas tal seda teha? Teda takistas tõsiasi, et kui ta oleks jäänud ühte kohta püsima kauemaks kui mõneks nädalaks, oleks tulnud nälg. Kütina ja korilasena oleks ta lihtsalt platsi puhtaks teinud, sinna ei oleks küttimiseks ja korjamiseks enam midagi järele jäänud. Selleks, et paigale jääda, pidi inimene ära õppima ühe põhjapaneva oskuse. Ta pidi õppima kasutama oma keskkonda nii, et ta ei jääks toidust ilma. Ta pidi kasutama seda nii, et keskkond toodaks rohkem inimese toitu. Teiste sõnadega, ta pidi muutuma maaharijaks.
See oli pöördepunkt. Maailm oli inimese jaoks loodud, aga ta ei suutnud seda vallata seni, kuni see probleem oli lahendamata. Ning umbes kümme tuhat aastat tagasi ta selle probleemi Viljaka Poolkuu aladel lõpuks ka lahendas. See oli väga suur moment, suurim inimkonna senises ajaloos. Inimene oli lõpuks vaba kõigist neist piiranguist, mis... Need küti-korilase elu piirangud olid inimest hoidnud kolm miljonit aastat kontrolli all. Põllumajandusega kadusid need piirangud ning inimene tõusis kui meteoor. Paigale jäämine andis tõuke tööjaotusele. Tööjaotus andis tõuke tehnikale. Tehnika arenemisega algas kaubandus ja äri. Kaubanduse ja äriga tulid matemaatika ja kirjaoskus ja teadus ja kõik muu. Kogu asi oli lõpuks alguse saanud ning kõik ülejäänu, nagu öeldakse, on ajalugu." (lk 53-54)
  • Jälle vaatas Ishmael mulle läbi klaasi tusaselt otsa.
"Tead," sõnasin mõne aja pärast. "Asjad, mida sa mulle näitad, asjad, mida teed, on... peaaegu uskumatud. Ma tean seda. Aga toolilt püsti karata, endale vastu laupa taguda ning hüüda: "Mu jumal, see on lausa uskumatu!" — see ei ole minu stiil."
Ta kortsutas hetkeks mõtlikult otsaesist ning küsis: "Mis sul siis viga on?"
Ta paistis nii siiralt muretsevat, et ma pidin naeratama.
"Kõik minu sees on jäätunud," ütlesin talle. "Jäämägi."
Ta raputas mulle kaasa tundes pead. (lk 57)
  • [Ishmael:] "Alles umbes kümme tuhat aastat tagasi taipas ta lõpuks, et tema koht ei ole mudas. Ta pidi ennast sealt välja upitama, ohjad enda kätte võtma ja asjad joonde ajama."
"Just."
"Aga maailm ei allunud inimese valitsemisele alandlikult, ega ju?"
"Ei."
"Ei, maailm hakkas talle vastu. Mis inimene üles ehitas, selle, tuul ja vihm maha kiskus. Põlde, mis ta vilja tarbeks puhtaks tegi, ja tema külasid nõudis tagasi džungel. Seemneid, mida ta külvas, napsasid ära linnud. Noori taimi, mille eest ta hoolitses, laastasid kahjurid. Saaki, mida ta kogus, rüüstasid hiired. Loomi, keda ta kasvatas ja toitis, varastasid hundid ja rebased. Mäed, jõed ja ookeanid seisid oma kohal ega andnud talle teed. Maavärinad, uputused, orkaanid, lumetuisud ja põuad ei kadunud tema käsu peale."
"Tõsi."
"Maailm ei allunud inimese valitsemisele alandlikult, mida ta pidi siis tegema?"
"Mida sa silmas pead?"
"Kui kuningas tuleb linna, mis tema valitsemisele ei allu, mida ta peab siis tegema?"
"Ta peab selle linna vallutama."
"Loomulikult. Selleks, et endast maailma valitseja teha, pidi inimene esmalt maailma vallutama."
"Püha jumal," ütlesin ning peaaegu hüppasin toolilt püsti, lüües käega vastu otsaesist.
"Jah?"
"Seda kuuleb viiskümmend korda päevas. Keerad raadio või televiisori lahti ja kuuled seda iga tund. Inimene vallutab kõrbeid, inimene vallutab ookeane, inimene allutab aatomi, inimene alistab loodusjõude, inimene vallutab avakosmost."
Ishmael naeratas. "Sa ei uskunud mind, kui ma ütlesin, et sinu kultuur on sellest loost läbi imbunud. Nüüd näed, mida ma mõtlen. Sinu kultuuri mütoloogia sumiseb sinu kõrvus nii pidevalt, et sellele ei pööra keegi enam vähimatki tähelepanu. Muidugi vallutab inimene kosmost ja aatomit ja kõrbeid ja ookeane ja alistab loodusjõude. Vastavalt teie mütoloogiale on see just see, mida ta tegema on sündinud."
"Jah. See on nüüd küll päris selge." (lk 58-59)
  • [Ishmael:] "Inimese saatus oli vallutada maailm ja valitseda seda. Asjad pidid nii minema, kuna...?"
"Inimene järgis oma saatust."
"Muidugi. Ja ta pidi oma saatust järgima, eks?"
"Jah, kindlasti."
"Mille pärast siis erutuda?"
"Sul on õigus, täiesti õigus."
"Võtjate vaatevinklist on see lihtsalt inimeseks muutumise hind." (lk 59)
  • "Et täiesti inimeseks muutuda, pidi inimene enda mudast välja upitama. Kõik on selle tulemus. Võtjate arvates seadsid jumalad inimese samasuguse valiku ette nagu Achilleuse: lühike kuulsusrikas elu või pikk sündmusteta elu tundmatuna. Ning Võtjad valisid lühikese kuulsusrikka elu."
[Ishmael:] "Jah, muidugi mõistetakse seda niiviisi. Inimesed kehitavad vaid õlgu ja ütlevad: "Hea küll, see on hind, mida tuli maksta veevärgi ja keskkütte ja konditsioneeritud õhu ja autode ning kõige muu eest.""
Ma heitsin talle uuriva pilgu. "Ja mida sina ütled?"
"Mina ütlen, et hind, mida te maksite, ei ole hind inimeseks saamise eest. See pole isegi mitte nende asjade omamise hind, mida sa mainisid. See on selle loo etendamise hind, mis asetab inimkonna maailma vaenlase rolli." (lk 60)
  • [Minategelane:] "Inimese saatus oli vallutada ja valitseda maailma ning seda on ta ka teinud - peaaegu. Ta ei ole sellega just päriselt toime tulnud ning paistab, et see võibki ta hukutada. Probleem seisneb selles, et inimese maailmavallutamine on maailma rüüstanud. Ning saavutatud ülemvõimule vaatamata ei ole meil piisavalt võimu, et peatada maailma rüüstamine või parandada juba kordasaadetud rüüstamist. Me oleme oma mürgi maailma kallanud, nagu oleks see põhjatu kaev, ning me jätkame mürgi kallamist maailma. Me oleme nahka pannud korvamatuid ressursse, nagu ei saaks need iial otsa, ning me jätkame nende nahkapanemist. On raske kujudeda, kuidas maailm suudab veel järgmise sajandi sellisele väärkohtlemisele vastu pidada, keegi ei võta selle suhtes tegelikult midagi ette. See on probleem, mille peavad lahendama meie lapsed või nende lapsed.
