Palvetamine

Luule

kuulamine on palvetamise viis,
samuti kirjutamine, samuti andmine.

• Triin Paja, "Horvaatia read", rmt: "Nõges", 2018, lk 59

Proosa

• "Jah, mille pärast siis inimene üldse palvetama peab? Tähendab, välja arvatud mõnikord, kui palvetatakse sellepärast, et kangesti tahetakse midagi erilist saavutada. Aga enamasti palvetatakse ju selleks, et palvetada.

Kui ollakse koos ainult tavaliste inimestega - nii nagu enamasti on, siis ollakse nendega koos, selleks et nendega koos olla, sellepärast et nad meeldivad sulle ja nendega on mõnus juttu ajada." (lk 46)

• Sigrid Undset, "Gymnadenia". Tõlkinud Elvi Lumet. Tallinn: Eesti Raamat, 2003

• Tuiskude toast ei kuuldud ühtki häält ja see vaikus oli kisast veel koledam. Oh, kui Juhan nüüd kas või palvetada mõistaks või saaks, kui saaks sellele palvete vastuvõtjale selgeks teha, mispärast on Juhanile nii väga vajalikud need kaks, naine ja laps. Et tema, juba tillukesena tõugata ja torgata, kellel ei olnud poisikesepõlve mängupäevi ega nooruse naljaaega, et temagi tahaks viimaks ometi, vanemas eas, olla nagu kõik teised inimesed, kellel on koda ja naine, laps ja elajaloomad... aga näe, tema kuidagi ei leia neid õigeid sõnu, mõtted kisuvad vägisi laiali, sinna juurde kokutab veel kana kuuri all ja luksub vesi mannergus.

"Meie Isa," algas rätsep sosinal ja toetas kuuma otsaesise vastu uksepiita — küll lõhnab see kuusepuu kaua, isegi paksu ookrikorra all, piriseb palvesõnade vahele ninatark mõtteke. Kes sa oled taevas — kes seda just kindlasti teab, küsib sama mõte veel ninatargemalt edasi. Pühitsetud saagu sinu — jälle vuhiseb tuul täie jõuga üle metsa, kostab märgade tiibade laksuv löök, otse pea kohal... oh sa pagan... nemad just leidsid aja ülelendamiseks... Tulgu meile sinu riik... püss on toanurgas, seda ei saa praegu sealt kätte... ja ega's nii kottpimedas saagi külge, kui vahest huupi...

Aga järsku tõmbus rätsep uksepiida najalt sirgeks. Keha läks üleni kuumaks nagu neil silmapilkudel, kui talle kõige paremad laulusõnad pähe tulid, siis muutus temas midagi selgeks ja hõõguvaks nagu sulaklaas. See tema elukene ja koda — see vilets katusealune, naine ja laps, kas pole see siis tilluke täpe selle suure ja hirmsa kõrval, mida jumal sellel aastal on sündida lubanud? Näe, Miina vanem vend Karla sai kasakatelt nii nuuditada, et heitis keset peksu hinge, ja viis väikest jäid selle musta ja armutu taeva alla... (lk 20-21)

• Leida Kibuvits, "Soomustüdruk", 1986

• Nüüd meenus mulle, et oli aeg, mil ma oma hinge soojas hoidmiseks palvetasin: liikumine on hing. Palve oli viis, kuidas ma vaikimisi ja teiste eest salaja ulatusin iseendani. Palvetades jõudsin ma vaimu tühjuseni - ja see tühjus on kõik, mida võiksin eales omada. Peale selle ei ole midagi. Kuid tühjus on küllusega samaväärne ja sarnaneb sellega. Üks omandamise viise on mitte otsida, üks omamise viise on mitte paluda ja üksnes uskuda, et vaikus, mille ma endas usun olevat, on vastus minu - minu müsteeriumile.
  • Clarice Lispector, "Tähetund". Tõlkinud Leenu Nigu. Loomingu Raamatukogu 35/2017, lk 9

• Olen ristitud ning ühe korra isegi jõululaupäeval jumalateenistusel käinud. Mäletan ainult, et pisikesse puukirikusse sätitud kuusk oli hõre nagu marutaudis rebane, ent küünlad selle peal põlesid päris leegiga. Kirikuõpetaja palus palvetada kõigi nende eest, kes loevad Eesti Ekspressi. Teised palvetasid ja mina vahtisin küünlaid, justkui püüdes võimalikke tulevikke ette ennustada.
  • Heneliis Notton, "Hingekellad, aisakellad, käokellad, seinakellad – lühike leinamisõpetus", Värske Rõhk, 17.07.2023