Vladislav Koržets

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Vladislav Koržets vahetult enne Kuressaare merepäevadel esinema hakkamist
Foto: Ave Maria Mõistlik, 5. august 2011

Vladislav Koržets (sündinud 9. septembril 1951 Krasnojarski krais Partizanskoje külas) on eesti kirjanik ja ajakirjanik.

Eks minagi kunagi midagi
ja tõtt-öelda isegi vägagi,
võib-olla ma isegi sedagi,
kuid juba on rohtunud radagi.
    • "Sõnum", luulekogus "Laulud või nii" (2016)
  • Kogu elu on olnud tunne, et raamatu kokkupanemine pole üldse oluline. Oluline oli see, mida ma täna või homme kirjutan.
  • See on see kirjanik olemise needus, et oma loomingut ja tööd hakatakse pidama kõige tähtsamaks asjaks maailmas. Mul läks see suhteliselt ruttu üle õnneks ja 30. eluaastaks olid asjad nigu klaarid. Hakkasin oskama vahet teha enesel ja oma loomingul. Need on kaks ise asja, neid ei tasu segi ajada.
  • Arusaadav, et huumor on ellujäämismoodus. Kui meile on antud surmahirm, mida kanname sünnist saati, siis seda tasakaalustamaks on antud huumorimeel. Selline kummaline komplekt. Kui huumorimeelt pole, siis surmahirm ja maailma tõsidus lämmatab meid.
  • ... et eneseni jõuda, tuleb enesest vahel lahti ütelda – ja selle all pean ma silmas just noid rolle, märgistumist, ikoonistumist. Muidu juhtub see, et roll tapab minu. ... Et minapilt selge püsiks, pean vahepeal olemasoleva ära pühkima.
  • Sõber võetakse vastu kõigega, ka tema sittade iseloomujoontega – ja kellel neid ei oleks.
  • ... hirm elu ees või hirm tegevuse ees looritatakse selle ideega – et ma tahan olla igal tingimusel vaba… Ja siis muututakse oma vabaduse orjaks, see on paljudega nii. Ei mingeid kohustusi ega midagi, tegelik elu hakkab mööda voolama.
  • Me elame laias laastus mentaalselt ikka veel keskajas. Üha keskajamaks ta kohati läheb, eriti inimestel, kellel puudub vahetu kontakt loodusega, ürgtegelikkusega, primaarse olemasoluga. Maailm, milles me elame, linnaruum, on sekundaarne, on inimeste loodud kultuur, need on inimeste loodud probleemid, kõik linnatöö, virtuaalruum kuulub siia alla. Selle enesest suurema ja vägevamaga, mille nimi on loodus, on kontakti napilt. Ja siis on ka teatud tarkust napilt. Siis hakkabki see, et kala tapmine on julm. Kui julm on loodus!
  • Ja harimatus on ka probleem, klassikalise, süsteemse hariduse vähesus. Kui inimene pole pidanud oma aju harjutama, et ta on mingid filosoofilised süsteemid sügavalt läbi töötanud, ja siis kõrvale pannud – tal puudub kriitilisuse koolitus. Ta on rumalam kui René Descartes, kes ütles, et kahtle kõiges. Siis võib langeda peaaegu igasuguse pealtnäha teadusliku kontseptsiooni kütkesse. Teaduslikkus on nagu mingi lipp või kaitsekilp. Me kasutame seda, aru saamata, mis on tegelikult teadus ja kui vähe tegelikult teada on.
  • ... räägitakse tänapäeval sellisest asjast nagu proosaluule, minu meelest see polegi enam päris-luule. Mulle tundub, et seda sorti teksti võib teha, aga see on luule mitteaustamine.
  • Ma pean lugu inimestest, kes püüavad sõna kaudu eneseni jõuda. Luuletamine kui eneseavastusretk, teekond millenigi. Aga et minu enesekogemine ka teisi puudutaks – kas see ka juhtub? Võin enese kogemuse põhjal öelda: ei ole väga lihtne saada lihtsaks. Hirm on ju lihtne olla, hirm on ka ehtne olla, eks ole. Me tõstame ehtsuse lipukirjale, et peab olema ehe ja puha, aga me kardame olla ehedad.
  • ... seotud kõne on mõeldud segaste mõtete sidumiseks, et selles segaduses, mis igaühes on, proovida kätte saada mingit selgust.
...
Vaikne õhtu. Voodi kodumaine.
Klaasikene kuuma gruusia teed.
Väike konjak, sotsialistlik naine
hilisõhtul, pärast kabareed.
...
Väga vaikne. Läänemeri loksub.
Kuskil kaugel upub üksik laev.
Süda rinnus õnnelikult tuksub.
Homme tuleb jälle ilus päev.

Välislingid[muuda]