Meid suudab päästa vaid üks asi. Me peame suurendama oma võimu maailma üle. Kogu see kahju on aset leidnud meie maailmavallutamise tõttu, aga ma peame seda vallutamist jätkama, kuni meie valitsemine on absoluutne. Siis, kui meie kontroll on täielik, läheb kõik hästi. Meil on võim luua tervikut. Reostust ei ole. Me keerame vihma lahti ja kinni. Me kasvatame ühel ruutsentimeetril vaka nisu. Me asutame ookeanide asemele talud. Me kontrollime ilma - ei ole enam orkaane, ei ole enam tornaadosid, ei ole enam põuda, ei ole enam ootamatuid külmalaineid. Me paneme pilved vihma maa peale kallama, mitte seda kasutult ookeanidesse valama. Kõik selle planeedi eluprotsessid toimuvad seal, kus nende koht on, kuhu jumalad neid ette nägid - meie kätes. Ning meie kasutame neid samal moel, nagu programmeerija kasutab arvutit.
Praegu on asjad nii, nagu nad on. Me peame vallutamisega edasi minema. Ning edasiminek kas hukutab maailma või muudab selle paradiisiks, selliseks paradiisiks, nagu see oligi kavandatud olema inimese valitsemise all.
Kui me sellega toime tuleme - kui me lõpuks tuleme toime maailma absoluutseteks valitsejateks saamisega -, ei suuda meid miski peatada. Me liigume Star Trek'i ajastusse. Inimene läheb kosmosesse, et vallutada ja valitseda tervet universumit. Ning see võibki olla inimese kõrgeim saatus: vallutada ja valitseda tervet universumit. Inimene on just nii imepärane." (lk 61-62)
  • [Ishmael:] "Ja millal inimkonna ajalugu algas?"
"Noh... kolm miljonit aastat tagasi."
Ishmael heitis mulle tülpinud pilgu. "Need kolm miljonit aastat on alles väga hiljuti inimkonna ajalukku liidetud, nagu sa väga hästi tead. Kuidas enne seda üldiselt arvati - millal inimkonna ajalugu algas?"
"No nii paar tuhat aastat tagasi."
"Muidugi. Tegelikult arvasid teie kultuuri inimesed, et kogu inimkonna ajalugu on teie ajalugu. Kellelgi ei olnud õrna aimugi, et inimkonna ajalugu võiks ulatuda teie valitsemise eelsesse aega."
"Nii see on."
"Seega, kui teie kultuuri inimesed said aru, et inimestega on midagi kapitaalselt valesti, siis millistele tõenditele nad tuginesid?"
"Nad tuginesid omaenda ajaloo tõenditele."
"Täpselt. Nad tuginesid poolele protsendile tõenditest, mis on pärit ühestainsast kultuurist. Mitte mingit põhjendatud valimit, millele sellist laiaulatuslikku järeldust rajada."
"Ei."
"Inimestega ei ole mitte midagi kapitaalselt valesti. Kui neile anda etendamiseks lugu, mis neid maailmaga kooskõlla viib, siis nad elavadki maailmaga kooskõlas. Aga kui neile anda etendamiseks lugu, mis neid maailmaga tülli ajab, nagu teie oma, siis nad elavadki maailmaga tülis. Kui neile anda etendamiseks lugu, kus nad on maailmavalitsejad, siis nad mängivadki maailmavalitsejaid. Ning kui neile anda etendamiseks lugu, kus maailm on vaenlane, kes tuleb vallutada, siis nad selle kui vaenlase ka vallutavad ning ühel päeval lamab vaenlane paratamatult üleni verisena nende jalge ees - nagu maailm praegu." (lk 64-65)
  • [Ishmael:] "Võtjate kultuuri üks kõige silmatorkavamaid jooni on selle kirglik klammerdumine prohvetitesse. Võtjate kultuuris on Moosese, Gautama Buddha, Confuciuse, Jeesuse ja Muhamedi mõju lihtsalt tohutu. Olen kindel, et oled sellest teadlik."
"Jah."
"Kõige rabavam aga on see, et midagi sellist ei ole Jätjate hulgas - kui see just ei ole reaktsioon mõnele hävitavale kontaktile Võtjate kultuuriga, nagu on Wovoka ja vaimude tants või John Frum ja kargo kultus Vaikse ookeani lõunaosas. Kui need kõrvale jätta, ei ole Jätjate seas mingit sellist traditsiooni, Jätjate seast ei ole esile kerkinud prohveteid, kes nende elu korrastaksid ning neile uusi seadusi või põhimõtteid annaksid, mille järgi elada."
"Mul oli sellest nagu pisut aimu. Ma arvan, et kõigil on. Ma arvan... ma ei tea."
"Jätka."
"Ma arvan, et see on selline tunne, et kurat võtaks, kellele need inimesed korda lähevad. Minu meelest ei ole imekspandav, et metslastel ei ole prohveteid. Jumalat tegelikult ei huvitanud inimkond enne, kui ilmusid need ilusad valged neoliitikumi põlluharijad.”
"Jah, seda sa tabad õigesti. Aga millele mina praegu tahaksin tähelepanu pöörata, ei ole mitte prohvetite puudumine Jätjate seas, vaid prohvetite tohutu mõju Võtjatele. Miljonid on olnud nõus ohverdama elu oma prohveti eest. Mis teeb prohveti nii tähtsaks?"
"Pagana hea küsimus, aga ma ei usu, et ma sellele vastust tean."
"Hea küll, proovi nii. Mida prohvetid siin püüdsid ellu viia? Mida nad siia tegema olid tulnud?"
"Ütlesid seda ise hetk tagasi. Nad tulid meile korda looma ja ütlema, kuidas me peame elama."
"Oluline info. Ilmselt väärt, et selle eest surra."
"Ilmselt."
"Aga miks? Milleks on teil vaja prohveteid, kes teile ütleksid, kuidas te peate elama? Milleks on teil üldse vaja kedagi, kes teile ütleks, kuidas peab elama?"
"Ahaa. Nii, ma hakkan taipama, kuhu sa tüürid. Meil on vaja prohveteid, kes meile ütlevad, kuidas me peame elama, sest muidu me ei tea seda."
