Mine sisu juurde

Olemine

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Olemasolu)

Olemine ehk olemasolu ehk eksistents on eksisteerimise tõik, üldistatuna kõik olev tervikuna. Sellele vastandub olijate arvates mitteolemine ehk olematus. Olemisega tegeleb filosoofia haru ontoloogia, eksistentsiga eksistentsialism.

Piibel[muuda]

Mis on olnud, see saab olema,
ja mis on tehtud, seda tehakse veel -
ei ole midagi uut päikese all.

Koraan[muuda]

Draama[muuda]

  • [Hamlet:] Olla või mitte olla, see on küsimus.

Proosa[muuda]

  • Olla tähendab tajutud olla.
  • Esse is percipi.' (Ladina ja inglise keele segu.)


  • Igal objektil on oma kindel arv omadusi, ei üle ega alla selle. Igale küsimusele, kas ta on see ja too, on sellel, kes seda objekti läbinisti tunneb, võimalus anda vastuseks otsustav jaa või otsustav ei, mis teeb lõpu igasugusele kõikumisele olemise ja mitteolemise vahel. [---]
Kõik, mis on olemas, on läbinisti määratus: see on see, mis ta on, ja ei midagi muud.


  • Luuletus ei pea mitte tähendama, vaid olema.
    • Clifford Geertz. "Kunst kui kultuurisüsteem". Tlk Triinu Pakk-Allmann. Rmt: "Omakandi tarkus. Esseid tõlgendavast antropoloogiast". Varrak 2003, lk 126-158


  • Et miski eksisteeriks, peab sellel olema nägijaid.
Et miski eksisteeriks, peab sellel olema koht ajas ja ruumis.
Ja see seletab, miks üheksa kümnendikku universumi massist on seletamata.
Üheksa kümnendikku universumist moodustavad teadmised kogu ülejäänud kümnendiku asukoha ja liikumissuuna kohta. Igal aatomil on oma elulugu, igal tähel oma toimik, igal keemilisel reaktsioonil midagi, mis meenutab märkmikuga inspektorit. Üheksa kümnendikku universumi massist on seletamata, sest see tegeleb ülejäänud universumi seletamisega - ja iseenda kukalt pole ju võimalik näha.
Üheksa kümnendikku universumist moodustavad tegelikult dokumendid.



  • Ühesõnaga, müüdis on meie olemise kõige tulisem tuum. Või isegi mitte tuum, vaid see, mis puudutab meie olemist sedavõrd, et kui me ise püüaks seda liigutust jäljendada, siis oleks kohutavalt valus. Müüt võimaldab saavutada seda, et enda olemise kõige ohtlikum või valulisem moment ilmuks nii, et me otseselt seda valu ei tunne. Müüt mitte ei ületa seda valu, vaid annab mõnes mõttes "võimatu" perspektiivi, mis vabastab korraks sellest, et oleme ikkagi enda olemisse niivõrd sisse mässitud – et nii või teisiti saame asju näha ainult enda vaatepunktist.

Luule[muuda]

Mis on veel pikem
kui oktoobriõhtu,
ja sina oled vang
oma eksistentsikuudis?
Mis on veel tühjem
kui oktoobriõhtu,
ja selles sundpeatus
su teede marsruudis?

  • Muia Veetamm, "*Mis on veel pikem", rmt: "Tunamull'ne", 1992 (lk 38)


...
   kui lõpeb ilm ja maa
ja universumeidki tabab hääb
   ning üksinda jääd sa,
siis sinus iga olend kestma jääb;

   kaob surm, tal puudub ruum,
et saada jagu ainsast aatomist;
   sa, hävimatu tuum,
jääv hingus, kätkev kogu olemist.

  • Emily Brontë, "Arg pole hing mu sees", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 182-183

Allikata tsitaadid[muuda]

Vanasõnad[muuda]

  • Kõik võib olla, kõik võib tulla ja ka mina parun olla.
  • Olgu mis on, üks ta ikka on.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Kirjandus[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel