Aatom
Proosa[muuda]
- Teadvus peegeldub sõnas nagu päike tillukeses veetilgas. Sõna suhestub teadvusega nagu väike maailm suure maailmaga, nagu elus rakk organismiga, nagu aatom kosmosega. Sõna ongi teadvuse väike maailm. Mõtestatud sõna on inimteadvuse mikrokosmos.
- Lev Võgotski, "Mõtlemine ja kõne". Tõlkinud Peeter Tulviste. Tartu: Ilmamaa, 2014, lk 494
- Mitte iial ei jaga Galkin enam temaga oma sisimat, ei räägi muredest nagu varemalt. Ei ütle: jah, ma tean, sest minu peast on pärit türmid, koridorid, trellid, narid, lämmatavalt ahtad seismiskambrid ja pimedad kongid koridoride servades, kuhu vang pistetakse, et ta seltsimeest näost näkku ei näeks, isoleeritud seinad, mis ei lase koputades ühendust pidada - minu peast pärineb kõik see, mida on vaja, et jätta inimene ilma inimeseks olemisest, et murda sidemed inimeste vahel, et muuta inimene täiuslikuks aatomiks mehaaniliselt ümber üksteise tiirlevate aatomite riigis.
- Sirpa Kähkönen, "Graniitmees". Tõlkinud Piret Saluri. Tallinn: Varrak, 2017, lk 217-218
Luule[muuda]
...
kui lõpeb ilm ja maa
ja universumeidki tabab hääb
ning üksinda jääd sa,
siis sinus iga olend kestma jääb;
kaob surm, tal puudub ruum,
et saada jagu ainsast aatomist;
sa, hävimatu tuum,
jääv hingus, kätkev kogu olemist.
- Emily Brontë, "Arg pole hing mu sees", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 182-183