"Muidugi. Küsimused, kuidas inimesed peavad elama, lõpevad alati sellega, et neist saavad Võtjate seas religioossed küsimused - alati saavad neist lõpuks prohvetite jaoks argumendid. Näiteks kui siin maal muudeti abordid seaduslikuks, käsitleti seda alguses ainult kui tsiviilprobleemi. Aga kui inimesed olid veidi selle üle mõelnud, pöördusid nad oma prohvetite poole ja varsti algas religioosne tüli, kus mõlemad pooled reastasid oma vaimulikud üles, et nendele toetuda. Samamoodi vaieldakse praegu selliste narkootikumide nagu heroiini ja kokaiini legaliseerimise üle esmalt praktiliste väidetega, aga kui sellest saab kunagi tõsiselt võetav võimalus, hakkavad teatud vaimse kallakuga inimesed surmkindlalt lappama pühakirjade lehti, et näha, mida selle kohta arvavad nende prohvetid."
"Jah, nii see on. See on nii automaatne reaktsioon, et inimesed võtavad seda iseenesestmõistetavana."
"Minut tagasi ütlesid sa: "Meil on vaja prohveteid, et nad meile ütleksid, kuidas me peame elama, sest muidu me ei tea seda." Miks see nii on? Miks te ei teaks ilma prohvetiteta, kuidas elada?"
"See on hea küsimus. Ma ütleksin, et nii on sellepärast, et... Vaatame näiteks aborte. Me võime selle üle tuhat aastat vaielda, aga ei ole ühtki piisavalt vägevat argumenti, et vaidlust lõpetada, sest igal argumendil on vastuargument. Seega on võimatu teada, mida me peame tegema. Sellepärast ongi meil vaja prohveteid. Prohvet teab."
"Jah, ma usun, et just nii see ongi. Aga küsimus jääb siiski püsti: miks teie ei tea?" (lk 66-67)
  • [Minategelane:] "Emake Kultuur ütleb, et meil võib olla kindel teadmine selliste asjade kohta nagu aatomid ja kosmoselennud ja geenid, aga ei ole olemas sellist asja nagu kindel teadmine selle kohta, kuidas inimesed peavad elama. Seda teadmist lihtsalt ei ole olemas ja seetõttu ei ole seda ka meil."
"Nii. Olles nüüd Emakese Kultuuri ära kuulanud, mida sa ise ütled?"
"Praegu pean ütlema, et ma olen sellega nõus. Seda teadmist, kuidas inimesed peavad elama, ei ole siin lihtsalt mitte kusagil." (lk 68)
  • [Ishmael:] "Kas keegi on kunagi öelnud: "Me teame kindlalt kõiki teisi asju, aga miks me ei vaata, kas on võimalik leida sellist teadmist, kuidas elada?" Kas keegi on kunagi seda teinud?"
"Ma kahtlen selles."
"Kas see ei tundu sulle kummaline? Arvestades fakti, et see on väga tähtis probleem, mille inimkond peab lahendama või mida ta üldse kunagi on pidanud lahendama, peaks sellele olema pühendatud terve teadusharu. Selle asemel leiame, et mitte keegi teist ei ole kunagi isegi huvi tundnud, kas selline teadmine on üldse kuskil olemas, et seda omandada."
"Me teame, et seda ei ole olemas."
"Teate seda juba enne otsima hakkamist."
"Just."
"Teadusinimese kohta ei ole see just eriti teaduslik lähenemine."
"Seda küll." (lk 68-69)
  • "Teame nüüd inimeste kohta kahte äärmiselt tähtsat asja," ütles Ishmael, "vähemalt Võtjate mütoloogia järgi. Esiteks, et nendega on midagi kapitaalselt valesti, ja teiseks, et nad ei tea kindlalt ega saa kunagi teada, kuidas nad peaksid elama. Paistab, et nende kahe asja vahel peaks olema seos."
"Jah. Kui inimesed teaksid, kuidas elada, peaksid nad tulema toime ka sellega, mis on inimloomuses valesti. Ma arvan, et teadmises, kuidas elada, peaks sisalduma ka teadmine, kuidas elada puudustega olendina. Kui see teadmine seda ei sisalda, ei ole ta täiuslik. Saad sa aru, mida ma mõtlen?"
"Arvan küll. Tegelikult tahad sa öelda, et kui te teaksite, kuidas elada, siis saaks inimese puudusi kontrollida. Kui te teaksite, kuidas peaksite elama, ei keeraks te alalõpmata maailma pea peale. Võib-olla ongi need kaks asja tegelikult üks. Võib-olla inimese puudus ongi just nimelt see, et ta ei tea, kuidas ta peaks elama." (lk 69)
  • [Ishmael:] "Küllap oled märganud, et kohalikke huviväärsusi vaatavad ainult turistid. Need huviväärsused on kohalikele niisama hästi kui nähtamatud, kuna nad on alati nende vaateväljas." (lk 70)
  • [Ishmael:] "Vastavalt teie kaartidele piirdub mõttemaailm teie kultuuriga. See lõpeb teie kultuuri piiril, ja kui lähed üle selle kultuuri piiri, kukud lihtsalt üle maailma ääre alla. Mõistad, mida ma mõtlen?”
"Arvan küll."
"Homme võtame julguse kokku ja läheme üle selle piiri. Ja nagu sa siis näed, ei kuku me üle maailma ääre alla. Me leiame end lihtsalt uues kohas, kohas, mida keegi teie kultuuris veel uurinud ei ole, sest teie kaardid ütlevad, et seda ei ole olemas ja muidugi ei saagi olla." (lk 71)
  • [Ishmael:] "Sajand tagasi olid maailma isehakanud aeronaudid täpselt samas olukorras oma lendamisoskuste suhtes. Kas tead miks?"
"Ei. Ma ei mõista, mis on aeronautidel sellega pistmist."
"Ei olnud kindel, et teadmist, mida need isehakanud aeronaudid otsisid, üldse olemas on. Oli neid, kes ütlesid, et seda ei olegi olemas ja seega pole ka mingit mõtet seda otsida. Kas näed nüüd sarnasust?"
"Jah, vist küll.”
"Ometi on sarnasus veelgi suurem. Sellel ajahetkel ei olnud lendamise kohta ühtki kindlat teadmist. Igaühel oli oma teooria. Üks öelnuks: "Ainus võimalus lendama hakata on jäljendada lindu; on vaja liigutatavat tiivapaari." Teine öelnuks: "Ühest paarist ei piisa, vaja on kahte." Mõni muu öelnuks: "Lollus. Paberlennukid lendavad ilma laperdava tiivapaarita, vaja on paari jäiku tiibu ja jõuseadet, mis sind läbi õhu tõukab." Ja nii edasi. Nad oleksid võinud südamerahustuseks vaielda oma lemmikväidete üle, sest ükski asi polnud kindel. Ainus, mis nad teha said, oli proovida katse-eksituse meetodit."
"Mh-mhh."
"Mis oleks neil võimaldanud efektiivsemalt edasi minna?"
"Noh, nagu sa ütled, ilmselt mingi teadmine."
"Aga täpsemalt, milline teadmine?"
"Jumal... Nad oleksid pidanud teadma, kuidas tekitada tõstejõudu. Nad oleksid pidanud teadma, et üle lennukitiiva liikuv õhk..."
"Mida sa nüüd püüad kirjeldada?"
"Ma püüan kirjeldada, mis juhtub siis, kui õhk liigub üle lennukitiiva."
"Kas sa mõtled seda, mis juhtub alati siis, kui õhk liigub üle lennukitiiva?"
"Just."
"Kuidas seda nimetatakse? Väidet, mis kirjeldab alati juhtuvat, kui teatud tingimused on täidetud."
"Seadus."
"Loomulikult. Mineviku aeronaudid pidid minema edasi katse-eksituse meetodil, sest nad ei tundnud aerodünaamika seadusi, nad isegi ei teadnud, et need seadused on olemas." (lk 73)
  • :"Milline on gravitatsiooniseadus?" küsis Ishmael, jahmatades mind järjekordselt oma ilmse teemamuutmisega.
"Gravitatsiooniseadus? Gravitatsiooniseadus on, et ... iga aineosakest universumis tõmbab ligi mis tahes teine aineosake ja see külgetõmme oleneb nendevahelisest kaugusest."
"Ja kus selle seaduse väljendus avaldus?"
"Mida sa silmas pead?"
"Mida jälgides see tuletati?"
"Noh ... ainet, ma arvan. Aine käitumist." (lk 74)
  • [Ishmael:] "Mis puutub kellegi kohta käimisse, siis aerodünaamika seadused ei ole alati ka teie kohta käinud, ega ju?"
"Ei."
"Millal nad teie kohta käima hakkasid?"
"Noh,... kui me lennata tahtsime."
"Kui soovite lennata, hakkate teie alluma seadustele, mis käivad lendamise kohta."
"Jah, nii see on."
"Ning võib arvata, et kui olete väljasuremise äärel ning soovite elada pisut kauem, võivad elu kohta käivad seadused hakata kehtima ka teie kohta."

"Jah, ma arvan, et võivad küll." (lk 76-77)

  • [Ishmael:] "Milline on gravitatsiooniseaduse mõju? Milleks on gravitatsioon kasulik?"
"Ma ütleksin, et gravitatsioon on see, mis organiseerib asju makroskoopilisel tasandil. See on see, mis hoiab asju koos - päikesesüsteemi, galaktikat, universumit."
Ishmael noogutas. "Ja seadus, mida meie otsime, on seadus, mis hoiab koos elukooslust. See organiseerib asju bioloogilisel tasandil just samal moel, nagu gravitatsiooniseadus organiseerib asju makroskoopilisel tasandil." (lk 77)
  • [Ishmael:] "Tuleta meelde, et kui Newton sõnastas gravitatsiooniseaduse, ei olnud keegi hämmastunud. Ei ole mingi üliinimlik saavutus märgata; et toetuseta objektid langevad maakera keskme suunas. Igaüks, kes on vähemalt kaheaastane, teab seda. Newtoni teene ei olnud gravitatsiooni kui nähtuse avastamine, see seisnes nähtuse sõnastamises seadusena." (lk 77)
  • [Ishmael:] "Jumalad mängisid Võtjatele kolm räpast vingerpussi," alustas ta. "Esiteks, nad ei asetanud maailma sinna, kuhu see Võtjate meelest kuulus - universumi keskele. Seda kuulda saades olid Võtjad vihased, aga lõpuks harjusid sellega. Isegi kui inimese kodu kuhugi vähetähtsale kohale tõugati, uskusid nad siiski, et inimene oli loomisdraama keskne figuur.
Jumalate teine vingerpuss oli hullem. Kuna inimene oli loomise tipp, olend, kelle jaoks tehti kõik muu, oleks jumalatel võinud jätkuda viisakust luua teda tema väärikuse ja tähtsusega kokkusobival moel — spetsiaalse eraldi loomisaktiga. Selle asemel korraldasid nad asja nii, et ta arenes üldisest mudast just samuti nagu puugid ja maksakaanid. Seda uudist vihkasid Võtjad tõeliselt, aga nad on hakanud sellega harjuma. Isegi kui inimene tõesti arenes välja üldisest mudast, on tema jumalatest määratud saatus siiski valitseda maailma ja võib-olla isegi tervet universumit.
Aga jumalate viimane vemp oli kõige halvem. Kuigi Võtjad seda veel ei tea, ei teinud jumalad inimesele mingit erandit seadusest, millele allub tõukude ja puukide ja krevettide ja küülikute ja molluskite ja hirvede ja lõvide ja meduuside elu. Nad ei arvanud inimest selle seaduse mõju alt välja rohkem kui gravitatsiooniseaduse mõju alt ning sellest saab kõikidele Võtjatele kõige kibedam löök. Jumalate teiste räpaste vempudega võisid nad harjuda. Sellega ei ole võimalik harjuda." (lk 79)
  • [Ishmael:] "Igal seadusel on oma mõju või ta ei ole seadusena avastatav. Meie otsitava seaduse mõjud on väga lihtsad. Liigid, kes elavad seadusega kooskõlas, elavad igavesti - keskkonnatingimused võimaldavad seda. Seda, ma loodan, võtab inimkond tervikuna hea uudisena, sest kui inimkond elab selle seaduse järgi, elab ka tema igavesti — või nii kaua, kui tingimused seda lubavad.
Aga see ei ole muidugi seaduse ainus mõju. Need liigid, kes ei ela seaduse järgi, surevad välja. Bioloogilisel ajaskaalal toimub see väga kiiresti. Ja sellest saab teie kultuuri inimestele väga halb uudis — halvim, mis eales kuuldud." (lk 79)
  • [Ishmael:] "Igaüks vaatab alla ja on selge, et maapind tõuseb üles sulle vastu ning tormab iga aastaga üha kiiremini. Võtjate Piksenool on mõjutanud põhilisi ökoloogilisi ja planetaarseid süsteeme ning selle mõju intensiivsus suureneb iga aastaga. Igal aastal hävitatakse põhilisi taastumatuid ressursse ning neid hävitatakse iga aastaga üha enam. Teie ahmimise tulemusena kaovad terved liigid - ning neid kaob iga aastaga üha rohkem. Pessimistid - aga äkki on nad hoopis realistid — vaatavad alla ja ütlevad: "Nii, kokkuvarisemine võib toimuda kahekümne aasta pärast või ehk isegi tervelt viiekümne aasta pärast. Tegelikult võib see aga juhtuda iga hetk. Igatahes ei saa kindel olla." Aga loomulikult on olemas ka optimistid, kes ütlevad: "Me peame oma lennumasinasse uskuma. Peale selle, see on meid ohutult toonud nii kaugele. Mis meid ka ees ei ootaks, viimne kohtupäev see ka nüüd ei ole, see on lihtsalt tilluke takistus, mille me kõrvaldame, kui me vaid pisut tugevamini pedaale tallame. Siis me tõuseme kuulsusrikkasse, lõputa tulevikku ning Võtjate Piksenool kannab meid tähtede poole ja me vallutame universumi enese." Aga teie lennumasin ei päästa teid. Otse vastupidi, just teie lennumasin on see, mis teid katastroofi poole kannab. Viis miljardit väntajat teie hulgast - või kümme miljardit või kakskümmend miljardit - ei suuda seda lendama panna. Ta on algusest saadik olnud vabas langemises ja see langemine hakkab jõudma lõpule."
Lõpuks oli minulgi omalt poolt sellele midagi lisada. "Halvim asi on siin see," laususin ma, "et ellujääjad, kui neid üldse on, hakkavad seda ikka ja jälle uuesti tegema, täpselt sedasama."
"Jah, ma kardan, et sul on õigus. Katse ja eksituse meetod ei ole halb, et lennuki ehitamist õppida, aga see võib olla hukatuslik, kui õpitakse ehitama tsivilisatsiooni." (lk 84-85)
  • [Ishmael:] "Elukooslus on sellel planeedil hästi toiminud kolm miljardit aastat, tegelikult isegi väga ilusasti toiminud. Võtjad põrkavad sellest kooslusest õuduses tagasi, arvates, et see on seadusteta kaose, tooruse ja karmi konkurentsi paik, kus iga olend oma elu pärast õuduses väriseb. Aga need liigid, kes tegelikult selles koosluses elavad, ei pea seda kohta niisuguseks ning võidevad elu eest, et neid sealt ei eraldataks.
Tegelikult on see korrastatud kooslus. Rohelisi taimi söövad rohusööjad, kes on kiskjate toit ja osa neist kiskjatest on omakorda teiste kiskjate toit. Ning mis üle jääb, selle söövad raisasööjad, kes tagastavad pinnasele toitained, mida rohelised taimed vajavad. See süsteem on töötanud suurepäraselt miljardeid aastaid. Filmitootjad armastavad muidugi näidata verd ja võitlust, aga iga loodusteadlane ütleb sulle, et liigid ei ole üksteisega sõjajalal. Gasell ja lõvi on teineteise vaenlased ainult Võtjate arusaamades. Lõvi, kes läheb läbi gasellikarja, ei tapa neid massiliselt, nagu seda teeks vaenlane. Ta tapab ühe, mitte selleks, et välja valada oma viha gasellide vastu, vaid et kustutada nälga, ning kui tapatöö on tehtud, võivad gasellid edasi rohtu süüa, lõvi nende keskel.
Kõik see toimib, kuna koosluses järgitakse kõrvalekaldumatult seadust, ning ilma selle seaduseta oleks koosluses muidugi kaos, ta laguneks koost ja kaoks kiiresti. Inimene võlgneb oma eksistentsi lellele seadusele. Kui teda ümbritsevad liigid ei oleks sellele seadusele allunud, ei oleks inimene saanud tekkida ega ellu jääda. Just seadus on see, mis ei kaitse mitte üksnes kooslust tervikuna, vaid liike koosluse sees ja isegi üksikisendeid." (lk 89-90)
  • [Ishmael:] "Inimene elas seda planeeti ohustamata umbes kolm miljonit aastat, aga Võtjad viisid kogu asja kokkuvarisemiseni ainult viiesaja põlvkonna jooksul. Kuidas nad seda seletavad?"
"Mõistan, mida sa mõtled. Nende selgitus on, et inimestega on leiagi põhjalikult valesti."
"Mitte et teie, Võtjad, teeksite midagi valesti, vaid pigem on midagi põhjalikult valesti inimloomuse endaga." (lk 91)
  • "Võtjad hävitavad oma konkurente, vabas looduses ei juhtu seda kunagi. Vabas looduses loomad kaitsevad oma territooriumi ja tabatud jahisaaki või tungivad oma konkurentide territooriumile ja takistavad nende jahti. Mõnede liikide jaoks on konkurendid ühtlasi saakloomadeks, aga nad ei küti neid kunagi lihtsalt selleks, et nad maha tappa, nii nagu talunikud ja karjakasvatajad kütivad koiotte, rebaseid ja vareseid. Kelle nad tapavad, selle söövad nad ära."
Ishmael noogutas. "Tuleb aga siiski märkida, et loomad tapavad ka enesekaitseks või isegi ainult siis, kui nad arvavad, et on ohus. Näiteks paavianid ründavad mõnikord leopardi, enne kui see neid ründab. Iva on aga selles, et kuigi paavianid lähevad välja süüa otsima, ei lähe nad kunagi välja leoparde otsima."
"Ma ei saa sinust vist täpselt aru."
"Ma tahan öelda, et kui süüa ei ole, lähevad paavianid süüa otsima, aga kui leopardi ette ei satu, ei lähe nad mitte kunagi leopardi otsima. Teiste sõnadega, sul on täiesti õigus - kui loomad, isegi äärmiselt agressiivsed loomad nagu paavianid, jahile lähevad, siis seda selleks, et toitu hankida, mitte selleks, et oma konkurente või loomi, kes neile jahti peavad, ära hävitada."
"Jah, nüüd ma saan aru, kuidas sa seda mõtled."
"Ja mispärast võib kindel olla, et loodus sellest seadusest alati kõrvalekaldumatult kinni peab? Lisaks sellele, et keegi ei ole kunagi näinud, et vabas looduses, nagu sa seda nimetad, konkurendid üksteist ära hävitaksid?"
"Kui sellest kõrvalekaldumatult kinni ei peetaks, ei oleks asjad selliseks kujunenud, nagu nad praegu on. Kui konkurendid kütiksid üksteist eesmärgiga teine pool maha tappa, siis ei olekski konkurentsi. Igal konkurentsi tasandil oleks ainult üks liik - kõige tugevam." (lk 94-95)
  • [Minajutustaja:] "Vabas looduses kehtib reegel: konkurenti võib keelata puutumast seda toitu, mida ise parajasti sööd, aga talle ei tohi keelata toitu kui sellist. Teiste sõnadega, sa võid küll öelda: "See gasell on minu", aga sa ei tohi öelda: "Kõik gasellid on minu." Lõvi kaitseb küll jahisaaki, mille tabanud, aga tervet karja ta enda omaks ei pea ega kaitse."
"Jah, see on õige. Aga oletame, et sa kasvatad mingi karja ise üles algusest peale. Kas siis seda karja tohiks kaitsta kui enda omandit?"
"Ma ei tea. Ilmselt küll, kuni sa ei hakka kõiki maailma karju enda omandiks pidama."
"Ja kuidas on sellega, kas konkurentidel võib takistada omakasvatatud taimi puutumast?"
"Sama lugu... Meie peame iga viimast kui jalatäit maad sellel planeedil enda omaks, ja kui me tahame selle kõik üles harida, siis pole meie konkurentidel midagi parata, nad surevad välja. Meie poliitika on keelata konkurentidele kogu olemasolev toit, aga ükski teine liik niisugust asja ei tee."
"Mesilased ei anna sulle seda, mis on õunapuus olevas tarus, aga õunu võtta nad sul ei keela." (lk 95-96)
  • [Minajutustaja:] "Vabas looduses tapab lõvi gaselli ja sööb selle ära. Ta ei tapa veel teist gaselli, et seda järgmiseks päevaks kõrvale panna. Hirv sööb seda rohtu, mis tal võtta on. Ta ei niida seda maha, et talveks kõrvale panna. Selliseid asju teevad Võtjad."
"Tundub, nagu ei oleks sa selles punktis päris kindel."
"Jah. Ma ei olegi päris kindel. On ju ka looduses liike, kes endale varusid koguvad, mesilased näiteks, aga enamik seda ei tee."
"Siin on sul midagi ilmselt kahe silma vahele jäänud. Iga elusolend varub toitu. Enamik kogub varud lihtsalt oma kehasse, nii nagu teevad lõvid, hirved ja inimesed. Mõne olendi puhul aga ei sobi selline viis tema kohastumisvormiga ja siis peab ta toitu ka väljaspool keha säilitama."
"Jaa, selge."
"Toidu säilitamise kui niisuguse suhtes ei ole mingit keeldu. Ei saakski olla, sest selle najal töötab terve süsteem - rohttaimed säilitavad toitu rohusööjate jaoks, rohusööjad kiskjate jaoks ja nõnda edasi." (lk 96)
  • "Mis oleks halba ülemaailmses koosluses, kuhu kuuluvad rohi, gasellid ja lõvid? Või ülemaailmses koosluses, kuhu kuuluksid ainult riis ja inimesed?"
Põrnitsesin mõne hetke vaikides. "Küllap vist oleks seda tüüpi kooslus ökoloogilises mõttes habras. See oleks äärmiselt haavatav. keskkonnatingimustes midagi vähegi muutuks, oleks kõigel lõpp."
Ishmael noogutas. "Mitmekesisus on just nimelt koosluse iseenda jaoks ülioluline faktor. Saja miljoni liigiga kooslus suudab üle elada peaaegu ükskõik mille, kui tegemist ei ole just täieliku ülemaailmse katastroofiga. Saja miljoni seas on tuhandeid liike, kes peaksid vastu, kui maailma kliima kakskümmend kraadi jahedamaks muutuks - mis oleks palju hullem asi, kui esmapilgul võib paista. Saja miljoni seas on tuhandeid liike, kes peaksid vastu, kui maailma kliima kakskümmend kraadi soojeneks. Aga saja- või tuhandeliigilisel kooslusel pole peaaegu mitte mingisugust elupotentsiaali." (lk 98)
  • [Minajutustaja:] "Veider ... Talupidajad ja farmerid peavad seda tööd ju peaaegu pühaks. Maha tappa kõik, mida sa ei söö. Maha tappa kõik, mis sööb seda, mida sina sööd. Maha tappa kõik, mis ei toida seda, mida sina sööd."
"See ongi püha töö - Võtja kultuuris. Mida rohkem konkurente sa ära hävitad, seda rohkem inimesi võib ilmale tuua ja sellepärast ongi nii, et pühamat tööd peaaegu ei olegi. Kui oled end kord piiratud konkurentsi seadusest lahti Öelnud, siis on peale su enda toidu ja su toidu toidu kõik siin maailmas su vaenlased, kes tuleb ära hävitada." (lk 100)
  • "Mul on üks küsimus," ütlesin mina. "Neid asju arutades on mul kogu aeg kahtlus, kas mitte põllumajandus iseenesest seda seadust ei riku. See tähendab, mulle tundub, et juba põllumajandus kui nähtus on selle seadusega vastuolus."
"On — kui sa suudad seda kujutleda üksnes niisugusena, nagu Võtjad seda harrastavad. Aga on ka teisi võimalusi. Põllumajandus ei pruugi sugugi pidada sõda kõige elava vastu, mis sinu kasvu ei soodusta." (lk 101)
  • [Ishmael:] "Kas sa tahad sedavõrd paljuneda, et terve maailm on sinu käes, iga viimne kui jalatäis maad üles haritud ja kõik inimesed sunnitud põllupidajateks hakkama?"
"Ei."
"Aga just nimelt seda on Võtjad kogu aeg teinud ja teevad ikka edasi. Nende põllumajandussüsteemi eesmärgiks on kasv, mitte lihtsalt paikne eluviis, vaid kasv. Lõputu kasv."
"Hea küll. Aga mina ei taha muud kui paikset eluviisi."
"Siis sul ei ole vaja sõda pidada."
"Aga probleem on ju ikka sama. Kui ma tahan paikseks jääda, on mul vaja rohkem, kui mul enne oli, ja see lisa peab ju kusagilt tulema."
"Jah, see on õige ja ma saan aru, mis sulle muret teeb. Esiteks, paikne eluviis ei ole kaugeltki ainult inimese kohastumus. Mul ei tule paugupealt ühtki sellist liiki pähegi, kes oleks täiesti randlev. Kõigil on ikka mingi territoorium, toitumispaik, kudemispaik, taru, pesa, õrs, koobas, õõnsus, auk, urg. Nii loomade kui ka inimeste puhul on olemas erinevad paiksuse määrad. Isegi kütid-korilased ei ole täielikud nomaadid ning nende ja puhaste maaviljelejate vahel on mitu vaheastet. Mõned kütid-korilased on suured korjajad, nad koguvad ja säilitavad toitu, et saaksid paiksemalt elada. Süs on veel pool-maaviljelejad, kes kasvatavad natuke ja korjavad palju. Ja peaaegu-maaviljelejad, kes kasvatavad palju ja korjavad natuke. Ja nõnda edasi." (lk 102)
  • [Ishmael:] "Paikne eluviis on bioloogiline kohastumus, teataval määral omane kõikidele liikidele, inimene kaasa arvatud. Ja iga kohastumus elatab end konkurentsis teiste teda ümbritsevate kohastumustega. Ühesõnaga, inimese paiksus ei ole konkurentsireeglite vastane, see on konkurentsireeglitega kooskõlas." (lk 103)
  • [Ishmael:] "Kui on rohkem toitu, siis populatsioon kasvab. See on nõnda kõikide liikide puhul, inimene kaasa arvatud. Võtjad on seda siin maailmas juba kümme tuhat aastat tõestanud. Nad on kümme tuhat aastat toidu tootmist pidevalt suurendanud, et toita oma suurenenud populatsiooni, ja kogu aeg, kui nad seda teevad, suureneb populatsioon veel enam."
Istusin minuti järele mõeldes. Siis ma ütlesin: "Emake Kultuur ei ole nõus."
"Kahtlemata mitte. Ma olen veendunud, et ta vaidleb täiesti kategooriliselt vastu. Mis ta ütleb?"
"Ta ütleb, et meie võimuses on suurendada toidu hulka ka niimoodi, et elanikkond ei kasva."
"Milleks seda teha? Miks on vaja rohkem toitu?"
"Et toita neid miljoneid inimesi, kes nälgivad."
"Ja kas te võtate neilt enne toidu andmist lubaduse, et nad ei paljune?"
"Hm ... ei, see ei kuulu selle projekti juurde."
"Nii et mis siis juhtub, kui kõik need miljonid nälgivad inimesed ära toidetakse?"
"Nad paljunevad ja meie populatsioon suureneb."
"Raudselt. Seda katset on teie kultuur järjekindlalt korranud kümme tuhat aastat ja tulemus on iga kord täpselt ette teada. Toiduhulga suurendamine, et toita suurenenud populatsiooni, toob kaasa populatsiooni järjekordse suurenemise. See on ainuke ilmne tulemus, midagi muud oodata on bioloogia ja matemaatika seisukohalt tühipaljas fantaasiates unelemine."
"Sellest hoolimata ..." Mõtlesin uuesti järele. "Emake Kultuur ütleb, et kui asi ongi nii, on võimalik probleem lahendada sündimuse piiramise abil."
"Jah. Kui sa kunagi peaksid nii naiivne olema ja sellel teemal oma sõpradega vestlema, näed sa, kuidas nad kergendustundega sügavalt ohkavad, kui neile lõpuks see argument meelde tuleb. "Uuuh! Küsimus lahendatud!" Nagu alkohoolik, kes vannub, et jätab joomise kindlasti enne maha, kui see ta elu jõuab ära rikkuda. Globaalne sündimuse piiramine on üks neist asjadest, mis alati toimub tulevikus. Kui teid 1960. aastal oli kolm miljardit, oli teil selline tulevikuplaan. Nüüd, kus teid on viis miljardit, on see ikka tulevikuplaan." (lk 103-104)
  • [Ishmael:] "Niikaua, kui te seda lugu etendate, püüate igale näljahädale vastu seada rohkema toidu tootmise. Sa oled kindlasti näinud üleskutseid maailma näljahädalistele toitu saata?"
"Jah."
"Oled sa kunagi näinud üleskutseid saata rasestumisvastaseid vahendeid?"
"Ei."
"Mitte iialgi. Emake Kultuur ajab siin kahe otsaga juttu. Kui öelda talle maailma demograafiline plahvatus, vastab ta ülemaailmne sündimuse piiramine, aga kui öelda näljahäda, vastab ta rohkem toitu. Tegelikult on nii, et toidu tootmine kasvab aastast aastasse, aga ülemaailmne sündimuse piiramine jääbki tulemata."
"Selge."
"Sinu kultuuris tervikuna ei ole isegi mingit olulist liikumist ülemaailmse sündimuse püramise poole. Asja iva on selles, et sellist liikumist ei saagi olema niikaua, kui te etendate lugu, mis ütleb, et jumalad lõid maailma inimese tarbeks. Sest et niikaua, kui te seda lugu etendate, nõuab Emake Kultuur toidu tootmise suurendamist täna ja lubab maailma sündimuse piiramisega tegelda homme." (lk 105)
  • [Ishmael:] "Näljahädad ei ole mingi inimesele eriomane probleem. Neid kogevad kõik liigid üle terve maailma. Kui mõne liigi populatsioon on suurem kui ta toiduressursid, siis see populatsioon kahaneb, kuni on oma ressurssidega uuesti tasakaalu jõudnud. Emake Kultuur ütleb, et inimest ei tohiks sellised protsessid mõjutada, nii et kui ta leiab mõne populatsiooni, mille arvukus ressursid ületab, kiirustab ta toitu kusagilt mujalt sisse tooma, mille kindla tulemusena on järgmises põlvkonnas juba rohkem näljahädalisi. Kuna elanikkonnal ei lasta iialgi kahaneda selle punktini, kus ta oma ressurssidest ära elaks, muutub nälg nende inimeste elus krooniliseks."
"Jah. Paar aastat tagasi kirjutati ajalehes kellestki ökoloogist, kes ühel nälga käsitleval konverentsil sama väitis. Küll ta alles sai võtta! Nad leidsid, et ta on niisama hästi kui mõrtsukas."
"Jaa, ma kujutan ette. Ta kolleegid ükskõik kus maailma otsas saavad tema mõttekäigust väga hästi aru, aga nad on liiga arukad, et heldele ja heale Emakesele Kultuurile selliseid asju näkku öelda. Kui territooriumil, mis suudab elatada ainult kolmekümmend tuhandet, elab nelikümmend tuhat, siis pole mingi heategu nii palju toitu väljast sisse tuua, et neljakümnetuhandene populatsioon püsima jääb. See toob kaasa üksnes näljahäda kestmise."
"Tõsi. Aga sellest hoolimata oleks raske pealt vaadata ja lasta inimestel nälgida."
"Niimoodi räägib üksnes see, kes peab ennast jumalatest määratud valitsejaks: "Ma ei lase neil nälgida. Ma ei lase põual tulla. Ma ei lase jõel uputada." Jumalad lasevad või ei lase neil asjadel juhtuda, mitte sina." (lk 106)
  • [Ishmael:] "Toidu tootmise suurendamisele järgneb alati elanikkonna kasv kusagil maailmas. Teiste sõnadega, keegi sööb Nebraskas üle oma vajaduste toodetud toidu ära. Kui see nii ei oleks, siis loobuksid Nebraska farmerid otsekohe oma tootmise suurendamisest."
"Õige," ütlesin ma ja jäin mõneks hetkeks mõttesse. "Kas sa tahad öelda, et Esimese Maailma farmerid toidavad Kolmanda Maailma demograafilist plahvatust?"
"Põhimõtteliselt jah," ütles ta, "keegi seda ju toidab, ja kes muu?"
Vahtisin talle pärani silmi otsa.
"On vaja sammuke eemale astuda ja probleemi globaalses perspektiivis vaadata. Praegu on teid siin viis ja pool miljardit, ja kuigi miljonid teist nälgivad, jätkuks teie toodetud toidust kuuele miljardile. Kuna teie toodetud toidust jätkuks kuuele miljardile, siis vastavalt bioloogilisele seaduspärale kolme-nelja aasta pärast teid ongi kuus miljardit. Selle aja peale toodate te aga nii palju, et sellest jätkuks kuuele ja poolele miljardile (kuigi miljonid teist ikka nälgivad), mis tähendab, et järgmise kolme-nelja aasta pärast teid ongi kuus ja pool miljardit. Kuid selle aja peale (kuigi miljonid teist endiselt nälgivad) toodate te nii palju, et sellest jätkuks seitsmele miljardile, mis jällegi tähendab, et kolme-nelja aasta pärast teid ongi seitse miljardit. Selleks, et seda protsessi peatada, tuleb teil tunnistada, et toidu tootmise suurendamine ei toida ära näljaseid, vaid üksnes kiirendab maailma demograafilist plahvatust."
"Selge. Aga kuidas me saaksime toidu ületootmise järele jätta?"
"Samamoodi, nagu te lõpetate osoonikihi lõhkumise, samamoodi, nagu te lõpetate vihmametsade hävitamise. Kui tahe on olemas, küllap siis leitakse ka meetodid." (lk 107)
  • [Ishmael:] "Kui navahod tundsid, et neil hakkas kitsaks minema, ei saanud nad öelda: "Hüva, hopidel on hulk vaba ruumi - lähme sinna ja hakkame hopideks." Neile ei oleks selline mõte üldse pähegi tulnud. Ühesõnaga, newyorklased saavad oma rahvastikuprobleeme lahendada arizonalasteks hakates, aga navahod ei saanud oma rahvastikuprobleeme lahendada hopideks hakates. Kultuuri piirid olid sellised piirid, mida mitte keegi vabatahtlikult ei ületanud."
"Õige. Aga navahod said ületada hopide territooriumi piiri ilma nende kultuuri piiri ületamata."
"Nad said hopide territooriumile tungida, tahad sa öelda. Jah, kahtlemata. Aga see ei muuda põhimõtet. Kui keegi tahtis hopide alale siseneda, ei ulatatud talle mitte immigratsiooniankeeti, vaid ta tapeti ära. See töötas väga hästi. Nii oli igal rahval tugev motivatsioon oma juurdekasvu piirata."
"See on muidugi tõsi."
"Need rahvad ei piiranud oma kasvu mitte inimkonna hüvangule või keskkonnale mõeldes. Nad piirasid oma kasvu, sest üldjuhul oli kergem seda teha kui naabritega sõda pidada. Muidugi oli ka neid, kes kasvu piiramisega eriti ei tegelnud ja kellele naabrite vastu sõttaminek polnud eriline probleem. Ma ei taha sugugi öelda, et neil oli seal mingi utoopiline igavese rahu riik. Maailmas, kus pole Suurt Venda, kes igaühe käitumist valvsa pilgu all hoiab ja kõigi inimeste eraomandit kaitseb, on väga kasulik, kui sind peetakse kartmatuks ja vihaseks võitlejaks, aga sellist mainet ei kujunda sa naabritele karmisõnalisi noote saates. Sul on vaja, et nad väga hästi ette kujutaksid, mis nendega juhtub, kui nad oma kasvu ei piira ja oma territooriumil ei püsi."
"Jah, ma saan aru. Nad hoidsid vastastikku üksteise kasvu kontrolli all."
"Aga seda mitte ainult ületamatuid territoriaalseid piiritõkkeid kehtestades. Kultuurilised piirid pidid samuti olema ületamatud. Narragansetti rahvastiku liigne osa ei saanud lihtsalt asju kokku pakkida, läände kolida ja cheyenne'ideks hakata. Nad pidid jääma sinna, kus nad olid, ja oma kasvu piirama."
"Jah. Niisiis veel üks olukord, kus mitmekesisus töötab paremini kui ühetaolisus." (lk 109-110)
  • [Ishmael:] "Ilma selle seaduseta, mis me siin tuletanud oleme, ei ole ühelgi liigil võimalik elada — see on kõigi liikide, kaasa arvatud inimese ellujäämise alus. See ei ütle, kas narkootikumid tuleks legaliseerida või mitte. See ei ütle, kas abielueelne seks on hea või halb. See ei ütle, kas surmanuhtlus on õige või vale. Aga see ütleb seda, kuidas peab elama, et mitte välja surra, ja see on esmane ja kõige põhilisem informatsioon, mida igaühel on vaja." (lk 111)
  • [Ishmael:] "Emake Kultuur suutis alla neelata selle, et inimkonna kodu ei ole universumi keskpunkt. Ta suutis alla neelata, et inimene arenes välja harilikust mudast. Aga ta ei lepi iialgi tõsiasjaga, et inimene peab järgima elukoosluse rahu seadust. Sellega leppimine oleks tema jaoks lõpp."
"Mida sa sellega öelda tahad? Et kõik on lootusetu?”
"Hoopiski mitte. Emakesele Kultuurile peab muidugi lõpu tegema, kui te tahate ellu jääda, ja see on asi, mida sinu kultuuri inimesed teha saavad. Väljaspool teie mõttemaailma teda ei eksisteeri. Kui te teda enam ei kuula, lakkab ta olemast."
"Õige. Aga ma ei usu, et inimesed laseksid sellel juhtuda."
Ishmael kehitas õlgu. "Kui mitte nemad, siis teeb seda seadus. Kui nad keelduvad seaduse järgi elamast, siis nad lihtsalt varsti enam ei ela. Niimoodi see seadus toimib: need, kes seadusele ei allu ja koosluse püsimise ohtu seavad, määravad end sellega automaatselt hukule."
"Võtjad ei lepi sellega iialgi."
"Neil ei ole siin midagi leppida. Sama hästi võib inimene, kes kaljuservast üle astub, mitte leppida maa külgetõmbejõu olemasoluga. Võtjad tegelevad praegu enesehävitusega, ja kui nad sellega lõpule jõuavad, siis taastub koosluse tasakaal ning kahju, mis te teinud olete, parandatakse." (lk 111-112)
  • [Ishmael:] "Sinu kultuuri inimesed klammerduvad fanaatilise visadusega inimese erilisuse idee külge. Neil on hädasti vaja tunda, et inimese ja kõige muu loodu vahel on tohutu kuristik. See müüt inimese ülimusest õigustab kõike, mida nad ülejäänud maailmale teha suvatsevad, nii nagu Hitleri aaria rassi ülimuse müüt õigustas kõike, mida ta Euroopas teha suvatses. Aga lõppude lõpuks ei ole niisugused müüdid eriti rahuldust pakkuvad. Võtjad on ääretult üksildased inimesed. Maailm on nende jaoks vaenlase territoorium ja nad elavad seal nagu okupatsiooniarmee, isoleeritud ja võõrandunud oma erilisuses."
"See on õige. Aga kuhu sa sihid?"
Selle asemel, et mu küsimusele vastata, ütles Ishmael: "Jätjate hulgas on kuritegevus, vaimuhaigused, enesetapud ja narkomaania äärmiselt haruldased. Kuidas Emake Kultuur seda seletab?"
"Ma ütleksin, et see tuleb sellest, et... Emake Kultuur ütleb, et see tuleb sellest, et Jätjad on nüsugusteks asjadeks lihtsalt liiga primitiivsed."
"Teisisõnu - kuritegevus, vaimuhaigused, enesetapud ja narkomaania on arenenud kultuuri tunnusmärgid."
"Täpselt. Nii seda muidugi keegi ei sõnasta, aga selline on üldine arusaam. Need asjad on meie arengu hind." (lk 113)


  • [Ishmael:] Mingi nähtuse iidsus on sinu kultuuri inimeste jaoks väga oluline, et midagi üldiselt aktsepteeritavaks muuta - aga see on ka iidsuse ainus funktsioon.
  • Ma ei usu, et on võimalik tahta midagi enne, kui sa teada saad, et see olemas on.
  • Inimese roll on olla esimene, olemata viimane.